Filmi saamisloost kirjutab Ida-Harjumaa nädalaleht Sõnumitooja: „Filmi tegid Kuusalu vallaga seotud inimesed – režissöör on staažikas kinomees Rein Raamat Valklast ning stsenarist kirjanik Jaan Kruusvall, kes on pärit Tammispealt. Peale Rein Raamatu oli operaatori ametis Arvo Vilu, kes on viimastel aastatel abistanud teda Kuusalu valla kroonikakaadrite ülesvõtmisel. Filmi tootis OÜ Raamat-Film, produtsendid olid Rein Raamat ja ta abikaasa Helvi Raamat. /---/
OÜ Raamat-Film hakkas neli aastat tagasi Kuusalu vallavalitsuse tellimusel tegema kohalikust elust kroonikafilme. Üks esimesi võtteid oli Viinistul, kui kunstimuuseumis avati Konrad Mäe maalide näitus ning maja kõrval käis „Külmetava kunstniku portree” vabaõhulavastuse jaoks esinemispaiga väljaehitamine.
Rein Raamat rääkis Sõnumitoojale, et sellest ajast filmis ta paari aasta vältel enda kulul ja algatusel huvitavamaid ettevõtmisi Viinistu kunstimuuseumis, sest niisuguse kultuurikeskuse kerkimine lühikese ajaga ja seal käima läinud tegevused olid Eesti kultuuriloos uus asi. Peagi tekkis idee teha Viinistu kunstimuuseumi rajajast Jaan Manitskist dokumentaalfilm. Umbes poolteist aastat kulus, kui õnnestus saada temalt nõusolek.
Rein Raamat: „Enne vaatlesime sündmusi kaugemalt. Kui saime Jaan Manitski nõusoleku, oli võimalik talle lähemale minna. Filmis jälgime Viinistu kultuuri- ja konverentsikeskuse väljaehitamise protsessi, paralleelselt näitame Jaan Manitski elulugu – kuidas lapsena Viinistult koos vanematega Rootsi põgenes, kus seal õppis ja elas. On intervjuud ta ema, tütre, sõprade, endise naise ja abikaasa Anneli Urge-Manitskiga. Püüame filmiga vääristada Viinistu kultuuri- ja konverentsikeskust, seda paika ja sealseid ettevõtmisi.”
Ta sõnas, et Jaan Manitskiga oli kokkulepe – film keskendub kultuurivaldkonnale: „Manitski ütles, et kultuur võtab umbes ühe protsendi tema ettevõtmistest. Kuid minu jaoks oli see juba jõupiiril tegutsemine.”
Filmi „Jaan Manitski tagasitulek” toetasid rahaga Eesti Filmi Sihtasutus, Eesti Kultuurkapital, Eesti Rahvuskultuuri fond ja hasartmängumaksu nõukogu ning omafinantseeringuga OÜ Raamat-Film. /---/
Sõnumitooja küsis Jaan Manitskilt filmi kohta kommentaari. Ta ütles, et oli varem näinud fragmente, filmi tervikuna sai vaadata esilinastusel: „Omaette huvitav oli. See oli filmimeeste otsustada, mida nad filmi panevad. Valik oli nende, mina olin objekt.”
Valminud on eestikeelne DVD ning ka inglisekeelsete subtiitritega variant."
Tamm, Ü. (2009). Rein Raamat tegi Jaan Manitskist dokumentaalfilmi. Sõnumitooja, 25. veebr.
Andres Laasik: „Rein Raamatu vastvalminud dokumentaalfilm „Jaan Manitski tagasitulek” tutvustab kaadris romantiliselt vanemat härrat, taamal meri ja Mohni saar. Sellel, et Raamat paneb merepoeesia kaunistama tõsielufilmi tegelaskuju, on hea põhjendus.
Kümnetest tuhandetest võõrsile siirdunud eestlastest ja nende järeltulijatest on Jaan Manitski üks neist, kes on naasnud oma esivanemate maale ja teinud ka üht-teist selle maa heaks. Küllap elas unistus kodumaast enamikus emigratsiooni läinutest, nagu on sage näiteks unistus minna metsa- või majakavahiks. Aga kui unistused enamasti tõeks ei saa, siis Manitski oma on saanud. Ja just see eriline aspekt Manitski elukäigus annab hea põhjenduse temast film teha.
Jaan Manitski Viinistu kunstimuuseumi kompleksi loomise tee on täiesti vabalt võrreldav sellega, kuidas Tõnu Kaljuste ehitas oma Nargen Opera maja ja institutsiooni Naissaarele. Et Naissaare ooperamaja tegemisest on valminud Priit Valkna film „Vastutuulesaal”, siis on tegu kahe võrreldava elukäigu ja selle filmikajastusega. Olgu siin öeldud, et Jaan Manitski filmis puudub dramatism, millega kajastatakse Nargen Opera sünnilugu filmis. Kas läkski kõik libedalt, ilma kõhklusteta ja vastuseisuta? Ei usu hästi, tegijal ikka juhtub. Pigem võib sellise käsitluse põhjust näha selles, et filmi hakati tegema siis, kui Manistki maailma nurgakivi, Viinistu kunstimuuseum oli suures osas juba valmis. Nii jääbki kultuurilooliselt olulise muuseumi sünnilugu filmis pinnapealseks või siis vähemalt lünklikuks.
Sügavamalt leiab kajastust Viinistu lähimineviku edulugu, mida kinnitasid filmis heerosed Tõnu Kaljuste ja Mart Kivastik. Omal moel on filmi selline lahendus loogiline, võtavad ju filmis võimust merelised romantilised noodid. Ka Jaan Manitski tegevus Eestis üheksakümnendate alguses välisministrina ja erastamisagentuuris läheb filmis kui linnulennul. Kuigi selles kaose ajas võis tõenäoliselt peituda ka dramaatilisi hetki.
Filmis õnnestus kindlasti Manitski mineviku ja tausta väljatoomine, mida, arvestades filmikangelase vähest edevust (see paistab veidi kaadris välja), polnudki nii kerge saavutada. Manitski Rootsi-elu tuleb kaadrisse üksikasjalikult. Isegi triviaalne küsimus, kuidas miljonär oma esimese miljoni teenib, leidis filmis kas just ammendava, kuid konkreetse vastuse. Mis mahtus niisamuti filmi elujaatavasse raamistikku.
„Jaan Manitski tagasitulek” on kui muinasjutt. Aga tõeks saanud muinasjutt, milles on saanud veenduda tuhanded inimesed, kes on käinud Viinistul kultuuriüritustel.“
Laasik, A. (2009). Jaan Manitski tuli tagasi Viinistu sadamamuulile. Eesti Päevaleht, 4. märts, lk 13.
Riin Kübarsepp: „Filmis näeb küll kõiki kolme presidenti, kuid nemad sõna ei võta, üldse poliitikuid ei küsitleta. Muidugi oleks nende arvamus andnud filmile lisamõõtme. Selge see, et Kivastik tunnustab Manitski tegemisi, kuid huvitav oleks teada, mida näiteks arvab Mart Laar temast kui poliitikust ja miks on jäänud nn väliseestlaste poliitiline karjäär Eestis üldjuhul üpris põgusaks.
Siinsed Manitskist kõnelejad kiidavad teda üksmeelselt kui metseeni. Mõneti ambivalentsema pildi lisavad Rootsi äripartnerid, kes nendivad, et tema puhul on sümbioosis äriline tegevus ja Viinistu kui kultuurikeskuse rajamine. Ja vist kuskil seal on tõde.“
Kübarsepp, R. (2010). Sissevaade kunstiilma [Rein Raamatu dokumentaalfilmidest „Jaan Manitski tagasitulek”, „Armsad idealistid Signe ja Arseni Mölder” ning „Inge Tederi maailm”]. Teater, Muusika, Kino, nr 10, lk 105.
Olev Remsu: „Sülelapsena koos vanematega Eestist pagenud Jaan Manitski tuleb teovõimsa mehena Rootsist tagasi oma sünnikülla Viinistusse ning ehitab ajast puretud rannaküla taas üles, teeb selle kuulsaks, annab külarahvale tööd. Ega ülevamat lugu meie kultuurist ning ka elust ja ajaloost vist leiagi. Aga jutustatud on see filmikeeles kuivalt ja kiretult. /---/
Siiski ei tohiks filmitegemine olla ainult autahvlile tõstmine (mida Manitski on muidugi igati väärt). Minu meelest on esindusžanr liiga ametlik ja kuiv, žanrivalik ise kujundab portreteeritava, teeb temast kroonumehe või vähemalt ärituusa. Manitski on oma täiskasvanuelus olnud ärimees, meie välisminister, Viinistu taastaja ning helde kultuurimetseen. Filmis mainitakse kaht esimest rolli vaid mokaotsast, pearõhk on kahel viimasel, kummati tõstab esindusportree kui seesugune iseenesest kilbile just esimesed. Millised tõelised, minu mäletamist mööda eesti dokumentalistikas seni kasutamata võimalused peitusid/peituvad Manitski portrees! Kas tal sai villand oma esimestest rollidest? Kas ta pööras neile selja ning hakkas tegelema kunstiga/kunsti toetamisega? Või elavad need kaks, tavapäraselt teineteist välistavaks peetud poolust temas ilusti koos ja rahulikult edasi? Kas ta on tõesti kunstnikuhingega kontorimees või funktsionäärivaimuga kunstnik? „Jaan Manitski tagasitulek” meile vastust ei anna. /---/
Filmi mõju vaatajale jääb ainult informeerimise tasemele. Sama mõju oleks artiklil, raadio- või telesaatel. Film ei lisa midagi uut, kuna on kuiv ja tundetu, audiovisuaalne keel jääb kasutamata. Filmis pole suudetud selgelt tajutavaks teha isegi nostalgiat, mis ometi peaks kaasnema igasuguse tagasituleku või selle ootusega. „Jaan Manitski tagasitulekus” on suure tagasituleku (lõplik naasmine Eestisse) sees väiksemgi tagasitulek: Manitski läheb Eestist Rootsi vaatama paiku, kus ta veetis oma lapseja koolipõlve. Ja ka need episoodid on tuimad, kuidagi liiga asjalikud. Isegi stseen oma foto leidmisest gümnaasiumi vilistlaste piltide hulgast on hingetu. Hästi palju on juttu Manitski pereelust, usutletakse tema ema, abikaasasid ning tütreid, näeme tema pisikesi poisipõngerjaid. Kõike sedagi on näidatud üpris kiretult, ainult fikseerides, faktidele hinge sisse puhumata.“ /---/
Remsu, O. (2009). Esindusteose plussid ja miinused. Sirp, 20. märts, lk 18.
Vaata lisainfot selle filmi kohta