Avaleht » Filmiliigid

Pastacas (2009)

Dokumentaalfilm Kestus: 28:26

Huviinfo

Kaks loojanatuuri sarjast „Eesti lood”

Meelis Oidsalu filmist „Pastacas“ võrdlevalt filmiga "Beebilõust":

„Soomes elavast Eesti kunstnikust ja muusikust Ramo Tedrest (alias Pastacas) vändatud dokumentaalfilm on hoopis teise tonaalsusega, nii nagu Pastacas on ka hoopis teist sorti looja kui Beebilõust. Kui „Beebilõusta” iseloomustas valulik vahetus, intiimsus ja orgaanilisus, siis Pastacast rääkiv film algab poseerimisega. Filmis on liiga palju enesereklaami, et pidada seda olemusfilmiks, aga see võib ka vaatajale, kes neid inimesi ei tunne, nii ainult tunduda. Näeme Ramo Tedre, tema soome kunstnikust naise Piia ning nende tütre olmelisi toimetamisi ilusas turvalises põhjamaises heaolukeskkonnas, aga ka üürikest klippi kontserdireisilt Jaapanisse. Perenaine Piia enamasti toimetab foonil, mees puhub flööti või tinistab kitarri  justkui surfar, kes ootab soojas helivoos hulpides inspiratsioonilainet. Soe, turvaline atmosfäär ümbritseb Pastacat – miski, mille akuutne puudumine Beebilõusta juures julmalt silma torgib. Ometi ei upu film põhjamaise heaoluidülli rammestavasse voogu, vaga veepinna all ujub pirakas hai, kelle olemasolust mõne stseeni vahendusel aimu saame: see on olmelise heaolu hävitav toime Pastaca loomevõimele.

Kunstniku kirjeldus pideva tühja-kõhutunde  saatel möödunud tudengipõlvest Eestis on silmanähtavas vastuolus tema Soome-elu õdususega. Ka Teder ise nendib filmi lõpus: „Kõik on hästi, aga sa lähed nagu mugavaks, kui sa kogu aeg saad nagu süüa ja ... mingid muud kanalid vajuvad ära ... võib-olla sellepärast ma polegi paar aastat midagi head loonud ... et liiga mugav on”. Olmelise heaolu ja loomevõime pöördvõrdelise sõltuvuse lihtsustuseni filmis ei minda:  nagu Beebilõusta puhulgi, tundub Pastaca oluline loominguline mõjutaja olema ruumitundlikkus. Huvitav on Pastaca arutelu selle üle, kuidas mõned kohad innustavad energiliselt looma (näiteks toob ta Viljandi ja ka Tallinna), mõnes teises paigas loojale vajalikku energiat aga ei leia (Helsingi, aga tundub, et ka idülliline maakoht, kus Ramo pere elab). „Pastacat” ja „Beebilõusta” on soovitav paaris vaadata, sest võrdlus- (ja mitte ilmtingimata  vastandamis-)materjali nende filmide peategelaste puhul jagub kuhjaga. Mõned näited: kohe esimestest kaadritest, kus Pastacas end kaamera ette laulma sätib, aga ka hilisematest toimetustest aimdub teatud lavastatust, mis saadab kogu „Pastaca” filmi, „Beebilõustas” valitseb aga loomulikkus, isegi naturalism. Beebilõusta näeme trellide vahelt rahutut merd vaatamas, Pastacat järvejääl uisutamas; Pastaca elukoha puhtad lumised maastikud  võrdluses „Beebilõusta” vanglaräämaga; Pastaca avar klaveriga elutuba Beebilõusta sõbra kitsa korteristuudio asemel; flööt Pastaca ja viinapudel Beebilõusta huultel; hägusus, elukaugus ja muinasjutulisus Pastaca loomingus vs. Beebilõusta räige kohalolek ja konkreetsus; Pastacas kui taastöötluse pooldaja, Beebilõust kui taastöödeldu jne.

Kaht erinevat (kohati suisa vastandlikku) filmi seob Margit Lillaku ja Rein Kotovi arutlus  loojanatuuri, autori ja teda ümbritseva keskkonna, ruumi võitluse kui loomevõime allika üle.“ /---/

Lühendatult artiklist:
Oidsalu, M. (2010). Arutlus autorist ja ruumist [dokumentaalfilmi sarjas "Eesti lood" linastunud filmidest: "Beebilõust" - Saaremaa poeedist ja hiphop-muusikust Andrus Elbingust ning "Pastacas" - Soomes elavast Eesti kunstnikust ja muusikust Ramo Tedrest].
Sirp, 12. märts, lk 16.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm