Inimese mõõt (2010)

Eesti tegi filmi kogu maailmale

Üks asi on idee, et väntaks globaalse kõneainega linateose, hoopis teine lugu on sellega, kuidas kõik üles võtta. Eesti mastaapseima tõsielufilmi tegijad pidid ületama ühe tõkke teise järel.

Mitmed juhtumised olid Türgis päris ootamatud. Ja segasevõitu. On ju teada, et naised sealmail teemajades ei käi. Aga Kaie Kotov ja Marianne Kõrver, kaks eestlannat, käisid. Käisid korduvalt ja jõid kohalike meestega lõputult teed, et samal ajal kuulata, mis neil pajatada on.

Pajatada oli palju. Kuid häda oli selles, et kaamera ees ei tahtnud mehed seda sugugi teha. Lõpuks said noored eesti naised nõusse ühe külamehe, kes lubas, et laseb filmida ka oma pereelu. Kuid mehe nõusolekut ei jätkunud kauaks.

Juba järgmisel päeval ütles ta kaugelt saabunud filmitegijaile ära. Hullem veel: ta ei soostunud eesti naistele tänaval enam isegi tere ütlema. Mis nüüd lahti, mõistatasid Kotov ja Kõrver.

Selgus, et teised külamehed olid hakanud isekeskis tulevase filmikangelase ja üldse kogu filmimise üle nalja viskama. Mehe au ja väärikus aga ei lubanud, et tema üle naerdaks. Ja nii jäigi kaup filmitegijatega katki.

Ometi said Kotov ja Kõrver, mõlemad stsenaristid, Kõrver lisaks režissöör, oma filmi tehtud. Ja see pole mingi tavaline linateos. «Inimese mõõt» on mastaapseim tõsielufilm, mida siinmail eales tehtud, kinnitab Raimo Jõerand, Eesti Filmi Sihtasutuse dokumentaalfilmide ekspert. See on rohkem kui aasta vältel üles võetud Türgis, Kambodžas, USAs ja Saksamaal. Märtsi keskel võitis ligi tunnine ekraaniteos keskkonnafilmide festivalil Mehhikos publikuauhinna.

Tagatipuks tõestab inglis-, türgi- ja khmeerikeelne «Inimese mõõt», mille valmimine läks maksma ligi neli miljonit krooni, et Eesti film ei pea jääma sugugi oma riigi piiresse ja oma rahva vaadata. See on Eesti tegijate film maailma probleemidest maailma rahvastele.
Globaalne haare tähendas filmitegemisel paratamatult ka globaalseid probleeme.

Pööriste keskmes

Türgis ootas filmitegijaid olukord, mis Kotovi, erialalt semiootiku sõnul ühelt poolt paelus ja teiselt poolt hämmastas oma absurdsusega. Kuidas saab objekt, mida tegelikult ei eksisteerigi, jätta endast nii tugeva jälje?

Kotovi ja Kõrveri eesmärk, olgu mainitud, polnud vändata järjekordset apokalüptilise sõnumiga keskkonnafilmi, mis lahkab inimkonna kollektiivset süüd ja vastutust ning tegude tagajärgi. Nad olid märganud, et sedasorti ekraanilood muudavad vaatajaid kurvaks ja ükskõikseks. Vastupidi: nad soovisid näidata, et meist igaühe algatusvõimest sõltub tegelikult midagi. «Ajaloos on ju kõik saanud alguse ühe inimese või väikse inimeste ringi mõtetest,» nendib Kotov.

Otsides maailmas probleemseid paiku, kus inimeste elupaik või elulaad on sattunud löögi alla, leidsid Kotov ja Kõrver Tigrise jõe kaldal vana Mesopotaamia alal iidse Hasankeyfi linna. Türgi valitsus on juba kauem kui pool sajandit tahtnud sinnakanti rajada tammi, mis mataks maailma linnakultuuri ühe hälli igaveseks vete alla ning saadaks tuhanded inimesed oma kodudest minema. Situatsioon oli pingeline.

Kurdi rahvuslased süüdistasid Türgi valitsust, et tammi ehitamine võrdub genotsiidiga nende vastu. Maailmapank, mis pidi ehitusele garantii andma, loobus sellest, ning lääneriigid, mis pidid ehitust rahastama, tõmbusid kõrvale. Ummikseis riivas Türgi valitsuse au, mistõttu üks minister kuulutas just eestlaste saabumise aegu, et kõik, kes on tammi vastu, on terroristid.

Sellises kõrvetavas olukorras polnud ime, et kohalikud ei soovinud võõrsilt tulnud filmitegijatega rääkida. Enamgi veel: kuigi load filmimiseks olid hangitud, kutsus kohaliku omavalitsuse juht nende kontrollimiseks välja korrakaitsja, sest väitis, et tema ei tea filmitegemisest midagi.
Korrakaitsja tuli. Kontrollis dokumente. Kõik oli korras.

«Meil oli vaja kõvasti diplomaatiat, et kõik saaks tehtud,» tunnistab Kotov. Kui kellelgi lõpuks probleeme tekkis, oletab ta muiates, siis küllap tol omavalitsuse juhil, kes korrakaitsjale asjatu väljakutse saatis.

Kannatlikkuse proov

Kambodža pole just arenenud maa. Küll aga on seal arenenud süsteem, et paberimajanduse ajamiseks tuleb pakkuda meelehead. Eesti filmitegijad sellele teele ei läinud, mistõttu filmimisluba tuli oodata viimse minutini enne väljasõitu.

Teine probleem oli selles, kust leida giid, kes juhataks riigi südames laiuva Tonlé Sapi järve kaluriküladesse. Kotovi elukaaslase sõber teadis naist, kelle mees peab Kambodža rannikul eestlaste hotelli. Too naine juhatas filmijad eesti tüdrukuni, kes juhatas nad omakorda teise eesti tüdrukuni, kes lõpuks viis nad kokku kohaliku giidiga.

Viimaks kohale jõudnud ja filmima asunud, kadus ootamatult naine, kellest pidi saama üks filmi tegelasi. Isegi ta mees ei teadnud, kuhu naine läks ja millal tagasi tuleb. Ja helistada ei olnud ka kellelegi.

Kui inimesed näevad päevas 16–18 tundi vaeva, et järvel võrkudega kala püüda, ning enamikul pole maalappigi, millel põldu pidada, oleks telefonid neile luksus justkui teiselt planeedilt.
Lõpuks, pärast nelja-viie päevast ootamist, ilmus naine siiski välja.

Ta oli linna tütrele külla sõitnud, aga tütar oli haigeks jäänud. «Kannatust ja päris head närvi peab olema.» kirjeldab Kotov sealseid töötingimusi.

Ent ei maksa arvata, et New Yorgis, kus Aigi Vahing viis filmitegijad kokku Indiast pärit juristi Karam Dahiyaga, Ameerika-lõigu peategelasega, oleks filmitöö hõlpsam kui arengumaades. Selleks et vastavad load hankida, tuli koguni sealse konsuli abi paluda. Ja ikka ei saanud kõik vajalik joonde. Näiteks Times Square’i peibutava tulesära jäädvustamiseks oli renditud kraana.

Aga selleks, et kraanalt kaadreid üles võtta, on jällegi vaja mitme ametkonna eriluba, mille saamiseks tuleb täita 60-leheküljeline taotlus. Loa hankimiseks ei jätkunud lihtsalt jaksu, tunnistab tootmisjuht Villu Huimerind. Otsustati filmida loata.

Ent kus tegijaid, seal nägijaid. Filmitiimi askeldamine köitis politsei tähelepanu. Korravalvur küsis, kus on luba. Seda polnud. Politseiülemus, kes kohale tuli, oli aga rahvuselt venelane. Liiati oli ta elanud mõned aastad enne emigreerumist Tallinnas. «Olgu,» oli ta öelnud pärast mõttepausi. «Viis minutit – tehke ära.»

Täitunud unistus

Suur oli Kotovi üllatus, kui Mehhiko inimesed tulid talle festivalil rääkima, endal pisarad silmis, et film neile meeldib. Eks seda sai ehk alateadlikult taotletudki – tekitada inimestes äratundmist, et ükskõik millises maailma punktis nad ka ei ela, on probleemid ikkagi sarnased. «Tahtsime näidata inimesi maailma eri paikades nii, et igaüks saaks end ära tunda,» lausub Kotov.

Publik hääletas Mehhikos eestlaste «Inimese mõõdu» oma lemmikuks. Üks vaataja oli kirjutanud filmi kiituseks sedelile koguni nii: «Mul oli selline tunne, nagu jumal räägiks minuga.»
«See on iga filmitegija unistus,» avaldab Kotov, «kui kas või üks inimene maailmas tema filmist nii arvab.»

Kommentaar

Vallo Veering
«Inimese mõõdu» produtsent, Testfilmi omanik

Kõik hakkas arenema sellest, et tahtsime inimese tehnoloogiakäsitlusest filmi teha. Kuna tehnoloogia on inimese igapäevaeluga palju seotud, siis temaatika aina laienes, nii et lõpuks tekkis küsimus, millest filmi teeme. Teeme inimesest.

Kohe algul olime valmis katsumusteks. Kui Türgis filmimist ette valmistasime, trükiti Türgi saatkonnas Eestis peaaegu terve pakk paberit ära, enne kui me kuskile türgikeelsele tekstile alla kirjutasime. Pool päeva oli seal nurgas istumist, osa paberit lendas prügikasti. Mõtlesime, kas niimoodi jääbki kõik kestma. Selliseid vimkasid oli veel. Aga ega kergelt tohigi midagi tulla – siis on äkki kusagil mingi viga sees.

Me ei tahtnud teha apokalüptilist ega kriitilist filmi. Tahtsime vältida mõisteid, mis on suures ökotuhinas devalveerunud ja äranämmutatud. Tänu operaator Margus Malmile on filmi visuaal väga super, nii et olen rahul.

Aga tahame siit edasi arendada. Seriaali tegemise või järje väntamise mõte pole sugugi maha maetud. Palju uurimistööd on selles vallas juba tehtud. Suund on selge.

Pullerits, P. (2011). Eesti tegi filmi kogu maailmale. Postimees: Arter, 9. apr, lk 8- 9.