Avaleht » Filmiliigid

Inimese mõõt (2010)

Dokumentaalfilmid Kestus: 56:00

Huviinfo

Kohad filmis

Hasankeyf, Southern Anatolia, Turkey
Manhattan, New York City, USA
Vauban, Freiburg, Saksamaa
Prek Toal, Tonlé Sapi järv, Kambodža
Allikas: tekst filmilindilt

Filmist kriitiku pilguga

Kaarel Tarand: Lõpuks on Eesti saanud ka päris oma ökodoki, millega julgelt astume oma õigele kohale tähtsamate  murelike õhtumaiste rahvaste seas. Nende, kelle haridus ja rahakott on võimaldanud filmi maakera allakäigust vastutustundetu inimtegevuse tagajärjel juba varasemast valmis teha. Mõistagi on raske konkureerida USA eksasepresidendi Al Gore’i ja tema „Ebamugava tõega” („Unconvenient Truth”, 2006) või briti lavastaja Franny Armstrongi menutüki „Lollide ajastuga” („The Age of Stupid”, 2009), seda nii faktimägede efektse esitamise  kui ka arvutivõimsuste abil tulevaste katastroofide visualiseerimise osas. Kuid see polegi nii tähtis. Iga rahvas tahab praegu oma südant hukuloo jutustamisega kergendada ja igal rahval peab selleks ka oma viis olema. Suurtel ju suurem süü ja vastutuskoorem kanda. Meie ei pea mujal kui ehk põlevkivivööndis enda peale süüdistavalt näpuga näitama. /---/

Mõtteharjutuseks pärast filmi vaatamist  soovitan aga püüda leida koht ja inimene Eestis, keda saaks ses globaalses variatsioonidega loos usutavalt kasutada, kui näiteks mõni Uruguay või Singapuri režissöör peaks asuma oma versiooni väntama. Ilma pettuse ja lavastuseta, ma mõtlen. Eks loomulikult leidub kuskil Maidla kandis karjääriserval üksik vanataat, kes mõistab loomade ja lindude keelt, aga ta ei oleks sotsioloogiliselt esinduslik eksemplar. Meie siin oleme ikka väga rikkad oma silmapiirist  kaugemale ulatuvate vabade valikutega ruumis. Ja meist on aus filmida võõraid, kui on soov esitada muret kogu selle suuruses.“
Tarand, K. (2011). Ühte laulu tahaks laulda [dokumentaalfilmist "Inimese mõõt"]. Sirp, 1. apr, lk 22.

Andres Laasik: Film tõestab, et filosoofid ei pruugi sugugi elada kuskil kuulsates ülikoolilinnakutes, vaid neid võib kohata ka külades või Manhattani kontorites. Selles seisnebki filmi ilmselge pluss. Ekraaniteose loojad on leidnud pea- ja kõrvaltegelasi, kel on sel­ge arusaamine endast ja ümbritsevast looduskeskkonnast ja kes püüavad sellest mõistmisest tu­lenevate põhimõtete järgi ka ela­da. Need tegelased on väga tu­ge­vad. Külafilosoofi tüüpi ini­me­ne on tüüpilisem, usutavam ja mõis­tetavam kui mingid teadlased või elukutselised looduskaitsjad. Filmi külafilosoofide võit­luses kajastub võrdlemisi dramaatiline seis, sest mis see muud on kui võitlus tuuleveskitega.
Kaunis loodus, mida aitab mõtestada vagur kaadritagune muusika. Nii õnnelikud kui ka mures inimesed kaadris. Pildiline rida on kõrgem klass, kujundid on olemas ja toimivad.
Filmi kõige suurem läbikukkumine on diktoritekst. See on kui Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni korrumpeerunud keskkonnaametniku aruanne. Nutt ja hala järjepanu koos üleskutsetega kohe-kohe meetmeid ra­kendada. Küllap on tegijate jaoks tähtis inimest ümbritsev loodus ja selles peaks väljenduma filmi ideeline iva. Ent isegi propagandateoses on kasulik läbi võtta argumendid, mis südamelähedasele seisukohale vastu räägivad. Hädaldamise asemel oleks võinud rääkida, mis kasu võiks tuua Tigrisele ehitatav elektrijaam. Või siis rääkida Vaubani paradiisi mõnest hirmkallist lahendusest, mille reostamine on toimunud kusagil mujal. Nüüd aga mõjub diktori jutt nagu mõnes halvas propagandafilmis. Kaadri taga heietatakse üle sedasama, mille filmi peategelased on märksa usutavamal moel juba ette kandnud.“
Laasik, A. (2011). Külafilosoofid päästavad ilusa värvilise maailma [Marianne Kõrveri dokumentaalfilm "Inimese mõõt"]. Eesti Päevaleht, 6. apr, lk 14.

Jan Kaus: Mulle on alati meeldinud üks mõte Ingmar Bergmani filmist “Sügissonaat” – kontakt tegelikkusega on anne ja seda annet pole antud kaugeltki kõigile. Sellise mõtte viivad globaalsele tasandile­Marianne Kõrver ja stsenarist Kaie ­Kotov oma filmiga “Inimese mõõt”. Iseenesest on tegu ühega neist hoiatavatest ja murelikest filmidest, mis näitavad urbaniseeruva inimese ja häviva keskkonna üha probleemsemaid suhteid. Kõrveri film on üles ehitatud neljale paralleelsele loole, sündmuskohtadeks Türgi, New York, Saksamaa ja Kambodža. Kuid Steineri sententsi valguses näitab ka Kõrveri film, et tegelikkus ei ole ju tegelikult midagi muud kui vastakate, omavahel hõõrduvate või suisa vaenulike “võimalike” tallermaa.“ /---/
Kaus, J. (2012). Unistuse köiel, tegelikkuse kohal [Eesti dokumentaalfilmiaasta 2011]. Eesti Ekspress, 9. veebr, lk 48-49.

Madis Filippov: „«Inimese mõõt» küsib, kas keskkonnakriis on keskkonna kriis või meie harjumuste, ootus­te ja väärtuste kriis. See ei ole viimsepäeva film ega moraali lugemine, sest viimase puhul ajaks vaataja sõrad vastu. Pigem on tegu kirjeldusega, mis muutub ja kuidas inimene sellega kohaneb.
Ei lahata kollektiivset süüd, sest keegi pole süüdi, et ta sündis sellisesse maailma, vaid õhku jääb lihtne küsimus – kas poleks aeg mõelda, kuidas võiksin muutuda mina?“ /---/
Filippov, M. (2011). Kas keskkonnakriis on keskkonna kriis? Postimees, 4. apr, lk 16.

Mathura: Läbi kogu filmi on tunda autorite vaatlevat kohalolu, mis ei kehtesta end ülearu domineerivalt, ent loob teatud kindla fluidumi, meeleolu, milles oma lugu edasi anda. Suurt rolli mängivad selle eesmärgi saavutamisel just need kaadrid, kus kedagi ei intervjueerita - üldvaated, sõnatud portreed. Nende põhjal võib ühtlasi mõista selle töö mahtu, mis Kõrver ja tema meeskond on ära teinud leidmaks lõpuks just neid, otsekui juhuslikke, ent ometi nii kõnekaid ja olulisi kaadreid. /---/

"Inimese mõõt"on ka tervikuna hästi komponeeritud teos, isegi kui tunnistada, et tema üldkompositsioon kannab teatud standartsuse pitserit.“ /---/
Mathura (2011). Inimene, kes mõõdab kõike enda järgi [Marianne Kõrveri dokumentaalfilmist "Inimese mõõt"]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 114-116.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm