Varesesaare venelased (2012)

Elu pärast filmi

Intervjuu Sulev Keedusega

Sulev Keedus, filmi valmimisest on üle poole aasta möödas. Kas olete kursis, mis selle tegelastest vahepeal on saanud, kas ja kuidas nad elavad?
Üldist ülevaadet pole, aga arvan, et ega seal palju muutusi ka ei ole. Olin filmimise ajal seal ja puutusin nendega kokku umbes kaks aastat. Ja ega ka selle aja jooksul muutunud suurt midagi. Pigem arvan, et ehk on kellelgi olukord paranenud.

Filmis olete teistest rohkem sõna andnud Janale. Mis temast on saanud?
Ma ei ole mingeid andmeid kontrollinud ja tal silma peal hoidnud. See käiks ka üle jõu. Aga on räägitud, et ta sai aastapikkuse karistuse. Ta istub kinni ja vabanedes saadetakse kohe Venemaale, sest ta pole Eesti kodanik. Jana mees nõudis lahutust ja kohus lahutaski nad ära. Lapsed jäid mehele. Minu teada võeti Janalt ka vanemlikud õigused. Kõike seda olen ühe tema tuttava käest kuulnud ja ma ei tea, kui usaldusväärsed need andmed on.

Kas Jana mees on see tätoveeritud ja korduvalt vangis istunud tegelane, narkomaan, kellega ta filmis miilustab?
Jana meest me filmis ei näe. See, keda filmis nägime, on ta sõber.

Filmi üks jubedamaid stseene on minu arvates, kui see purjus tegelane; HIV-positiivne, teatab, et tahab Janalt last, väikest tütart. Kas ta soov sai teoks?
Minu teada mitte. Pole sellest midagi kuulnud. Kui see nii oleks, siis oleks ka räägitud.

Selgelt jäi meeelde ka kõnehäiretega narkomaan Ilja. Kas ta võib veel elus olla? Te nägite kogu seda asja lähedalt, mida arvate?
Raske öelda. Ilja olukord oli juba toona suhteliselt stabiilne ja kaua kestnud. Kohtusin temaga vaid ühel ööl, siis, kui see filmitud on. Tema edasisest elust ei tea ma midagi. Mees oli Jana tuttav ja koos temaga me sinna sattusime. Arvan, et ta olukord on jätkuvalt selline, sest võrreldes teistega on ta natuke paremas olukorras. Tal on toetavad isa ja ema ning ta elab korteris, mitte ühiselamus.

Filmis räägib oma elust pikalt noor poiss, kelle aeg möödub arvuti ees saia süües ja teed juues ning kes vahel liimi nuusutab? Ženja.
Ženjat nägin kuu aega tagasi Tallinnas Statoilis kerjamas. Küsisin, miks ta siin on ja Narvas ei ole. Ta ütles, et vend sõitis Tallinna ja ta tuli koos temaga. Venda ma ei näinud. Ženja tuli minu käest raha küsima, tundis ära. Rohkem ma temast ei tea, ju ta on nüüd Narvas tagasi.

See valge kampsuniga tüdruk Ira, kes tundus teistest veidi vanem. Mis temast on saanud?
Iraga ma olen telefonis rääkinud, kokku me pole nüüd aasta otsa saanud. Ira kaudu olengi saanud teiste kohta veidi andmeid, ta on mulle mõnikord helistanud. Aga Ira ise on niivõrd väheliikuv ja ma ei tea, kas ta filmigi on näinud. Esilinastusele ma teda kutsusin, kuid ta ei tulnud – tal on tugev liikumispuue. Viimati rääkis, et lapsel on tervis korras, käib koolis, ja tegelikult on tal uus elukaaslane ka. Juba siis oli, kui me seal temast seda lugu tegime. Tal on ka suhteliselt stabiilne see elu.

On teil veel kellegi elust teateid?
Ei ole. Nad ei ole mulle ka pärast esilinastust rohkem helistanud. Narva esilinastusel olid nii mõnedki kohal. Pärast seda pole sidet olnud ja ausalt öeldes pole ma väga ka kontakti otsinud ega Narva sattunud. Ma ei oska neid ju ka kuidagi aidata. Film veidi tõmbas neile tähelepanu ja võib-olla on seal midagi natuke muutunud või muutumas.

Rääkige Narvast tulnud vastukajast. On see pigem positiivne?
Kevadel olid esilinastused Tallinnas ja Narvas, ka seal käisin kohal. Sealne vastukaja ei olnud positiivne. Põhiline etteheide on, et Narvat näidatakse niigi halvas valguses, et miks me midagi positiivset ei näita.

Kas filmimist ka kuidagi takistati või segati?
Jah. Meil keelati ühiselamutes filmimine. Millegipärast ongi seal selline komme, et ühiselamutes ei tohi filmida ega pildistada. Kui lähed kellegi juurde külla, siis sinna kaamerat kaasa võtta ei tohi.

Kes küll sellise asja peale võis tulla?
Ma ei tea, kes konkreetselt selle keelu taga oli. Aga seda uurides ei jõudnud ma mitte linnavalitsusse, vaid Mihhail Stalnuhhinini, kes oli toona Narva volikogu esimees. Ei mõistnud, kuidas on see võimalik – teen Eesti riigis Eesti riigi raha eest filmi ja mulle öeldakse äkki, kus ma võin filmida ja kus ei või. Et on mingid kohad, kus see on täiesti keelatud.

Mis Stalnuhhin arvas?
Sain ühese vastuse: miks te tahate seal filmida? Ta arvas, et keeld on täiesti loogiline, et ma ei tohigi seal filmida. Tegemist on linnale kuuluvate ühiselamutega. Selliseid tööõnnetusi mul oli, aga see ei ole ka Eestis mingi erand, neid asju on teisigi. See umbusaldus... Kardetakse, et näidatakse midagi sellist... "Vales" kontekstis ja võimendatakse. Seda oli seal palju.

Kas Eesti nii-öelda isamaalised ringkonnad on ka filmi kohta sõna võtnud? Et mis te neid torgite, ise on süüdi ja las surevad maha?
On ikka. Aga ma ei tahaks nimesid nimetada. Niipalju kui on inimesi, on arvamusi, ja on ka selliseid, et nad ise on kõiges selles süüdi. Ja milleks üldse sellist filmi teha ning mis selle filmi mõte on. Ja ega ma sellele midagi rohkemat vastata ei oska, kui et sellised inimesed on olemas. Ja kui nad on olemas, miks siis nendest ei võiks rääkida. Või nendele tähelepanu pöörata. See on ainuke põhjendus. Meie aja üks osa, meie aja kroonika. Võib-olla on neid kümne aasta pärast vähem. Vaevalt et neid üldse ei ole, aga ehk ei ole neid siis vähemalt rohkem.

Harjo, S. (2012). Elu pärast filmi: Varesesaare-Jana vangis, narkarid tiksuvad lõpu poole. Õhtuleht, 15. sept.