Regilaul - laulud õhust (2011)

Filmi tootmise ajakava

Arendusperiood: 1.10.2008 - 1.12.2009
Ettevalmistusperiood: 1.12.2009 - 5.02.2010
Tootmine: 5.02.2010 - 1.10.2010, võtted toimusid veebruaris, mais ja juulis
Järeltootmine: oktoober 2010 - kevad 2011 
EFI andmekogu

Režissööri nägemus

Ulrike Koch: "Näen enda ees filmilik-poeetilist matka läbi Eesti maastike, kohtudes inimestega ja nende lauludega. Tahame tundma õppida mõnede väheste peategelaste elu ja olemust. Tematiseerida tahaksin regilaulu eripära ja kultuurilist pingevälja ning selle tähendust isiklikule ja rahvuslikule identiteedile. Siin saab esmajoones helilooja Veljo Tormis oma teadmisi ja kutsumust selle taaselustamiseks esitada. Aga huvi pakuvad ka looduslik keskkond, eestlaste saladuslikkusest läbiimbunud elavus ja nende mänguline ümberkäimine moodsa ajaga. Eestil on filmilikke jõuvälju. See tähendab, et see väike maa on seestpoolt suurem kui väljast. Ta pakub kohta looduslikule mitmekesisusele. Kärekülm talv, eriline valgus kevadel ja sügisel või suve valged ööd pakuvad motiive, et seda looduse, inimese ja laulu vahelist tiheda sideme hinge edasi anda. Kontekst ja monotoonsed-sisenduslikud laulud nõuavad vastavat filmiteostust. On vaja erilist esteetikat, mis võimaldaks selle muusika siseellu tungida - pilk pealispinna alla, salapära esile kutsudes, ilma liialduse või paatoseta. Filmilise teostuse juures on tähtis süüvida maastiku üksluisusesse ja inimeste lihtsusesse, pühenduda sellele nii, et selles peituv elu tajutavaks saaks. Võimalik, et siis hakkab see tõesti „seestpoolt liikuma“ ja film suudab tekitada seda maagiat nagu teevad regilaulud.
Mulle meeldib selle teema juures ruumi, aga ka loodus- ja argielu hääli kaasata. Tähtis on ka piltide ja montaaži rütm. Need peavad tajuma seda, mis lauludest ja looduskeskkonnast ette on antud: regilaulu laulmise pidev, katkematu tegevus ja looduse vormid." 
EFI andmekogu

Vaata lisaks taustainfot filmi kodulehelt:

http://www.regilaul-film.com/est/filmist.html#gedanken (11.07.2013).

Filmist produtsendi pilguga

Eesti-poolne produtsent Erik Norkroos leiab, et välismaalasest režissööri n-ö kõrvaltvaataja pilk võib filmile igati kasuks tulla. “Eesti inimene ei pane enda ümber toimuvaid sündmusi ja nähtusi sageli tähele või ei oska ta neid siis objektiivselt hinnata,” nendib  produtsent Erik Norkroos. “Oleme selleks ümbritsevaga tihti liiga emotsionaalselt seotud. Film peab aga olema üldmõistetav — seetõttu on kõrvaltvaatajal sageli palju lihtsam näha tervikpilti ning eristada läbi selle detaile ja varjundeid.” Selleks, et Norkroos Ulrike Kochiga koostöö osas käed söandaks lüüa, piisas tal sakslanna filmi “Ässhäk” nägemisest, mis jutustab poeetilises ja tundlikus võtmes loo kõrbesse kodu rajanud tuareegidest. “Ulrikese puhul võlus mind eelkõige tema ülim põhjalikkus ning oskus omandatud teadmisi ja kogemusi oma filmides poeetilisse kujundite keelde valada,” lisab Erik Norkroos.
Aasmäe, A. (2010). Sakslanna püüab eesti regilaulud filmi. Maaleht, 6. mai, lk 28.

Filmist kriitiku pilguga

Mathura: "„Regilaulu” on võimalik hinnata mitmel tasandil. Esimene neist oleks puhtkunstiline, filmi esteetilise elamuse tasand, ning selles osas kinnitab Koch oma tugevat maailmaklassi. Ükski kaader „Regilaulus” ei edasta pelgalt infot, vaid on ühtlasi komponeeritud kui visuaalne tervik; võiks isegi öelda, et kaadrid on selles filmis komponeeritud nagu fotod või maalid.  Ainuüksi juba selline läbimõtestatus tõstab „Regilaulu” dokumentalistika eliiti, teeb sellest filmist õigupoolest lausa omamoodi õppematerjali. Ka puhttehniliselt on kogu filmi visuaalne pool väga klaar ja selge ning seda on nauditav vaadata. /---/

Teiseks saab Kochi filmi mõistagi arvustada tema sisulise pädevuse seisukohalt, s.t mitte niivõrd kunstiteose kui antropoloogilise uurimusena. Kindlasti on Eestis hulk targemaid inimesi ütlemaks, kas kõnealune film kajastab regilaulu piisava põhjalikkuse ja tõepärasusega, aga vähemalt pealtnäha see tõesti nõnda paistab. Koch on regilaulust kõnelema kaasanud piisavalt palju piisavalt erineva tausta ja huviajendiga inimesi: Veljo Tormis toob sisse regilaulu muusikaprofessionaalse mõtestuse, Jaak Johanson isikliku tõeluseotsingu ning lauljatepaari Lauri Õunapuu ja Meelika Hainsoo lähenemist võiks ilmselt liialdamata nimetada religioosseks (ses mõttes, et laulust saab siin peaaegu et religioon). /---/

Kochil on õnnestunud esile tuua ka Eestimaal elamise allesjäänud ehedus. Õigupoolest väärib taas imetlust, kui tabavalt, isegi sünergiliselt on Koch valinud oma ülesvõtete paigad, vaatenurgad ja aastaajad; ta on suutnud esile tuua selle Eestimaal elamise ilu. /---/

Väljaspool filmi suurepärast visuaalset esteetikat on Kochi „Regilaulul” seepärast kaks peamist väärtust: ühest küljest on Koch kaasanud rõhutatult palju laulu, nõnda et vaatajani jõuaks mitte ainult teave regilaulu olemasolust ja ülesehitusest, vaid et ta võiks ka isiklikult saada osa laulu ülendavast jõust. Samal ajal saab vaataja aimu ka sellest, mis on regilaulu taga. Ehk on just see Ulrike Kochi filmi suurim saavutus? Igatahes on „Regilaul” midagi, mida me oma kultuuridiskursuses ei tohiks jätta märkamata." /---/
Mathura. (2012). Kaugperspektiiv: Ulrike Koch regilaulu uurimas. Sirp, 23. märts, lk 21. märts, lk 14-15.

Andres Laasik: "Muidugi kõditab Ulrike Kochi teos eestlaste eneseuhkust. Eestlasest vaataja kõrvad võivad heameelest liikuma hakata, kui talle kinolinalt öeldakse, et see pisike rahvakild siin Läänemere ja Peipsi vahel pole mitte ainult Euroopa kultuurrahvas, vaid ka Siberi võimsate šamaanide järglaste esindaja, kes neidsamu iidseid traditsioone regilaulu kaudu elus hoiab. Ulrike Kochi ei huvita mitte regilaulu muuseumlikkus, vaid tänapäevane elujõud. See, kuidas Veljo Tormise muusikat esitavad noored, kel elutee alles ees. Kuidas regilaul on teisenedes leidnud endale koha Metsatöllu ansambli muusikas. Film on avastanud rohkesti kõrvaltegelasi, kellest igaüks seda traditsiooni edasi kannab. Nii tekib filmis veenev kujund regilaulu laiast kandepinnast. Ühtaegu on see ka loodusfilm, kus näeb Eesti puutumatut loodust, nagu ta tihedasti asustatud eurooplasele paistab. Looduspildid ühinevad mõtteliselt regilauluteemadega. Autori vaimustusega loodud „Regilaulu” film on kui Eesti ühiskonna visiitkaart, kus kõik paistab idülliliselt kaunis."
Laasik, A. (2012). Regilaulust sai Eesti visiitkaart. Eesti Päevaleht, 23. märts, lk 16.  

Immo Mihkelson: "Film näitab regilaulu-Eestit targa, tunnetuselt sügava, tõsiselt väärika, hingelt looduslähedase ja silmale kaunina. Kui ma oleksin välismaalane, võiksin pärast niisuguse filmi vaatamist tunda soovi minna kaema ja elamuslikult osa saama seal ... mis selle koha nimi nüüd oligi? Ahaa! Eesti.
See on ilus, hästi ja targalt tehtud film. See on pikk ja aeglane ning vaataja viiakse staatiliste kaadrite haaval, rahuliku edenemisega ja spiraalikeerdusid pidi üha järgmiste ja järgmiste kihtideni. Gradatsioon ja vaatevälja avardumine on selgesti tajutav ning lõppu jääb kõlama ka ilus, läbi kogu aja ja kõigi elude ulatuv üldistus. Mõistagi Veljo Tormise suust."
Mihkelson, I. (2012). Meie regilaul ja nende film. Postimees, 20. märts, lk 14-15. 

Kaarel Kuurmaa: "Šamanistlikku-nõiduslikku väge on alati raske seletada, eelkristlik kultuurikiht on küll lummav, kuid keeruline filmile saada – vähemasti nii, et sellele veidi piinlikku ­uudishimutsevat kihistust peale ei tuleks. Ulrike Kochi püüd on olnud siiras ja põhjalik nagu ka tema varasemates filmides, ning kõiki neid ühendab eriline huvi animistliku maailmapildi vastu. Ta justkui otsiks kõikides oma filmides seda miskit, mis on olnud olemas enne kohtumist mõne suure maailmausundiga, olgu selleks siis budism, islam või kristlus. “Regilaul” on oma peateema vastu aupaklik ja asjalik ning ei paku vaatajat alahindavat mustvalget klišeelisust. Siiski on harukordne, et üks film suudab meie maa ilusa suve ja karge talvekülma kõrval kauniks teha ka novembri pika hallhämaruse oma lõputute varjunditega või märtsikuu talve ja kevade vaheolu. Ja seda mitte lihtsalt kauni hetkejäädvustusena, vaid ta paneb sellesama jaheda lörtsise seisundi, mille eest meie modernne inimene kaugetele soojamaareisidele või solaariumilambi alla põgeneb, ka dramaturgiliselt kandma.

Tekib küsimus, et miks me ise ei julge. Miks mõni meie dokumentalist poleks võinud sellega hakkama saada? ­Kochi võõramaalase pilk on suutnud tabavalt näidata, et eestlase hingejõu tempel on mets ja loodus, ning on asetanud selle filmiks vormituna meie ette nagu tolmust puhtaks pühitud peegli. Olgem talle tänulikud selle filmi eest, mille sõnumiks on elusus. Jätkuv, kulgev, peatumatu, igikestva ringkäiguna katkematult isehingav elusus."
Kuurmaa, K. (2012). Ülistuslaul katkestuseta kultuurile. Eesti Ekspress, 22. märts, lk 43.

Donald Tomberg: "Kuigi „Regilaul” on formaadilt eelkõige tutvustav ja saab selle ülesandega ka kenasti hakkama, tekkis filmi maaliliste looduspiltide vahepeal kohati tahtmine näha ka suisa paksu padrikut ja korralikku võsa. Loodust näeb siin nii nurmelt kui veerelt, aga ikka mõõdetult kaunilt. Laul käib loodusega ühte jalga, metsa ja raba vahele metsikult uitama aga filmitegijad ei kipu. Ega valguski liiga palju varieeru. Aga ikka tekib sügav respekt kõigi kõnelejate ja lauljate vastu, kes hingega asja juures. Mõned oma rikkuselt justkui märkamatud episoodid on selles filmis täiesti olemas. Näiteks „Eesti ballaadide” proov, kus lauluosa on ka lastel. Tüdrukud ootavad oma korda ning nende tähelepanus ja kuulamises võib vaikselt näha seda, mille kohta Veljo Tormis ütleb: „Regilaul on nagu jõgi, millesse astutakse.” Tüdrukud veel ei laula, aga kui nii võib öelda, siis laul on juba nende ümber. „Regilaulu” on huvitav vaadata ka seetõttu, et siin oleme ju spektris „teised meist”. Muide, ilus maa ja ilusad inimesed."
Tomberg, D. (2012). Meestest ja mitte ainult ["Maailmafilmi" festivalist Tartus]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 110-117, foto.

Taive Särg, folklorist: „Film on regilaulust tänapäeva kultuuris ja pärimusmuusikas: eelkõige etableeritud muusikute regilaulutraditsioonist ja selle juurde kuuluvast Uue Vaimsuse laadi maailmavaatest; regilaulude töötlustest pop- ja kunstmuusikas ilusa eesti looduse taustal. Ulrike Kochi suur saavutus on ulatusliku tänapäevase, eri kogukondades ja kontekstides käibiva regilaulu ja sellega seotud arvamuste salvestamine (musta materjali on kokku 120 tundi), ning regilaulu ja eestlasi positiivselt tutvustava ja veidi idealiseeriva filmi loomine — tõenöoliselt neile, kes on vastavate valdkondadega vähem kursis. Regilaulu ei ole kujutatud kui talupoegliku maarahva mitmekesist pärimust, milles olid kõrvuti nii kõrge kui madal, rituaal ja ajaviide, vaid seda on kujutatud kui Uue Vaimsuse rituaalset laulu, tõstes esile müstikat ja salapära, mis on olnud oluline tänapäeva regilaulutraditsiooni kujundajatele. Ilmselt argise, hariliku mõõtme vältimiseks ei näidatud filmis ühtki vanemate inimeste rühma esitatud regilaulu elavat pärimust hästi säilitanud aladelt, nt. Kihnus või Setus, korraks kostis üks seto laulu arhiivisalvestus.

Inimesed laulavad ja räägivad filmis, vahendades oma tõelisi mõtteid ja repertuaari, vahele näidatakse loodusvaateid. Need on filmi looja valitud lõigud, mille abil ta konstrueerib teatud laadi ruumi, heli ja maailmapildi, selgemalt piiritlemata ülejäänud tegelikkust, millest lõikeid tehti, ja tutvustamata oma valiku põhimõtteid. Filmist ei selgu, mis suhtes on esitatud laulud ja nende kohta kõneldud ideed mineviku või tänapäeva Eesti pärimuste, elu ja mõtteviisiga. Võib kergesti jääda mulje, et kõneldud uuspaganlikud ideed on eestlaste muistne rahvausund ning nad elavadki suuremalt jaolt metsaonnides kõrvuti kotkastega, sumbates lumes ja lauldes regilaule; ning filmi tegija, toetudes sellisele laiapõhjalisele regilaulutraditsioonile, on ainult valinud välja mõned muusikud. Kuid tegelikult vahendavad needsamad filmis esinenud muusikud paljus arhiivimaterjali, mille lai põhi kadus rohkem kui sadakond aastat tagasi, ning nende kõneldud ideed regilaulu kohta ja kiindumus šamaanitrummi vastu kuuluvad Uue Vaimsuse hulka.“

Loe täpsemalt:
Särg, T. (2013). "Euroopa viimased metslased" ja nende laulud filmides. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 108-115.