91 kilomeetrit. Eestimaa Kroonika 2009 (2010)

Filmi saamisloost

Eesti Filmi Sihtasutus kuulutas välja aasta kroonika ideevõistluse

Kroonikafilmi konkursile laekus tänavu kuus ideed. EFS-i eksperdid valisid välja OÜ Traumfabrik poolt esitatud idee „91. kilomeeter“. Idee sisu on portreteerida järgmist aastat läbi inimeste, keda on võimalik leida 91 kilomeetri kaugusel Tallinnast - ringjoonelt, mis muuhulgas läbiks nii Haapsalu, Rakvere ja Helsingi eeslinna.
EFS_info_3_2008.pdf, http://www.efsa.ee/public/files/EFS_info_3_2008.pdf (14.06.2013).

Arve ja fakte

Arendusperiood: september 2008 - veebruar 2009
Tootmisperiood: veebruar 2009 – jaanuar 2010
Järeltootmisperiood: detsember 2009 – veebruar 2010
Esituskoopia valmimine: veebruar 2010

„91 kilomeetrit” vaatleb nelja Eesti inimese elu 2009. aastal. Tegelikult oligi filmi eesmärk luua kroonika. Eesti Filmi Sihtasutus kuulutas välja aasta kroonika ideevõistluse ja selle tulemusena „91 kilomeetrit” valmiski. Niisiis tuleks filmi vaadelda kui ühe aasta elu kokkuvõtet.
EFSA andmekogu

Režissöör Liina Paakspuu visioon:

„Selle dokumentaalfilmi puhul on mulle oluline ikkagi inimene oma lootuste ja unistuste, kurbuse ja rõõmuga. Film kajastab üldises plaanis olulisi sündmusi läbi tegelaste, keda me aasta jooksul jälgime. Kindlasti on oma roll elulisel ja ehedal huumoril, paratamatul lootusetusel, saatuse iroonial, Eestimaa loodusel ning müstilisel tegelasel nimega Tavaeestlane.

Valime kokku 4 keskkonda ja inimest, keda 91 km raadiusesse tõmmatud ringi abil tabame. Idee on luua neli erinevat maailma – nii inimeste poolest kui ka keskkondade poolest. Igal pisikesel maailmal saab olema oma reeglistik (nii stilistika, kaadri kompositsiooni kui ka koloratsiooni poolest). Samas proovin igasse keskonda leida ka väikese nihkega konflikti, mis visuaalses plaanis tööle hakkab. Soovin leida üles elulisi ja spetsiifilisi detaile, mis oma unikaalsuses oleks iseloomulikud jutustavale loole, kuid pakuks ka uue avastamise rõõmu.“

Produtsent Kiur Aarma kommentaar:

„Ekspeditsioonid karakterite otsimiseks ning toimetuslik eeltöö on välja selekteerinud 6-7 võimalikku kandidaati, kelle seast 4 välja valime. Mõistagi sõltub võttegraafik suuresti osaliste käekäigust käesoleval aastal. Ometi oleme igale osalisele kavandanud 4 võttesessiooni, enam-vähem ühtlaselt aasta peale jagatuna. Suured ja olulised, kogu aastat ilmestavad sündmused – tantsufestival, kohalike omavalitsuste valimised ning käesoleva aasta teravaim märksõna – majanduskriis – peavad läbi osaliste kindlasti pilti jõudma. Et see on film ühest aastaringist Eestis, on oluline ka kõigi aastaaegade saamine pilti.
Alustavalt oleme kokku pannud mobiilse ja tarvidusel kiirelt reageeriva võttegrupi  koosseisus režissöör Liina Paakspuu, toimetaja Kadriann Kibus ning „multiinstrumentalist“ Arian Levin. Väikese grupi eeliseks on ka väiksem võimalik psühholoogiline tõrge ja sisseelamisaeg osaliste puhul.“
EFSA andmekogu

Filmist kriitiku pilguga

Andres Laasik: "Liina Paakspuu film „91 kilomeetrit” on pealtnäha tavaline dokumentaalkroonika, kuid tegelikult peidab endas hiilivat revolutsiooni. Rahulikul ja kindlal moel tõstab „91 kilomeetrit” au sisse lihtsa tööinimese kui väärtuste looja, tegemata sealjuures allahindlust tööle, inimesele ja ühiskonnale.
/---/
On iseküsimus, kuivõrd filmi pakutud valik esindab mingit Eesti keskmist inimest ja kas üldse see eesmärk võeti. Küll aga on olemas selge rõhuasetus: kroonika keskmesse, fookusesse on valitud ühiskonna realiikmed ja mitte eliit. Filmi üldpilt on selge, siin ei ole tuntud nägusid, valitsejad ilmuvad kaadrisse episoodiliselt ja raamis – televiisori ekraan eristab neid sellest elust, mida filmi kaader tabada püüab.

Sotsioloogia seisukohalt on huvitav dokfilmis kaadrisse püütud Reelika kuju. Tegemist on inimesega, kes on teinud läbi sündmuse, mis vaadeldaval aastal tabas väga paljusid Eesti Vabariigi pinnal elanud inimesi. Nimelt kaotas Reelika töö. Portreteerides Reelikat jõudis kroonikafilm jäädvustada ka hetked Haapsalu uksetehase tootmise seismapanekust ja töötajate koondamisest. Tegemist on draamaga, mille kahe viimase aasta jooksul elasid läbi kümned tuhanded. Seetõttu tõuseb Reelika lugu kui filmi dramaatilisim esile rohkem kui ülejäänud kolme tegelase lood. Kuigi argiseid eluraskusi kohtab ka Janeki ja Laine tegemistes. /---/

Proletaarse sõnumi poeetika on Liina Paakspuu filmikaadris omandanud uued tänapäevased vormid. Haapsalu uksetehase interjöör on avar ja hele. Seal asuvad masinad tunduvad olevat selliste „tarkade” masinate seast, mis on osavalt seadistatud ning teevad oma tööd sujuvalt ja mõnusalt. Pilt sellest töökeskkonnast ei kanna mitte tööstusliku pöörde masendust, vaid on pigem postindustriaalne – inimene toimetab intelligentsete masinate vahel.

See on oma esteetiliste varjundite poolest täielik vastand näiteks poole sajandi tagusele töörahva kujutamisele, kus muide samuti püüti töölist ja tööd idealiseerida. Semjon Školnikovi kroonikafilmide kaadrid tehastest ja kaevandustest on mustvalged ja pimedad. Seal on küll pulseeriv rütm ja vaimustus tööstuslikust moderniseerimisest, kuid selle vaimustuse stalinlik varjund on oma optimismi poolest kahtlase väärtusega. /---/

Kui Paakspuu kogub töörahva arvamusi töö kohta ja vastuseks kostab jutt, et inimestele nende töö meeldib, siis kõlab see usutavalt. Töö luuleline kujutamine on selles filmis õnnestunud. Oluline on seejuures diktoritekst, mida esitab meie aja rahvalaulik Jaan Pehk, kelle lauluvormis seletus ei saagi mõjuda teisiti kui filmi tegelast poetiseerides. Ebaharilik käik, mis toimib tõhusalt.
/---/
Liina Paakspuu film „91 kilomeetrit” on kahtlemata iseseisev teos ja selles on näidatud tegelaste isikupära, kuid omal moel jätkab see kroonikafilmide traditsiooni, kus on muu hulgas olemas ka praegu groteskselt mõjuvad kaadrid Leida Peipsist. Nii et filmi „91 kilomeetrit” kaadrid lehmadest ja Kirblast pärit Lainest rehabiliteerivad meie visuaalkultuuris lehmalauda ja seal tehtava töö. Vaevalt et tegijad sellist eesmärki seadsid, see tuli ausa filmitegemise lisaväärtusena. Ilmselgelt mängib linateos „91 kilomeetrit” rolli meie kroonikafilmi tulevikus, sõltumata sellest, kas tegijad on sellega arvestanud või mitte. Märk on maha pandud.
/---/
Mis puutub filmi „91 kilomeetrit” puudustesse, siis neid torkab silma kaks. Aasta kroonikale pretendeeriv teos suhtub võrdlemisi jahedalt looduse kujutamisse, jättes filmi sisse traageldamata ajalise aastaringi – aastaaegade vaheldumisest joonistuks välja tunnetuslik rida. Ajalised koordinaadid on aga kroonika puhul tähtsad.

Teise puudusena võib märkida eriefektide kasutamist, mida õnneks küll järjepidevalt ei tehta. Filmis on televisioonihäireid meenutavad efektid, mis tulevad mängu kohe teisest stseenist. Need küll midagi ära ei riku, kuid ei aita ka kuidagi kaasa ausale ja vahetule kroonika koostamisele, mis filmi väärtuslikuks teeb."
Laasik, A. (2010). Sinine töömehehõlst kannab tantsides inimliku ilu sõnumit. Eesti Päevaleht, 6. okt, lk 10-11.

Veiko Märka: „Filmi üks peamine võlu peitub selles, et peategelastest rohkemgi paeluvad ja innustavad enda üle arutlema rohked kõrvaltegelased. Kas või kõik need uksetehasest koondatud, kelle vaikimine kõneleb rohkem kui sõnad. Või suurde plaani üldse mitte pääsev mees, kes ainsana maakultuurimaja naistekarja seas tangosamme harjutab. Või Karl Jörgeni sihiteadlikuna mõjuv ema. Huvitav, kui palju tema poja haiglases staariihaluses süüdi on? Või kõik need vanad inimesed, kellega Laine koos ekskursioonile sõidab. Et tegu on lavastaja taotlusega, tõestab vaheplaanide graafika, milles peategelased on antud lihtsate skeemidena – niisiis läbilõigetena tunduvalt mitmepalgelisemast maailmast kui ainult nende oma. /---/

Maalähedase, pisut nostalgilise, kuid siiski jätkusuutliku ilmavaatega Laine vastandamine suurlinnamentaliteedist rikutud Karl Jörgenile annab filmile eetilise pinge. /---/ Arnold Oksmaa esinemismaneerist ja žestidest üleliia vaimustunud staarihakatise  läbinisti iroonilisest küljest valgustamine ilma teda otseselt naeruvääristamata on lavastaja suurim saavutus. /---/

Liigne lõikamine ja ühelt süžeeliinilt teisele hüppamine tekitas siiski kaasaelamisraskusi. Kõik oli hästi, aga seda kõike oli liiga väikestes annustes. Tekkis samasugune tunne nagu  teelusikaga suppi süües. Teine negatiivne faktor filmi juures on selle nii hiline vaataja ette jõudmine. Kangesti tahaks teada, mis selle kangelastest või nende saatusekaaslastest filmimisest möödunud kahe aasta jooksul saanud on. Kas nende väike õnn on vaksa võrragi kaugemale või lähemale nihkunud?".

"Paakspuu oli omamoodi väikeste unistuste vabrikant juba „Soovide puud” tehes ning tõsieluline aines üksnes kirgastab tema sotsiaalselt pingestatud loojanägemust. Film  pakub palju mõjuvaid näiteid, kui väheses ja pealtnäha veidras võib peituda õnn. Kas või lehm Blondie’ kallistamises ja teistes lehmades armukadeduse tekitamises. Või lihtsa maamehe võimaluses vallajuhtide auväärt näod täis sõimata. Või joodiku võimaluses külapoes laul lahti lüüa. /---/

Filmi sisulised lõppsõnad pärast järjekordse mõttetu hiidtantsurivi moodustamist: „Ära  tegime!” peegeldavad lõpmata paljut. Iga inimese õigust eneseteostusele. Eestilikku jonni. Kollektiivi innustavat ja toetavat mõju. (Üldse on filmile väga iseloomulik, et selle peategelased pole kunagi üksi. Eks selle küünarnukitunde tõttu ole ka filmi üldmulje optimistlikum, kui sisu eeldab.) Seda, et väike ja kõrvaltvaataja seisukohalt mõttetu õnn võib lähedalt vaadates päris suur tunduda.
Märka, V. (2011). Kilomeetripost kiirteel. Sirp, 14. jaan, lk 22.

Filmi tegevustikuga seonduvat

Saaremaa laulupoiss avastab Soomes räppmuusika maailma

Karl peab end ise eelkõige lauljaks, kel räpp, laulmine ja muusika kirjutamine käivad käsikäes. Enda tugevaimate külgedena hindab ta laulusõnade kirjutamise oskust ja laulmist. Veel Kuressaare poisina pärjati tema lauluhääl võitudega erinevatel konkurssidel, nagu solistide ja duettide konkurss, Raimonds Paulsi lauluvõistlus ja “Laulukarussell”. Muusikat on Karl loonud kolm ja pool aastat ning kirjutanud selle aja jooksul umbes 300–400 laulu. Tema laulud räägivad suhetest, isiklikust elust, selles kogetust ja ka poliitikast. “Ma peegeldan läbi laulu oma arvamusi erinevatest asjadest, mida näen ja tunnen. See on hip-hop ja R&B,” nentis ta. Tänaseks on noormees produtseerinud laule ka teistele artistidele, näiteks bändile Ambizionz. “Ambizionzi kolmele laulule olen loonud muusika, lisaks laulan nende plaadil kahes loos, millele kirjutasin ka sõnad ning meloodia.”
Üle kahe aasta Taanis ja ligi aasta Soomes elamist on Karl-Jörgeni enda sõnul laiendanud tema silmaringi, rikastanud sõnavara ja süvendanud analüüsivõimet. Areneva muusikuna kasutab Karl-Jörgen pseudonüümi Carl Finer, kuna tunneb, et on oma muusikalise karjääriga liikunud teise järku, samuti muutunud persoonina. “Karl-Jörgen Viskus oli poiss, kes polnud häälemurre veel läbitud ja kes laulis kuulsaid laule erinevatel võistlustel. Carl Finer kirjutab enda loodud lauludele sõnad ja esitab neid, teeb koostööd teiste artistidega, paneb välja albumeid, teeb muusikavideosid,” kirjeldas noormees.
Meiemaa uudised, http://www.saaremaa.ee/index.php?option=com_content&view=category&layout=blog&id=52&lang=et&limitstart=960&el_mcal_month=9&el_mcal_year=2010 (6.06.2013).

From the Beginning to the End on eesti räp-artisti Carl Fineri esikalbum, mis ilmus 2009 Helsinki Freedom Records plaadifirma toel.
From the Beginning to the End - Wikipedia, http://fi.wikipedia.org/wiki/From_the_Beginning_to_the_End (6.06.2013).

Linetantsijad püüavad täna rekordit

Täna [13.06.2009 – toim] hommikul kogunesid linetantsulised Eestist ja teistest riikidest Pärnumaale Audru valda Sassi talli, et selgeks õppida pikim rivitants ja kell 15 püüda rekordit pikimas kahekordses rivis tantsides. Eelmisel aastal õnnestus eestlastel lüüa Kanada käest üle Guinnessi rekord pikimas ühekordses tantsurivis, mil üheaegselt tantsis pikas rivis 2354 inimest. Sel aastal moodustavad tantsijad esmakordselt kahekordse ehk kontrarivi, mille jaoks on valmistatud eestikeelsete sõnadega laul luuletaja Contra poolt. 
Linetantsijad püüavad täna rekordit - Pärnu Postimees, http://www.parnupostimees.ee/131419/linetantsijad-puuavad-tana-rekordit (6.06.2013).