Elavad pildid (2013)

Helmi osatäitja Sandra Uusberg: "Tundus, et olengi sündinud saja aasta eest."

"Minu kui noore näitleja senistest rollidest on Helmi kahtlemata üks huvitavamaid töid. Ainuüksi selles mõttes, et see oli filmitöö ja pealegi üsna vastutusrikas. Ma olen ka korra varem filmis kaasa teinud – Rainer Sarneti "Idioodis" – aga see oli väike osatäitmine. Helmi oli hoopis suurem roll, ainuüksi seetõttu hästi huvitav. Samas ka armas kogemus. Selles mõttes olen ma väga õnnelik, et nelja-viie näitleja hulgast just mind selle osa peale välja valiti. Kuigi tuleb kohe täpsustada, et peale minu mängivad Helmit veel Anu Lamp ja Ita Ever ning kõige nooremat Helmit veel kaks väikest toredat tüdrukut. Eks see valik sõltus suuresti ka sellest, kes kellega klapiks. Eks vanemate Helmide vahel peab olema ikka ka väike sarnasus.

Kuna võtteperioodist on möödas juba aasta, siis ma tegelikult ei mäleta, et see roll oleks sündinud suurte vaevade ja valudega. Suurem osa võtteid toimus ju paviljonis, kõik inimesed ümberring olid vastava ajastu rõivastes. Kohati tundus, et ma olengi sündinud sada aastat tagasi."

Anu Lamp: "Püüdsin võtteplatsil oma nina väiksemana näidata."

"Filmis mängimine on minu jaoks nagu võõral pinnal viibimine. Kontsentreerusin võtteplatsil peamiselt sellele, et mitte üle mängida, et mitte olla elevant portselanipoes. Ja samas võlub filmimaailmas "külas" viibides võimalus katsetada ning väikese nüansierinevusega erinevaid duubleid erinevalt mängida.

Eks see mulle üllatav oli, et Hardi (koos nendega, kellega ta nõu pidas) nägi Sandra võimalikku sarnasust minuga. Lisaks mõnele teisele erinevusele tundus mulle ka, et Sandral on palju peenem nina kui minul. Nii et ma seadsin endale võtteplatsil aeg-ajalt, kui mul just meelest ei läinud, veel ühe ülesandekese – oma nina väiksemana näidata. Püüdsin ninasõõrmeid lihaste abil kokku suruda. See õnnestus küll ainult esimese repliigini.

Arutasime Ita Everi ja Sandraga enne võtete algust võimalikke iseloomulikke jooni, mis kõigis kolmes Helmis võiksid äratuntavad olla. Kuna Sandra roll oli suures osas varem filmitud, sain ülesvõetud materjali osaliselt näha. Enne omaenda klaverimängustseeni vaatasin mitmeid kordi, kuidas Sandra oli klaverit mänginud. Sandral on tõeliselt eestiaegne välimus, ajastu nägu. Kui Hazanavicius (Michel Hazanavicius on leedu juudi päritolu prantsuse filmilavastaja, produtsent ja stsenarist – toim) ajastufilmidega jätkab ja kui leidub kedagi, kes tunneb kedagi, kes tunneb Hazanaviciust, siis... head teed Sandrale!"

Jüri osatäitja Üllar Saaremäe: "Volmer on omamoodi visionäär."

"See oli minu teine film koos Hardiga. Esimene oli "Minu Leninid", aga sellest on juba aastaid möödas. Eks Volmer ole omamoodi visionäär. Tema filmid valmivad suuresti montaažilaual. Vahepealse kuueteistkümne aasta jooksul on mul olnud teisigi režissööre, kes võtteplatsil on ehk isegi konkreetsemad, aga kelle resultaat ei pruugi olla sedavõrd huvitav. Hardi on ennekõike oma pildi kokkulõikaja, oma pildi kujundaja, mitte sedavõrd tugev töö poolest näitlejaga platsil."

Visuaalsete eriefektide meister Heiki Luts: "Kui meie efekte keegi ei märka, on hästi läinud."

"Meie tööks oli ehitada arvutianimatsioonis üles maja eksterjöör. Filmi ühe peategelase – maja – fassaadi ei olnudki tegelikult olemas, see tuli luua arvutis nullist. Mis oli sedalaadi efekt, mis õnnestub siis, kui keegi seda ei märka. Kui küsitakse, et ma ei saa aru, mis sinu töö filmi juures siis oli, on väga hästi läinud. Hardil oli väga konkreetne idee, milline see maja võiks olla, koosnes erinevatest vanalinna majadest. Et aken siit ja aknaääris sealt. Käisime vanalinna läbi, pildistasime osad üles, pärast seda hakkasimegi arvutis nullist maja mudelit looma. Keeruline selle asja juures oli see, et erinevaid plaane oli paarikümmend. Kõik filmiti aga üles nii, et maja asemel oli suur roheline sein. Rohelise värvi võlu on see, et selle saab pärast välja lõigata ja sinna midagi asemele panna. Nii me siis rohelise välja lõikasimegi, selle asemele kleepisime omatehtud maja. Keeruline oli ka see, et maja eksterjöör aegade jooksul muutus."

Kostüümikunstnik Tuulikki Tolli: "Ohvitseri vorm on defitsiitne kaup."

"Uskumatu, aga kõige suuremat peavalu valmistas 1960. aastate Nõukogude ohvitseri vormide hankimine. Need vähesed mundrid, mis me lõpuks kätte saime, ei läinud selga ühelegi mehele. Olime need sunnitud õmblema. Üks variant oleks olnud need Venemaalt tuua, aga see oleks läinud veel kallimaks. Kui ma algul pelgasin, et kindlasti on raske hankida Wehrmachti vorme, siis neid leida oli hoopis lihtsam. Raha oli vähe, ka see tegi asja raskemaks. Kui palju kostüüme üldse filmis näha on, ei oska ma öelda, aga neid sai ostetud, õmmeldud, ümber tehtud, kokku korjatud ja kombineeritud. Et sama seelik, aga erinev pluus."

Filmi toimetaja Tiina Lokk: ""Elavad pildid" on kui sirgetele kätele tõstetud kang."

"Olen olnud toimetaja umbes kolmekümne mängufilmi juures, aga kunagi varem pole mul olnud kogemust sedavõrd mitmekihilise stsenaariumiga. Mulle kui filminimesele oli eriti põnev, et teatud mõttes ajastuliselt, žanriliselt jookseb siit läbi kogu maailma filmi ajalugu. Mis on omakorda väga põnevalt seotud Eesti filmi ajalooga. Selles mõttes on see kahtlemata viimase aja üks mastaapsemaid Eesti filme. Nii et see on ikka tohutult raske kang, mis on tõstetud sirgetele kätele.

Samas on selles filmis olemas tohutult mõnus distantseeritud soojus. Hetkel, kui sa mõtled, et võiks hakata pisarat niristama, on see otsekohe sooja huumoriga mõnusalt ära lõhutud. Stsenarist Peep Pedmansoni puhul võib öelda, et see film oli talle justkui küpsuseksam. Nüüd võib öelda, et ta on meie üks ägedamaid ja profimaid stsenariste."

Režissöör Hardi Volmer: "Rahalisi võimalusi arvestades oli see film hullumeelsus."

"Suur tükk ajab suu lõhki ning kõige keerulisem selle töö puhul oligi ehk see, et saada sedavõrd palju ajastuid nii rekvisiidis, kostüümis kui keskkonna kujunduses õiges tempos vahetuma. Mis oli meie rahaliste võimalust juures hullumeelsus. Aeg on raha. Aga aega pole, kui sul raha vähe on. Kõik see paistab pildi peal kahjuks natuke ka välja. See ongi selle asja juures kõige haledam lugu. Naiste kostüümid on võrratult head, kuid vaid üksikute meeste kostüümidega võis rahule jääda."

Produtsent Anneli Ahven: "Finantsiliselt oli see avantüürlik ettevõtmine."

"Kas "Elavatele piltidele" võiks olla vaatajaid ka väljaspool Eestit? Väga huvitav fenomen tekkis Berliinis – kõik, kes olid pärit Ida-Euroopast, said kõigest aru. Nad naersid täpselt samade kohtade peal. Inimesed, kes olid nii-öelda turvalisest Läänest, ei saanud aga aru Teise maailmasõja problemaatikast. Et kui mitu korda jõudis võim Eestimaa pinnal vahelduda. Lihtsalt kontekst puudus.

Finantsiliseltki oli see ikkagi avantüürlik ettevõtmine. Inimesed, kes on sellesse panustanud oma tööd ja hinge, pole saanud väärilist tasu – millest on kõige rohkem kahju. Selle filmi eelarve oli 530 000 eurot – sama suurusjärk nagu näiteks 2004. aastal valminud "Stiilipeol" –, aga me teame, mis vahepeal on maailmas toimunud."

Allikas:
Kulli, J. (2013). ""Elavate piltide" esimene variant oli kolm ja pool tundi, aga mida sa julged oma kodumaa ajaloost välja visata? Mitte midagi!". Õhtuleht, 27. veebr, lk 10-11.