Eestlanna Pariisis (2012)

Katkeid Martin Kala intervjuust filmistaar Jeanne Moreau’ga:

Kuidas tundus Ilmariga töötada?
Jeanne Moreau: Lugesin stsenaariumi. Mind huvitavad väga lood eksiilis elavatest inimestest, see, kuidas nad puutuvad kokku endast vanema põlvkonnaga. Me töötasime Ilmariga päris pikalt ja regulaarselt, enne kui filmi väntama asuti. Nii et meil oli piisavalt aega, et teema läbi hammustada ja film korralikult ette valmistada.
Mina tulin varahommikul kohale, rääkisime omavahel läbi, kuhu ta kaamera kavatseb panna, kuidas ta soovib meid üles võtta jne – sest filmiti ju korteris. Sellest kohast kujunes mulle ajutine “kodu” – panin sinna oma kardinad, tõin oma parfüümid, valisin kapid.

Ka riided olevat olnud teie enda omad. Kuulsin, et ka võtete ajal valisite oma kostüümid ise, tõite need Chanelist kohale.
Mulle tuli filmis idee, et Frida võiks kinkida Annele midagi oma garderoobist. See sobis sinna hästi. Stiil ja sisu käivad koos. Minu elus on olnud mitmeid moekunstnikke, mademoiselle Chanel oli üks nendest, ta inspireeris paljusid. Olen kandnud tema riideid läbivalt mitmes filmis.

Teie peenetundelised tsitaadid on kuulsad. Näiteks olete kord öelnud, et teie elu moto on mitte anda hinnanguid. See film on pungil eelarvamustest ja hinnangutest.
Nagu inimeste vahel ikka juhtub – filmis kerkivad esile ammused haavad, reetmised, hinnangud. Vanad olijad ja vanad vead, inimestel on millegipärast keeruline andestada. Selline on inimloomus – ja teine inimene on alati parim kõhutäis.
Ilmar on väga tundlik, ta läheneb sügavuti ja oskab sellistele asjadele – suhetele, tunnetele – tähelepanu pöörata. Selles filmis mängitakse läbi isiklik juhtum. Päriselus juhtunud asjad omavad selle võrra suuremat tähtsust.

Päriselt toimunud? Ma ei teadnudki.
Just, mulle pakkus see stsenaarium tohutult huvi nimelt sellepärast, et tegemist on tõestisündinud looga. See on Ilmari ema lugu. /---/

Ja Laine Mägi? Kas kõik sujus?
Suurepäraselt. Olime stuudios pidevalt külg külje kõrval ja meie töö oli väga reaktiivne, impulsiivne. Ta ei rääkinud küll hästi prantsuse keelt, kuid meie vahel tekkis kena mõttevahetus. Ta oli väga toredake!
(Kogu vestluse jooksul kutsub ta Laine Mägit nimega “la petite” – väikseke.)
Kala, M. ( 2012). Eksklusiivintervjuu filmistaar Jeanne Moreau’ga. Eesti Ekspress, 18. okt.

Ita Ever: "Loomulikult oleks ma tahtnud näha, kuidas Jeanne Moreau võtteplatsil töötab."
"Loomulikult oleks ma näitlejana tahtnud näha, kuidas selline võimas näitleja nagu Jeanne Moreau võtteplatsil töötab. Paraku ma aga temaga ei kohtunud," naerab Ita Ever. Ja meenutab samas, et režissöör Ilmar Raagiga on tema teed varemgi ristunud.
"Ilmar tuli selle looga ju meile teatrisse! Tahtis seda meil teatris lavastada. Mina oleks siis Frida osa mängud, Laine Mägi oleks ikka Annet kehastanud ja Guido Kangur oleks olnud see šarmantne kohvikupidaja. Siis aga hakkasime Guido Kanguriga mõtlema, et see on ikkagi väga filmilik lugu. Nii ta läks ja läks ning siis sai Ilmarile öeldud, et mõtle nüüd hästi, et sellest saaks teha ikka väga kauni filmi. Pidades muidugi silmas endid," naerab Ita Ever.
"Eks omal ajal oli tõesti natuke kahju, et Frida rolli ei saanud teha, aga nüüd, filmi nähes, ei jäänud enam midagi kripeldama," tõdeb Ever.
Arvamuse peale, et ta oleks Frida osaga saanud hakkama sama hästi kui kuulus prantsuse näitlejanna, jääb ta äärmiselt tagasihoidlikuks. "Ei tea, ei tea, Jeanne Moreau ikka kohe on võimas! Tema üksainus pilk räägib rohkem kui sada sõna," ütleb Eesti teatri grand old lady Ita Ever.
Kulli, J. (2012). Ita Ever: "Loomulikult oleks ma tahtnud näha, kuidas Jeanne Moreau võtteplatsil töötab." SL Õhtuleht, 13. okt.

Kohviku rollist oma äsja kinodesse jõudnud filmi „Eestlanna Pariisis” sünniloos räägib filmitegija Ilmar Raag:

„Kohvik võib ju tähendada kohta, kus sa võid veidi süüa ja juua, aga tegelikult on see koht, kus kohtutakse.
Aastaid tagasi läksin Pariisi, et seal koos prantsuse stsenaristiga kohendada minu filmi „Eestlanna Pariisis” stsenaariumi. Algusest peale oli mulle selge, et filmi meespeategelane võiks töötada kohvikuomanikuna. Muidugi on selles tubli annus stereotüüpset mõtlemist, aga tühja kah. Mina olin ju kasvanud maailmas, kus Pariis eksisteeris peamiselt rahvalike prantsuse komöödiafilmide ja Joe Dassini laulude kaudu.
Prantslastele tundus minu kujutlus Pariisi kohvikutest talumatult elukauge. Nad soovitasid mul päriselt kohvikutes istuda, seal kirjutada ja maailma jälgida. See plaan kukkus aga kiiresti läbi, sest pärast esimest nädalat lõin kokku oma kohvikuarved ja avastasin, et olin iga päev ainult croissant’i ja piimaga kohvi eest jätnud Pariisi kohvikutesse umbes 10 eurot, mis teeb kuus ligikaudu 300 eurot! Tol hetkel, kui filmiraha ei olnud kusagilt paista, tundus see tapvalt suur summa.
Kohvikus Café St. Jean, mille olin valinud, ei olnud midagi erilist peale selle, et ta asus minu loomeinimesele üsna klišeeliku katusekambri ligiduses rue des Abbesses’il.
Veidi eemal asus kuulus kohvik Café des 2 Moulins, kus Jean-Pierre Jeunet filmis oma kuulsa filmi „Amélie”. Sinna ma ei läinud, sest seal istusid kogu aeg turistid, kes käisid ka ainuüksi kohvi eest välja meeletuid summasid.

Tagantjärele mõeldes on isegi kummaline, miks ma jäin truuks oma ilmetule Café St. Jeanile. Aga edasi oli elu see, mis mind mu Pariisi kohvikule lähendas. Esimesed rahastajad ütlesid meile ära ja korraga ma ei teadnud enam, mida ma seal Pariisis teen.
Kohvikud omandasid teise tähenduse, sest õhtuti jalutasin metroost koju ja vahtisin kohvikutes elu nautivaid inimesi ning nende lõbus sumin kostis kõrvadele kui etteheide mu üksindusele.
Seejärel juhtus aga ime, sest filmidiiva Jeanne Moreau ütles, et temale see stsenaarium meeldib, ja me saime kohe ka raha. Mulle tähendas see uusi kohtumisi küll näitlejate, küll filmikunstnike, küll operaatoritega ja otse loomulikult toimusid kõik need kohtumised ainsas kohvikus, mida ma juba veidi tundsin.
Kohvik avati kell 7 hommikul, mil peamiselt mehed astusid läbi, et leti juures kiiresti juua üks must espresso, lugeda läbi mõned ajalehed ja süüa sinna kõrvale üks croissant või muu saiake. Minu lemmikuks oli pain au chocolat, mida Eestis naljalt ei näe.
Kuni lõunani täitsid kohvikut minusugused vabakutselised, kes korraldasid seal oma töökohtumisi.
Neil kohtumistel ei kandnud keegi ülikonda ega lipsu. Ja harva telliti midagi muud peale kohvi või mahla. Seejärel algas lõuna, millega kohvik tegi oma peamise kassa, mis tähendas omakorda, et niisama kohvitajad tõrjuti paariks tunniks kõige ebamugavamate laudade taha.
Igal juhul juhtus see, mis juhtuma pidi. Sel hetkel, kui ellu sigines mõte, muutus ka kohvik koduseks. Siis ei tundunudki enam nii imelik astuda kodust välja ainult selleks, et istuda reede õhtul kohvikus ja olla osa sumisevast rahvamassist.“
Raag, I. (2012). Eriline kohtumispaik [kohvik filmis "Eestlanna Pariisis"]. Eesti Päevaleht: LP, 13. okt, lk 31.