Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Jaan Klõšeiko (2005)

Sisukokkuvõte

Portreefilm legendaarsest fotokunstnikust, raamatu- ja ajakirjakujundajast Jaan Klõšeikost.

Boheemlik fotograaf Jaan Klõšeiko kohtub filmigrupiga oma lemmikkohvikus, kus “on linna parim kohv”. Mõnusa huumorimeelega kunstnik jutustab värvikalt oma elust ja elufilosoofiast. Ta õpetab tüpograafiat Kunstiakadeemias, näeme teda ka tudengitele loengut pidamas. Žurnalistikasse sattus ta ajakirja Noorus toimetaja Valentin Rajasaare kutsel. See oli otsustav samm tema elus, sest tollal tahtis ta saada pigem maalikunstnikuks. Loomingu Raamatukogu toimetuses näitab Klõšeiko enda kujundatud raamatuid, ta hindab kõrgelt tolle kirjastuse tööd olulise välis- ja kodumaise kirjanduse väljaandmisel keeruliste olude kiuste. Fotokunstnik Peeter Linnapi sõnul on Jaani osalus kunstis pihustunud, ta on teinud nii seltskonnafotosid kui pildistanud paljaid poisse, ta ei ole end individualiseerinud, teda iseloomustab kõikjalolek. Ka kunstiajaloolase Sirje Helme sõnul ei määratlenud Klõšeiko end täpselt ühegi alaga, tänu sünteesivale mõistusele on tal võime hinnata kõike, mis kultuuris toimub. Raul Meel tõstab esile Jaani oskust vabalt, ilma poseerimata pildistada, kusjuures iga foto on särav. Tõnis Vint võrdleb tema pilte soome ja poola fotograafide töödega, ka Jaanil on poola verd sees. Vint meenutab värvikaid juhtumeid noorusajast, Jaan oli alati otseütleja, ta oli kantud igasugustesse nimekirjadesse. Leonhard Lapin räägib, et nõukogude ajal oli pildistamine ohtlik tegevus, seda kontrollis KGB. Pagari tänaval kunagise KGB maja ees räägib Klõšeiko oma kokkupuudetest nõukogude luureorganitega. Luuletaja Andres Ehin meenutab seiklusi ühistelt reisidelt Siberi tundrates Komi ja Neenetsi piirimail. Läbi Õismäe kodu trepikoja trellitatud ukse viib Klõšeiko filmijad lumisele majakatusele, tassib siia kohvrid oma fotode arhiiviga, näitab ja kommenteerib vanu pilte. Jaan Klõšeiko hindab iga elatud päeva, surm käib temaga sõbralikult kaasas. Ta unistab oma lahkumise päeval korraldada suure peo, mis võiks üle kasvada tema matusteks – inimestel on siis tuju veidi parem.