Avaleht » Filmiliigid

Masingu maastikud: Inimesepoeg valgel laeval (2004)

Filmitriloogia "Uku Masingu maastikud" II film

Dokumentaalfilmid Kestus: 77:00

Huviinfo

Vallo Kepp filmi saamisloost

Katke intervjuust:

Oled teinud filme paljudest kirjanikest (---). Nende puhul said kasutada elavat pilti, Masingust ja Visnapuust liikuvaid kaadreid peaaegu ei ole. (---) Räägi lähemalt nende kahe filmi teokssaamisest.
Need kaks on väga erinevad filmid. Uku Masingust tegin filmi praktiliselt kümme aastat teletöö kõrvalt. Kui alustasin, polnud mul aimu, millisesse hullumeelsesse maailma oma nina pistan. Aastal 2000 valmis triloogia esimene film " Kitsas rada keset metsa", siis jõudis minuni see arusaamine ja ma jooksin kinni. Esimese ja teise filmi "Inimesepoeg valgel laeval" vahele jäi neli aastat, võtsin ette Masingu bibliograafia ja aina lugesin, sain aru, millisesse põnevasse maailma olen sattunud. Sain lõpuks ilusti hakkama nii teise kui kolmanda filmiga "Surm on öömaja põllul" ja siis tuli hullumeelne idee tekitada triloogiale juurde lisa-DVD, kus antakse lausa kolmkümmend viis täispikka intervjuud, seitseteist tundi heli ja ligi kaheksasada masinakirja lehekülge teksti. Selline asi on esmakordne eesti filmi ajaloos. Nii võib üles otsida näiteks Viivi Luige intervjuu ja kontrollida, mida ma olen sellest filmi pannud. Lisaplaadilt leiame ka Masingu Usuteaduse Instituudis peetud loengute lindistusi. See lisamaterjal on oluline kasvõi siis, kui paarikümne aasta pärast tahab keegi teha uut filmi Uku Masingust. Raamatute puhul antakse tihti välja uustrükk, mina unistaksin pensionipõlves Masingu materjalid välja anda raamatuna ja et seal vahel oleksid need kaks plaati: triloogia "Uku Masingu maastikud" ja lisa-DVD.

Mul jäi alles tohutul hulgal materjali, ütleme nii, et mul köögis on kolm banaanikasti Masinguga seonduvat, üle saja Beta kasseti, lisaks väiksed kassetid, helilindid ja fotod. Kui Arbujate filmi jaoks vajaliku välja nopin, rändab kõik muuseumi. Filmi tegemisel oli mul abiks kaks inimest, kes mind ohjes hoidsid, toimetaja-helirežissöör Enn Säde ja kirjandusteaduse poolelt Külliki Kuusk Uku Masingu Kolleegiumist. Ilma nendeta poleks ma filmi niisugusel kujul ära teinud. Vahepeal juhtus veel üks prohmakas, sattusin kopsupõletikuga haiglasse ning antibiootikumid mõjusid nii, et pidin pärast pool filmi materjalist uuesti pähe õppima. See on eluliselt vajalik, et oskaks mööda filmi algmaterjale navigeerida.  
Teinemaa, S. (2012). Vastab Vallo Kepp. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 5-7.

Filmist kriitiku pilguga

Lauri Sommer: „Jah, Masing oli originaal ja sellise loomupäraga pole kunagi kerge elada olnud. Aga ei tohi unustada osaduslikku poolt, sisimaid sidemeid, mis sõlmusid ta sõprade ja lähedastega, „kaksainsa tunnet”, jagatud ekstaasi ning avanemisi looduses. Ning see, kuidas õpilased kirjeldavad Masingute korterit - „oaas”-, on kahe tähendusega: taimed andsid inimestele rahu ning teistsugune vaimne kliima lasi mõelda ajavaimust avaramaid mõtteid. Aeglased plaanid korterist, aknatagusest tänavast, esemetele langevast valgusest, kaugemaistest raamatutest, maalidest ja taimedest ning Taevaskoja suvilaõuest ja maastikest avavad justkui selle fluidumi või nägemise viisi, mille Masing eesti kultuuri tagasi tõi või siinset vaimsust edendades synteesis ja mis edasi kestab.

Sellistel hetkedel tekib tunne, et kõik meenutused ja käsitlused, ykskõik kui selginud ja täpselt sõnastatud, liiguvad ikka vaid selle vaimupärandi pealispinnal. Et Masingu Teine Maailm on kogetav - aimatav, nähtav, teostatav, elatav, aga mitte kirjeldatav. Meenutuste puhul pole nähaolekul ka enamasti olulist kaalu. Neist võinuks ju sama hästi koostada valitud mälestuste raamatu. Selles mõttes võinuks sõnatuid kaadreid, maastikke ning maale olla rohkemgi, sest need ulatuvad justkui metatasandist sygavamale. Jah, selle nimese puhul on veel mõnestki asjast rääkida ja vaikida. Võibolla tuleks seda teha täiesti ilma kultuurilise suurkuju paatoseta, tema ainuomasele inimlikkusele keskendudes, kaameraga rahulikult maastikke silmitsedes ja neisse sulandudes.

Haruldased mälukillud, seni avalikustamata fotod, pildid ja jutud ning tasastes kaadrites ilmuv vaikus sõnavad, et see film näitab teed Masingu syvemale mõistmisele. Tema maastikud liituvad kunagi maaks.“
Sommer, L. (2005). Geniaalne vanalaps ja vaimu jäädvustamine. Teater. Muusika. Kino, nr 6, juuni, lk 100-101.

Madis Kolk: Meenutustes sisaldub palju informatiivset, kuid üsna palju kuuleb ka nii-öelda jüngrijuttu, kus gurust kõnelemine peegeldab rääkija soovmõtlemise ning valikulise mälu kaudu rohkem teda ennast. See „mina ja Masing” hoiak võib mõjuda alguses häirivana, seda enam, et kohati on jututeemad monteeritud justkui suust suhu, kus üks õpilane jätkaks nagu teise jutujärge, luues sellega mulje ühe ja sama mõtte topeldamisest. Masingu pärand  avanebki nõnda vaid memuaaride kaudu, kuid ilma aktiivse tõlgenduseta, mis seda rikkalikku materjali ehk avaramale taustale aitaks seada. Nii näiteks leiab triloogia teises osas kajastust Masingu suhe keelega, kuid mitte näiteks tõsiasi, et sõltumatult Sapirist ja Whorfist kätkesid juba 1930. aastate Masingu kirjutised keelelise relatiivsuse hüpoteesi sugemeid. Palju kõneldakse küll ta teatavast eriseisundist teoloogide hulgas, kuid seegi jääb kohati emotsioonide  tasandile, ei keskenduta tema kristlusekäsitluse eripäradele, mis võimaldaksid vaatajal endal otsustada kas või Masingu võimaliku ketserluse üle, mis sundinud üht ametivenda tema andunud tudengeid koguni „põhjakõrbenud pajatäieks” nimetama.

Arvestades, et tänaseks päevaks on kaitstud juba ka mitmeid põhjalikke Masingut analüüsivaid teadustöid (Arne Hiob, Lauri Sommer jt), tekkis kohati tunne, et ehk saanuks film paljuhäälsem, kui  sõprade-kolleegide meenutajavaatepunktile lisandunuks ka mõni distantsilt tõlgendaja. Lisaks intriigidele teoloogiaringkondades oodanuks rohkem tausta avamist muudeltki konfliktsituatsioonidelt. Bernard Kangro arhiivilõigus saame küll kuulda, kuidas „arbujate” mõistet hakkasid esmalt kasutama nende kirjanduslikud vastased, samuti koorub lähikondsete meenutusest välja, et kuna Masing ei olnud dissident üksnes poliitilisel pinnal,  olnuks ta oma olemusliku seltskondlike konventsioonide põlgamise tõttu eraklusse mõistetud ka teistsuguse riigikorra ajal. Paraku ei kõnelda ta korduvalt mainitud vaenlastest konkreetsemalt. Haljand Udam meenutab põgusalt kagebiit Andrus Roolahte ning mainib tema tehtud intervjuud Masinguga ühes 1962. aasta Kodumaa numbris, kuid sellestki ei kõnelda pikemalt. Olgugi et näiteks just selles kummalises kontekstis on Masing avanud oma luulekogu „Saadik Magellani pilvest” mõningaid võimalikke loomisloolisi seoseid. Teosest endast räägitakse filmis ju korduvalt, kohati lausa pateetiliselt.

Kuid nagu juba eespool öeldud, on loetletud asjad puuduseks vaid esmapilgul, sest lähemal vaatlusel avaneb näilise tõlgendamatuse taga üsna aktiivne lavastaja- ja operaatorisilm, mis vastukaaluks nii mõnegi jüngri superlatiividele toob küll Masingu näiliselt maa peale, kuid mitte madaldades, vaid pigem Masingu enda tõekspidamiste valgel, aitamaks näha saladust väliselt lihtsate asjade taga. Õpilaste respektiga joonistub küll välja Masingu suurus, kuid paradoksaalsel kombel kipub selline hoiak oma objekti ka liigselt ära määratlema, tähendust ahendama, teda vaid kõneleja enda tajupiirides kaardistama. Ilmselt selle tõttu Masing liigset ülistamist ei sallinudki ning soovis oma jüngreid pigem valmistõdedest lahti  raputada. Nõnda on triloogia esimene osa oma maaläheduses ja lihtsuses, eri suundadesse hargnevate külainimeste juttudega isegi ambivalentsem kui kaks järgmist, sest siin puudub see kohustuslik hoiak, mis söandab Masingu suurusest kõnelda vaid teatud kindlate terminitega. Sõna saavad nii-öelda maastikukaaslased ning selles mõttes on kohane isegi esmapilgul üleliigsena mõjuv intervjuu küla lastega, kes lihtsalt räägivadki, mida nad Masingust teavad.“ /---/
Kolk, M. (2009). Taju uste võti. Sirp, 19. juuni, lk 30.

Tunnustus

Kultuuripreemia 2009. aasta loominguliste saavutuste eest,
preemia suurus on 150 000 krooni:
Vallo Kepp (filmid „Uku Masingu maastikud” ja „Üheteistkümnes kiri”).
Kultuuriministeerium, http://www.kul.ee/index.php?path=0x2x59x797 (8.07.2013).



Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm