Pärand (2011)

Filmi valmimisloost

„Pärandi“ kaadrid jäädvustati vahetult enne mere kaldal asuva Sillamäe radioaktiivsete jäätmete hoidla katmist 2008. aastal, mil filmimeeskond käis kohapeal filmimas. Mõneti ootamatult, erinevalt filmitegijate varasematest plaanidest, osutusid lõpuks Sillamäe-filmi peategelasteks Orava talu peremees Priit Orav ja Karjamäe talu perenaine Meedy Hiielo. Linaloo valmimist ja selle taustu vahendab nende meenutuste kaudu Tiia Linnard ajalehest Põhjarannik (21.03.2012):

"Filmivõtetele tõlgiks kutsutud Orava talu peremehest sai Sillamäest kõneleva dokfilmi üks peategelastest. Kuna [filmi režissöör] Jäntti eesti ja vene keelt ei osanud, kutsusid sillamäelased filmivõtetele tõlgiks läheduses elava Orava talu peremehe Priit Orava Sõtke külast. "Mind kutsuti kui n-ö professionaalset eestlast," muigas Orav, kelle keelteoskusest oli kohapeal palju kasu, kuna võtetel räägiti nii eesti, vene kui soome ja inglise keeles. Ootamatult sai tõlgist aga portreteeritav, kellele operaator režissööri tahtel kaamera suunas. "Alguses polnud see neil plaanis," tõdes Orav. "Siis aga tulid nad minu juurde külla ja nii see läks."

Turismitalu peremehe juhtimisel käis filmiseltskond kaameraga ära ka tehase kõrval asuvates tuumavarjendites, kuhu nüüd enam ei pääse. /…/

Teiseks eestlaseks, keda kaamerasilm jälgib, on käsitöömeister Meedy Hiielo - Perjatsi küla Karjamäe talu perenaine. "Hästi toredad inimesed olid," on Hiielole jäänud filmitegemisest vaid head mälestused. Ma usun, et meie koostöö selle soome režissööriga jätkub veelgi.“ /…/

„Eks me n-ö päri seda Sillamäed,“ nendib Hiielo, kelle sõnul on filmis kaadreid nii heast kui halvast. „Mina räägin oma kodust, aga filmis näidatakse ka medalitega mehi, kes laulavad ja pidutsevad,“ märgib ta. /…/

Filmi keskseks teemaks on jäätmehoidla – uraani rikastamise salatehase pärandus–, mille aitasid kinni katta Euroopa Liidult saadud 22 miljonit eurot. „Mina olen seal käinud kolm korda, esimest korda 1998. aastal koos jaapanlastega,“ meenutab Hiielo jäätmehoidla kolme mürgijärve. „Üks oli mürkroheline, teine mürksinine ja kolmas kollane.“ 
Linnard, T. Jõhvis linastub soome režissööri dokfilm Sillamäest. Põhjarannik, 21. märts, lk 8.

Filmist kriitiku pilguga

Peeter Sauter: "Kummitus, mis soomlase Eeva Jäntti on tõmmanud koos Allfilmiga Eestis dokki tegema, on loomulikult radioaktiivsete jäätmete hoidla Sillamäe juures mere kaldal. Pärandus uraani rikastamise salatehaselt number 7, kus kohapeal kavandatud diktüoneemaargilliidist valmistati väidetavalt tooret Nõukogude Liidu esimese tuumapommi tarbeks. (See tuleb filmis mulle üllatusena, netist näen, et seda infot ei esitata täiskindlusega – kas pomme tehti eksklusiivselt Eesti uraanist?).

Jäätmehoidla on meie koll riidekapis, see ei jäta muretuks ka soomlasi ja sellega seonduvalt on asju, millest valjusti räägitakse, ja ilmselt neid, millest ei räägita (ja ei räägita ka filmis). Jah, saime 22 miljonit eurot Euroopa raha, et ohtlik hoidla kinni katta. See katmine oli ligi kümne aasta töö, mis sai valmis aastal 2008. Ja see on väga hea, sest enne lendus avatud hoidlalt ohtlikku tolmu. Keegi ei tea päris täpselt, kui palju puudeid ja väärarenguid tõi see kaasa Sillamäe venelastele, sest seal elab siiani 95% venelasi, kes toodi salastatud linna, kui eestlased sealt omakorda välja puksiti."

„Pärandi” režissöör ja stsenarist Eeva Jäntti annab (Rein Kotovi ja Mait Mäekivi puhta kaameratöö toel) üldise fooni paari pintslitõmbega – mis sorti linn on kunagine sõjatööstuse keemiatehaselinn Sillamäe ja kes seal elavad. Kahju, et pilt jääb nii provisoorseks. On saadud kätte hulk toredaid kaadreid rinnal plekipoodi kandvatest paraadimeeleolus sõjaväeveteranidest, kes elavad minevikus ja isolatsioonis, aga kontakti nendega ei looda, inimesi avada ei püüta. Eeva Jäntti on valinud portreteeritavateks hoopis Sillamäel turismitalu pidava Priit Orava ja pensionär Meedy Hiielo. Ega sellega ju midagi viltu olegi. Ometi tekib siin nagu mitu filmi ühes ja jääb pisut segaseks, kellest ja millest filmi on tahetud teha. Eks doki puhul peabki ootama ja vaatama, milline kala võrku jääb. Praegu on tunne, et monteerija Kersti Miilen oleks võinud tiba karmim ja julmem olla. Asi kipub pisut venima. Ehk oleks aidanud filmi eraldi peatükkide tegemine, teemade lahkutõmbamine ja selgem eristamine.“
Sauter, P. (2012). Sillamäe kummitus. Sirp, 23. veebr, lk 24.

Jaanis Valk: „Kogu filmi seob Sillamäe ajalugu. „See kõik olekski nagu filmi selgroog ja mõte. Kuid kõigepealt – kas tegemist on üldse  dokumentaalfilmiga?

Ideaalis peaks tõsielufilm olema autori nägemus, kus lugu ei jutustata ainult verbaalselt, nii et pildile jääb vaid illustratiivne roll. Visuaalsus on dokfilmis ääretult oluline loo kandja. /…/ „Pärandiga“ seoses võib julgelt väita, et filmi autor Eeva Jäntti on kasutanud temale kättesaadavaid isikuid, võtnud nende audiaalsed meenutused ja mõtted ning lisanud illustratiivse visuaalse poole. Juhul kui sellest on autori meelest väheks jäänud, on ta juurde toonud diktoriteksti, mille eesmärk on vaatajale selgeks teha, mida nad peaksid linnakesest teadma ja tundma. /…/

Aga visuaalne pool? Kas filmi jooksul tuleb kõik meile eelnevalt öeldu pildiliselt ja tänu sellele atmosfääriliselt kätte? Kahjuks mitte ja see on Eeva Jäntti teose puhul suurim altminek. Pilt toetab vaid sõna, mitte vastupidi. Siinkohal tuleb siiski tunnistada, et pildile, mis vaatajani jõuab, ei saa midagi ette heita. Film on professionaalselt üles võetud ning kaadrikompositsioonilt laitmatu. Kas Rein Kotovi ja Mait Mäekivi filmitu omaette lugu räägib, on teine küsimus, kuid kindlasti on täidetud režissööri etteantud ülesanne – illustreerida loo jutustamist. Ja kõik.

Eeva Jäntti teose peategelaseks võib kindlasti pidada ettevõtjat Priitu. Tema räägitust saame teada linnakese loo. Ühtlasi selle, miks Priit Virumaale tagasi on tulnud ja et „siin olemine“ on mingitpidi oma juurte juurde naasmine. Teised tegelased jäävad episoodiliseks ja omaette lugu eriti ei räägi. /…/

Sillamäe ajaloost rääkimisel on kasutatud vanu mustvalgeid arhiivikaadreid, kuid needki ei hakka loosiseselt jutustama omaette lugu, vaid toetavad ainult teose audiaalset poolt. Samas peab kiitma tegijaid, et kasutatud illustreerivad ajalookaadrid on huvitavad ja küllap varem mitte eriti üleekspluateeritud. Kui neid üldse keegi varem näinud on.“
Valk, J. (2013). Vaade Sillamäele võõramaalase jaoks. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 105-106.