Masingu maastikud: Surm on öömaja põllul (2006)

Vallo Kepp filmi saamisloost

Katke intervjuust:

Oled teinud filme paljudest kirjanikest (---). Nende puhul said kasutada elavat pilti, Masingust ja Visnapuust liikuvaid kaadreid peaaegu ei ole. (---) Räägi lähemalt nende kahe filmi teokssaamisest.
Need kaks on väga erinevad filmid. Uku Masingust tegin filmi praktiliselt kümme aastat teletöö kõrvalt. Kui alustasin, polnud mul aimu, millisesse hullumeelsesse maailma oma nina pistan. Aastal 2000 valmis triloogia esimene film " Kitsas rada keset metsa", siis jõudis minuni see arusaamine ja ma jooksin kinni. Esimese ja teise filmi "Inimesepoeg valgel laeval" vahele jäi neli aastat, võtsin ette Masingu bibliograafia ja aina lugesin, sain aru, millisesse põnevasse maailma olen sattunud. Sain lõpuks ilusti hakkama nii teise kui kolmanda filmiga "Surm on öömaja põllul" ja siis tuli hullumeelne idee tekitada triloogiale juurde lisa-DVD, kus antakse lausa kolmkümmend viis täispikka intervjuud, seitseteist tundi heli ja ligi kaheksasada masinakirja lehekülge teksti. Selline asi on esmakordne eesti filmi ajaloos. Nii võib üles otsida näiteks Viivi Luige intervjuu ja kontrollida, mida ma olen sellest filmi pannud. Lisaplaadilt leiame ka Masingu Usuteaduse Instituudis peetud loengute lindistusi. See lisamaterjal on oluline kasvõi siis, kui paarikümne aasta pärast tahab keegi teha uut filmi Uku Masingust. Raamatute puhul antakse tihti välja uustrükk, mina unistaksin pensionipõlves Masingu materjalid välja anda raamatuna ja et seal vahel oleksid need kaks plaati: triloogia "Uku Masingu maastikud" ja lisa-DVD.

Mul jäi alles tohutul hulgal materjali, ütleme nii, et mul köögis on kolm banaanikasti Masinguga seonduvat, üle saja Beta kasseti, lisaks väiksed kassetid, helilindid ja fotod. Kui Arbujate filmi jaoks vajaliku välja nopin, rändab kõik muuseumi. Filmi tegemisel oli mul abiks kaks inimest, kes mind ohjes hoidsid, toimetaja-helirežissöör Enn Säde ja kirjandusteaduse poolelt Külliki Kuusk Uku Masingu Kolleegiumist. Ilma nendeta poleks ma filmi niisugusel kujul ära teinud. Vahepeal juhtus veel üks prohmakas, sattusin kopsupõletikuga haiglasse ning antibiootikumid mõjusid nii, et pidin pärast pool filmi materjalist uuesti pähe õppima. See on eluliselt vajalik, et oskaks mööda filmi algmaterjale navigeerida.  
Teinemaa, S. (2012). Vastab Vallo Kepp. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 5-7.

Filmist kriitiku pilguga

Andres Laasik: „Eesti avaliku elu tegelastega on enamasti selline asi, et kuskil ikka leidub nendest mingi filmijupp. Kõiksugustest rahvakirjanikest ja kunstnikest on neid filmimeetreid meie filmiarhiivis rohkesti, mõnest kohe hästi palju. Aga inimesest nimega Uku Masing, keda on korduvalt nimetatud sisepagulaseks, pole mitte midagi. Ja mis sisepagulane ta olekski, kui televisioonireporterid ta järel oleksid käinud. Nii jäädvustavad Vallo Kepi kolm dokfilmi Masingu elu ja loomingut, kasutades kõrvalseisjate mälestusi, fotosid, kirju, helilinte, lauluesitusi ja muidugi maastikke, kus kuulus kirjamees oma elu jooksul kulges. /---/

Dokumentaalfilmi peategelane kerkib tavaliselt vaatajate ette valguses ja varjus liikudes, fotograafiliselt adekvaatses kehastuses kaadris elades. Siin seda ei ole. On killud, mis püüavad tabada kunagi olnud elu jälgi. Reaalsuse asemel püütakse kaadrisse vaimu, kaduvikku läinud inimest, tema jälgi. Kui mõne teise tegelase puhul oleks selline kinematograafiline sunnitud lähenemine suur puudus, siis Masingu puhul mitte, sest tema isiksus on eriline. Tema kinematograafilises mitteilmumises on justkui oma metafüüsiline sõnum, mis lepitab vaataja sellega, et ta peategelast kordagi liikuvas pildis ei näe. Nii tekibki tõsiselt võetavalt filmi Kaplinski poolt lendu lastud mõte, et Masingu puhul oli tegu geeniusega. Ehk siis millegi/kellegi imepärasega.

Nii paljusid keeli ja kultuure tundnud inimene suhtus Euroo­pa-kesksusesse kriitiliselt. Ja kas ei ole see sulaselgelt euroopalik kaanon, et filmi peategelane peab liikuvas pildikaadris kujundeid looma. Boreaalsest maailmamõistmisest jutustav Masing võiks ju rahul olla, et film temast ei tulnud indoeuroopa mallidele vastav.“
Laasik, A. (2009). Sisepagulase metafüüsiline jälg. Eesti Päevaleht: Laupäev: Kultuur,  27. juuni, lk 8.

Madis Kolk: „Kui eespool mainisin, et filmis hakkavad mitmed meenutused kirjeldama pigem meenutajat ennast, siis seda laadi kujundite taustal ei ole see mitte filmi puudus, vaid lausa võti (seesama, mis Saagi sõnul asub küsija peas), mis kirjeldab Masingu fenomeni justkui eemalt ja säilitab samas tema puutumatuse. Nii näiteks on Jaan Paavle fantaasiamängudes  paras annus edevust, kuid lisaks sellele, et see annab informatsiooni kõneleja kohta, rikastab see ka vestluse konteksti ning kodeerib Masingu saladuseloorile uusi kihistusi. Kui Paavle kõneleb sellest, kuidas nad Masinguga võrdlesid oma eelmisi elusid, ei saagi kuulaja enam täpselt aru, kas ta teeb seda tõsimeeli või eneseirooniaga, küll aga keerab tema lõputõdemus „Masing on ammendamatu” oma triviaalsuse kiuste kaadri mitmetähenduslikkusele uue vindi peale. Sama toime – mida lähemale oma jutuga jõuad, seda kaugemale Masing kaob – on ka näiteks Ave Alavainu meenutustel, kes püüab oma sirgjoonelisusega ühelt poolt jahutada jüngrite truualamlikkust, teiselt poolt aga tuua sisse naise teema Masingu elus. Ometi lasevad taustal kõlavad kirjakatked Ehaga, Leena Kiiviti meenutused ning vaid vihjamisi lausutud fakt, kuidas Masing kümneks aastaks Tallinnale selja pööras,  aimata, et tema inimsuhted olid keerulisemad. See, et Vallo Kepp neid lahti ei kisu, ei tähenda tuima dokumentalistisilma, vaid adekvaatset lähenemist Masingu salakeelele, mida ehk vaid abikaasa Eha ainsana valdas. Teistele on see aga sõnul tõlkimatu, mis saab avaneda vaid sedamööda, kuidas avanevad Masingut tunda soovija enda „taju uksed”. Sellenimeline Aldous Huxley raamat on üks neid teoseid, mis Masingut oluliselt mõjutanud.  Kui filmitriloogia kolmanda osa lõpus näeme aidaust, millel võti ees, siis meenub, et filmi jooksul nägime korduvalt salapäraselt avanevaid-sulguvaid väravaid ja uksi ning Evald Saagi esmapilgul stereotüüpne käibetõde hakkabki Vallo Kepi diskreetselt paotuvate uste taga võtmena mõjuma. Sellise atmosfääri ja võttestikuga teeb autor tajutavaks Masingu enda soovi, et paljude jaoks guru staatuses õpetajat ei mässitaks tähendusi ahendavatesse  spekulatsioonidesse ega võõbataks üle nõretava ebajumaldamisega.

Kolmeosaline film „Uku Masingu maastikud” näitab teeotsa, kuidas sõnad ja nähtused peaksid end ilma välise provokatsioonita ise avama.“
Kolk, M. (2009). Taju uste võti. Sirp, 19. juuni, lk 30.

Tunnustus

Kultuuripreemia 2009. aasta loominguliste saavutuste eest,
preemia suurus on 150 000 krooni:
Vallo Kepp (filmid „Uku Masingu maastikud” ja „Üheteistkümnes kiri”).
Kultuuriministeerium, http://www.kul.ee/index.php?path=0x2x59x797 (8.07.2013).

Filmi koduleht http://www.estinfilm.ee/our_production_est.php (3.07.2013)