Mees animatsoonist (2005)

Filmi motost

Hardi Volmer: "Hea Thomas Basgier on  selle filmi motoks pakkunud allegooriat piiblist, Jesaja raamatust „Sügis on möödas, vili on kogutud ja meie ei ole päästetud.“
Kõigele eeltoodule toetudes võtame me voli kasutada motona siiski meistri enda parafraasi - „Sügis on käes, aga roheline mandariin ei jäta lootust“."
Allikas: EFI andmekogu

Režissöör Hardi Volmer filmi saamisloost

Hardi Volmer, filmist on kaks varianti. Eestikeelne «Mees animatsoonist» ja ingliskeelne «Pärnograafia». Mis on nende vahe?
Kõigepealt, eesti keeles loeb jutustaja teksti Guido Kangur, ingliskeelses versioonis Briti saatkonna esimene sekretär William Elliot. Teine vahe on sissejuhatavas tekstis. Välismaises variandis on see õige põgusalt ajalugu avav.

Millal hakkasite filmi tegema?
Algtõuge tuli Šveitsi animafilmi festivali Fantoche pealikelt Thomas Basgierilt ja Otto Alderilt. Neil lasus ka kohustus otsida filmile rahvusvaheline toetus ja tekitada mingi algne stsenaariumivariant. Aasta jooksul olid nad aga suutnud kokku kirjutada sellise ilusa, üsna filosoofilise ja hämara üheleheküljelise nägemuse, mida on raske isegi sünopsiseks nimetada. Kuna selleks hetkeks oli film juba saanud Eesti riigilt rahalise toetuse, tuli see valmis teha. Produtsent Arko Okk riskis ja andis režissööri rolli mulle. Ennekõike on see nelja mehe -  – minu, Arko Oki, Toomas Kalli ja lõppfaasis toimetajana lisandunud Jaan Ruusi koostöö vili. Selline neli-kokka-köögis tegemine.

Filmi ülesehitus on väga põnev. Kuidas see välja kujunes?
Võtsime esialgu aluseks Pärna enda filmikunsti sajandaks sünnipäevaks tehtud filmi «1895» struktuuri. Tahtsime läheneda Pärnale tema enda vahenditega. Pika tegemise vältel asi moondus. Praegune versioon on sellest filmist umbes kuues variant.

Mis Pärna vahenditest säilinud on?
Õnneks midagi on. Ennekõike on oluline fabritseeritud, pisut nihestatud ajalugu. Fakti tõde pole vägistatud, ent serveeritud on asja jaburalt läbi absurdi.

Kuidas Pärn ise ettevõtmisse suhtus?
Pärn ütles otse välja, et kogu oma respekti juures tegijatesse, kes kõik vanad-head tuttavad, kardab ta, et kui omad matsid teevad, siis see jääbki lokaalseks pulliks. Ta arvas, et selline film võiks olla midagi enamat ja võib-olla oleks parem, kui seda teeks kõrvalseisja. Hiljem Pärn muidugi leebus.

Filmi taga on tugev uurimistöö. Kas sellest mingit kirjalikku materjali ei plaanita avaldada?
Tegelikult peaks Pärnast kohe varsti raamat välja tulema küll ja selle autoriks ongi Toomas Kall. Filmi rahvusvahelise versiooni leidlik pealkiri «Pärnograafia» on Kalli sünnitis. Leppisime omavahel kokku, et ta annetab oma tulevase raamatu pealkirja filmile.
Eestikeelse versiooni pealkirja «Mees animatsoonist» kalambuur jääb paljudes keeltes tõlkimatuks.

Kask, M. (2005). Neli kokka köögis ühe Pärna kallal korraga. Postimees, 9. dets, lk 23.

Filmi vastuvõtust

"Mees animatsioonist" tegijad Hardi Volmer, Arko Okk ja Toomas Kall pärjati Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga audiovisuaalse kunsti alal. Film sai ka parima Eesti filmi auhinna IX PÖFFi Eesti võistlusprogrammis. Venemaalt pärit žüriiliige, filmikriitik ja -uurija Sergei Lavrentjev põhjendas auhinda nii: „Kui me seda auhindasime, pidasime silmas, et «Pärnograafia» on midagi väga eestilikku, tehtud Pärna enda stiilis. Ühelt poolt eesti kultuuri suurkuju, teiselt poolt humoorikas... Samas, üle piiri minemata. Hea maitse piiril. Ühelgi hetkel et teki kahtlust, et tegu on siinse suurkujuga, mitte mingi pilaga. Nii et küsimus on lõpuks siiski tegijate talendis.“
Tuumalu, T. (2005). Vene kriitik: Eesti film on agadega. Postimees, 12. dets, lk 20.

“Mees animatsoonist” on õhuline ja lahe,” ütles Lavrentjev. “Eesti võistluskava pakkus meile mängufilme, dokumentaale ja animatsiooni ja kava viimane teos, “Mees animatsoonist” ühendas neid kõiki. Seal oli lavastatud lõike, katkendeid animatsioonist ja ka dokumentaalfilmi elemente. Samas pole film kuiv ega ametlik portree. Võiks ju teha filmi, mis ütleks: näete, siin on meie suur lavastaja, keda peab kummardama. Selle asemel oli filmis Priit Pärna loomingule omane irooniline lähenemine ja ka Priit Pärn ise suhtus endast filmi tegemisse eluterve irooniaga.“
Laasik, A. (2005). Priit Pärna portree tõi Hardi Volmerile 50 000 krooni. Eesti Päevaleht, 12. dets, lk 12.

Kristi Eberhart: „Žüriiliikme Sven Grünbergi sõnul tekitas pealkiri “Pärnography” žürii välisliikmete hulgas pikantset elevust, kuna “ä” ja “o” erinevus jäi esialgu tähele panemata. Kui seletati, et “Pärnography” on film Priit Pärnast, tõstis see huvi veelgi.

Pärast nädalapikkust eesti filmide vaatamist tähendas “Pärnograafia” teatavat pingelangust: esimese kolme minutiga oli selge, et film on heades kätes, et ühtviisi tugevad on nii stsenaarium, “näitlejad”, filmimuusika kui ka operaatoritöö. Priit Pärna joonisfilmide groteskne, absurdne ja naljakas maailm on Hardi Volmeri filmi struktuuri ja vormi stiilivõti.

Häid eesti filme oli festivalil veel ja zŠüriil polnud kerge otsust langetada, ent “Pärnograafias” näidati Eestit ja eesti kultuuri visiitkaarti, Priit Pärna ja tema loomingut intelligentselt, fantaasiarikkalt ja vaimukalt, kvaliteediga, mis polnud eelneva nädala jooksul rutiiniks jõudnud saada. /---/

“Pärnograafiale” kirjutasid stsenaariumi Toomas Kall ja Hardi Volmer ise, tekst kõlab valdavalt inglise keeles. Pilgule, mis on kursis Priit Pärna loomingu, eesti joonisfilmi ajaloo ja selle tagamaadega, lisandub teatav maailmakodaniku avar vaatenurk, mis välistab provintsliku endassesuletuse ja enda liiga tõsiselt võtmise. Meil on pidupäev, kui keegi neid kahte vaatepunkti loominguliselt ja intelligentselt ühendada mõistab. /---/.

Suhe ajalukku ja Priit Pärna vastab vaimult Pärna enda filmesseele “1895”, kus filmiajaloo ikoonid ja kujundid ärkavad uues kontekstis ellu, faktid saavad üllatuslikult uued seosed, elutõde ja kunstitõde sulavad haaravas mängus ühte, luues uusi ja rikastavaid tähendusi. Ilma akadeemilise tõsiduseta võetakse läbi Priit Pärna arengutee ja eluloolised seigad, tema filmide põhimotiivid, teemad, kujundid ja legendaarsed stseenid.

Läbi filmi on tunda, et Pärna näol on tegu joonisfilmi suurmeistriga. Veenvuse saavutab film ainsal ausal moel, filmi koe moodustab vaimukate, grotesksete ja teravate leidude lakkamatu tulevärk, mida vaadates tekkis suur isu Pärna filme uuesti üle vaadata.

“Pärnograafia” portreteerib muheda eneseirooniaga Eestit kui filmimaad, kus on Niguliste kirik-filmimuuseum, Kadrioru nõlvale kerkib hiiglaslik filmimuuseum FIMU, laguneva bussi tagant jalutab välja alati elegantne Jaan Ruus ja tsiteerib 20. sajandi Hispaania filosoofi José Ortega y Cassetit kui Priit Pärna loomingu olemuse väljendajat. Sarnaseid magusaid üllatusi jagub eestlastele filmis veel mitmeid.“ /---/
Eberhart, K. (2005). "Pärnograafia" - intelligentne ja vaimukas kummardus Priit Pärnale. Eesti Päevaleht, 17. dets, lk 22.