Avaleht » Filmiliigid

Ma elasin Eesti Vabariigis (2010)

1939 - Ma elasin Eesti Vabariigis

Dokumentaalfilmid Kestus: 61:48

Huviinfo

Filmi episoodid

1. Sissejuhatus
2. Inna Tarmak 24. veebruaril Narvas
3. Vabariigi aastapäeva tähistamine Tiina-Mai Kaalepi peres
4. Helmut Piirimäe lapsepõlv
5. Iseseisvat Tšehhit ei ole enam
6. Hans von Rosen ja Lyckholmi mõis
7. 1939. aasta suvi Narva-Jõesuus
8. Maapoiss Helmuti suvi
9. Isamaalised meeleolud
10. Jutta Zilliacus ja Tiina-Mai Kaalep - lapsepõlvesõbrannad
11. Molotovi-Ribbentropi pakt
12. II maailmasõja algus ja baaside leping
13. Umsiedlung
14. Nõukogude Liidu väed Eestis
15. Soome Talvesõda
16. Kokkuvõte

Autorid oma filmist

Üks filmi stsenariste Indrek Treufeldt ütles, et filmis olulisi kujundeid on see, et 1939. aasta Eesti on ka natuke lapselik. "1939. aasta Eesti tegelikult, kui me nüüd analüüsime ajaloosündmusi, ei ole valmis selleks, mis tuleb. 1939 pole näiteks Eesti avalikkus võimeline diskuteerima kõikide nende valikute üle, mis sel hetkel tegelikult on olemas," sõnas Treufeldt.

Režissöör Liina Triškina tunnistas, et filmi tegema asudes oli esialgu tahtmine näidata kellelegi näpuga, et miks asjad nii läksid. Selliseid järeldusi aga teha ei saa, saab vaid ängi kasvades jälgida, kuidas sündmused nende vääramatu lõpu poole liiguvad. "Nii palju kui mina olen kuulanud neid inimesi, kes filmi näinud on, siis ikkagi selline kripeldus tekib küll. Ebamäärane ärevustunne, et kui näitame päev päevalt - film on üles ehitatud kronoloogiliselt, ja  ütleme, kuidas allakäik toimus," lausus Triškina.
Paralleele tänapäevaga saab tahtmise korral vedada palju, usub režissöör. Ja ehk natuke isegi võiks. "Kas me sellest ka nüüd järeldusi peame tegema, et elame nüüd lõputus hirmus, mis homme juhtub? Ilmselt mitte. Aga aeg-ajalt selline raputamine paha ei tee," leidis ta.
Uues filmis näeb 1939. aasta Eestit läbi laste silmade/ERR Uudised, http://uudised.err.ee/index.php?06202868 (3.12.2013).

Filmist kriitiku pilguga

Andres Laasik: "Muidugi võib rääkida, et Pätsi ajal oli elu hästi hea ja ilus, kuid kas on mõtet sellest rääkida pärast seda, kui sama on juba öelnud sepp Ivan Orav?
Just siis, kui filmi peategelased jõuavad saada vaatajatele lähedaseks, lõpeb nende lugu. Eesti Vabariigi kadumise individuaalne peegeldus nende hinges tormab mõne minutiga mööda nagu raadioreklaam. Tükike ajalooõpikut, aga ei mingit draamat. On siiski ka üks pildiline kõrghetk, kui Inna Tarmak jutustab mälestusi Narva-Jõesuust, taustaks varemetes kuursaal kui kinnikasvamata sõjahaav. Tõsielufilmi „Ma elasin Eesti Vabariigis” teevad eriliseks huvitavad paralleelid 1939. aasta ja tänapäeva vahel. Jutt käib kahest vaikivast ajastust. Filmis on omad kompvekid, näiteks kuulutab professor Piirimäe, et ka praegu istub Tallinnas uus Vares-Barbaruse valitsus ja ootab oma aega. On mänge pildiga, kus monteeritakse omavahel kaadreid tänapäevast ja sõjaeelsest ajast. Ühes kohas kattub Päts osundavalt president Ilvesega. Kas tegijad tahavad mõista anda, et demokraatlikult valitud riigipea Ilves ongi see, kes praegust kliket juhib? Segane mõte, nagu terve filmgi.
Üldiselt on pildirea eest vastutav Liina Triškina teinud parima, mis selle kehva mängu juures teha annab."
Laasik, A. (2010). Kenad vanainimesed vestavad Pätsi ajast. Eesti Päevaleht, 12. mai, lk 14.

Olev Remsu: "Dokumentaalfilmi „Ma elasin Eesti Vabariigis” läbib eelkõige nostalgia, üks võimsamaid, armastusega seotud tundeavaldusi, mis meie sees leidub. Siiski ei ole filmis minu arvates meeleliigutamistega üle pakutud, nõnda et jälgisin tööd rahulikult lõpuni, ilma et miski oleks mind riivanud. /---/

Filmi „Ma elasin Eesti Vabariigis” autorkond (võib arvata, et stsenaristid) on leidnud huviäratava aluse: Eesti Vabariigile heidetakse pilk mitme inimese kaudu, lastakse neil süüvida oma lapsepõlve ja olla subjektiivne. Just seesugune lähenemine võimaldab domineerima panna minevikuhõllanduse, õndsaliku ja  armasnukra tunde. Meenutavad erineva rahvusliku ja sotsiaalse taustaga inimesed /---/ Võimalik etteheide, miks pole meenutajate valim representatiivne, miks pole sõna antud näiteks töölisele, venelasele või põrandaalusele, ei kehtiks – printsiip katta kõik kallutaks teose objektiivsuse ja ratio suunas, mis poleks kuigivõrd mõistlik püüdlus, sest oleks niikuinii teostamatu. Diktoriteksti sissejuhatus tekitab kõhedustõrke, justkui olnuks Eesti Vabariik 1939. aastal noor ja tubli väikeriik, kus tulevik näis helge… /---/

Absoluutne kümnesse lask on Hans von  Roseni omaksvõtt, et nemad, baltisakslased, ei osanud rahvaga läbi käia. Niisugune ülestunnistus annab tervele filmile suure plusspunkti, mis jaotub võrdselt autorite ja vonni enda vahel. Hans von Roseni kaudu süüvitakse baltisaksa probleemistikku, mis meil tihti ununema kipub. /---/

Nii on minu meelest selle filmi üheks mõjusamaks infoks maitse- ja lõhnamälestused eelmisest Eesti Vabariigist (ja Narva-Jõesuust). Niisugune jutt läheb kohe kindlasti hinge. Usalduse loomine algab portreteerimisest. Veidike pudeneb käest eepiline dünaamika, kui kiirkorras näidatakse toonaseid Vabadussõja monumente. Pean seda režiikomistuseks, aga see ei riku suurt üldmuljet.  Põige Helsingisse, Jutta Zilliacuse juurde, on jällegi vajalik üllatuspöörak. Usaldamist ja veenvust võib kasvatada ka ehk näiliselt päris kõrvaline detail, ent see peab kuuluma lahutamatult portree juurde. Jutta aktsendivaba, ent arhailine keelepruuk (elasiwad-saiwad-abiellusiwad) on ehtne pärl. Ja kui keel on õige, siis on tõene ka jutt, mis selle keele kaudu väljendub. Vaataja näeb, kuidas kaks vanemat daami meenutavad Stude kohvikus plikapõlve  koogielamusi. Mõjuv! Just nii peabki töötama filmipublitsistika."
Remsu, O. (2010). À la recherche du temps perdu. Sirp, 21. mai, lk 18.

Küllo Arjakas: "Tulemus on vaadatav, aga ei enamat. Seesmist pinget vaatajal ei teki. Film voolab rahulikult. Rohkem on juttu vabadusest ja tegemistest, vähem sundseisust või tegemata jätmistest. Vabadus ja varasemad tegemised kuuluvadki meenutuste hulka, sundseis või tegemata jätmine eeldab aga üksikasjalikumat analüüsi, milleks mõni intervjueeritav pole paraku võimeline. Sest toonaste sündmuste kaasaegseid ei saa panna tänaste ajaloolaste või arvamusliidrite rolli, lootes, et sündmuste ajas elamine annab jutule suurt lisakaalu. Viiest inimesest on ainult professor Helmut Piirimäe ajaloolane, kelle mälestused haakuvad laiema ajaloolise raamistusega. /---/
Ilmsesti on just kodused jutud filmi kõige õnnestunum osa. Ehk ka sellepärast, et hirmud, mis kodudes tekkisid ja levisid, ei saanud adekvaatset selgitust ega tuge riigi esimestelt meestelt. Neilt kõlas vaid rahustav retoorika, mis oli selgelt vastuolus maailmas toimuvaga."
Arjakas, K. (2010). Kas mäletad, mu arm. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 120-123.

Vaapo Vaher: "Kohati kipub „Ma elasin Eesti Vabariigis” kodanlikku idülli suisa uppuma. Silindris Päts, õnnelik rahvas, Narva-Jõesuu kuurordi kuldaeg ja taustana  kõlav rõõmsameelne šlaager sigitavad mulje muretust vaikelust. Kõigele helgele tõmbab jõhkralt koti pähe sovettide tulek. Juba filmi alguse pilditagune tekst reedab propagandistlikku paatost, filmitegijate pehmet populismi. Ka tollase vabariigi meenutajate valik filmis viitab autorite tendentsile: neli viiest kõnelejast on kesk- või kõrgklassist: baltisaksa mõisnikupoeg, ohvitseritütar, peen linnapreili ja Soomes elanud eestlanna. Lisaks üks maapoiss, kes  õppis ennast teadlaseks. Puudub proletaarne ollus või Pätsuga opositsioonis olnud intellektuaal, kel olnuks idüllitsemiste sekka ka kriimustavat ning veritsema võtvat lausuda. 

Mäletan, et mõned aastad tagasi lugesin  rööbiti mälestusi kahelt eesti kirjanikult, kelle mõlema varane noorus möödus Eesti Vabariigis. Raamatud olid kirjutatud juba nüüdses taasiseseisvuses, tsensuurituses ja rahvuslikus konjunktuurluses. Jõuka juudisoost juristipere tütar Dagmar Normet mäletas esimesest vabariigist üksnes hõrku ja maalilist, sealhulgas ka suvitamisi Narva-Jõesuu kuldsetel liivadel. Paul Kuusbergi ajus kangastusid aga hallid pildid töötusest, koorega kartuleist, soolast-leivast,  neljaliikmelise pere ühestainsast läbikostvast alevitoauberikust, kus teiselpool seina köhis rauatöölisest naaber öösiti välja roostet. Usun, et mõlemad kirjanikud olid oma mäletamistes siirad. Ühekorruselist Eesti Vabariiki polnud toona ega ole nüüd.    
Ega ma provotseeri klassiviha ega tee ka Triškina kollektiivile etteheiteid kallutatuse pärast, sest, nagu sai öeldud, igal filmil on õigus omaenda objektiivsusele."
Vaher, V. (2011). Nagu kass käiks mööda sametit [ülevaade 2010. aasta eesti tõsielufilmist]. Sirp, 25. märts, lk 22-23.

Esilinastusest Helsingis

“Ma elasin Eesti Vabariigis” esilinastus 2. veebruaril 2011, Tartu rahulepingu aastapäeva puhul Helsingis Kinos K-13. Esilinastusel lausus tervitussõnad Eesti suursaadik Mart Tarmak. Sõna said ka filmis osalenud Tiina-Mai Kaalep, Inna Tarmak ja Jutta Zilliacus, filmi stsenaristid Tiina Kaalep ja Indrek Treufeldt ning režissöör Liina Trishkina. 
“Ma elasin Eesti Vabariigis” esilinastub Helsingis, http://allfilm.ee/uudised/1333/ (3.12.2013).

Filmikangelaste saatusest

Eesti riik pudenes 1939. aastal tükkideks tasapisi, nagu aegluubis, taustaks sõjast kõmisev maailm. Mis see küll oli, naiivsus, eneseusu puudumine, nõrk demokraatia või liiga väike tahe hoolida? Alles siis, kui ta oli kadunud, mõistsid kõik, et just Eesti riik oli olnud nende olemise kese, õnn ja rõõm.
Inna isa ettenägelikkus päästis terve perekonna. Kuigi sõjakoledused räsisid ka neid, pääseti siiski kõige hullemast. Inna lõpetas Tallinnas kooli ja temast sai kosmeetik, kellena ta töötab veel tänagi.
1939. aastal pooleli jäänud elumaja päästis perekond Piirimäed küüditamisest. Ilma klaasideta mansardkorruse aknad loeti tõestuseks sellest, et tegemist pole kulakutega. Helmutist pidi saama taluperemees. Kolhooside loomisega see võimalus kadus ja maapoisist sai ajalooprofesssor.
Jutta perel kadus pikkadeks aastateks igausugune lootus Eestisse naasta. Tema vanemad ei jõudnudki näha uut vabariiki. Jutta aga ehitas oma elu Soomes, temast sai poliitik ja parlamendisaadik.
Hansu pere ümberasustati praeguse Poola aladele. Täisealiseks saades läks ta venna eeskujul sõtta ning oli vangis Inglismaal. Peale sõda sattus ta Rootsi, kus hakkas tööle agronoomina. Rootsis elab ta tänaseni.
Tiina-Mai pere küüditati esimeste seas. Ema kahe lapsega viidi kaugele Siberisse, ajakirjanikust isa hukati vangilaagris. Tiina-Mai oli pagenduses kokku 15 aastat.
Allikas: EFI andmekogu

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm