Seenelkäik (2012)

Tootjafirma sünopsis

Õudne, kuid ühtlasi koomiline filmilugu viib tegelased – snoobidest abielupaari ning nendega juhuslikult liitunud arrogantse rokkari - neile harjumuspärasest linnakeskkonnast metsikusse loodusesse, mis oma ettearvamatusega osutub halastamatuks. Võitluses ellujäämise nimel kolmik loomastub. Mets ei ole ikka linnainimese jaoks!

Arve ja fakte filmi valmimisest

Filmi stsenaariumi esialgne plaan valmis Toomas Hussaril juba 20. augustiks 2010. Pärast seda tehti tööd stsenaariumiga, valmisid järgmised variandid sellest. Kõrvalseisja pilgu läbi analüüsis stsenaariumi Tiina Lokk, kutsuti appi mitmed temaatilised konsultandid, nende seas Aleksei Turovski, Kristjan Piirimäe. Viidi läbi stsenaariumi lugemine/arutelu koos kuue peamise osatäitjaga. Pärast seda kirjutas Toomas Hussar stsenaariumist võtteversiooni.

Filmi ettevalmistusperiood kestis 10. juunist 11. septembrini 2011, 13. septembril algasid filmivõtted. Võtted kestsid 4. novembrini. Seenemetsa filmiti Läsna, Pihlaspea, Karula, Kolga ja Valgejõe metsades. Lääne-Virumaa Vihula vallast leiti sobiv mahajäetud metsamaja, mis sobis Üllar Saaremäe mängitud kohaliku tropi koduks.
Filmi produtsent Piret Tibbo-Hudgins algavatest võtetest:
"Filmi võtted kestavad kokku 32 võttepäeva. Alla selle on võimatu teha filmi, mille mahust 80% toimub sügiseses looduses, veel hullem - metsas. Vaatamata ettevaatusabinõudele sõltub võttegrupp suurel määral jumala armust ehk ilmast."
Filmi maksumuseks kujunes 478 690 eurot.
EFSA andmekogu.

Režissöör Toomas Hussari nägemus oma filmist

"Kõrge riigiametniku elu on nagu muinasjutt. Temast räägitakse igasuguseid lugusid, teda austatakse ja kardetakse, tihti ka põlatakse. Ta elab "õhust ja armastusest" - maksumaksja ülalpidamisel. Riigiametnik on suur üldistus, esindades mingit moraalset kvintessentsi, viirastuslik kuju nagu haldjas, kes elab metsas. Ta ei taha end eriti näidata, sest siis võib kaduma minna kogu lummus, tema jumalik kohalolek. Rahvas teab, et mõned neist on vampiirid ja need tuleb hävitada. Parim relv selleks on meedia, mis nagu hommikune päikesekiir põletab ta tuhaks.
Kas see ongi nii lihtne? Mis siis, kui asetame ta reaalsesse keskkonda - kõige reaalsemasse ehk metsikusse loodusesse, kus tsivilisatsioonist jääb vaid helge mälestus. Käivitame ühtlasi lõbusa, aga ka õudse loo ja laseme oma prominentse kleptokraadi mõneks päevaks metsa ekslema, kus peab võitlema külma, nälja ja hirmudega tundmatuse ees. Loomulikult tahab ta sealt välja saada, lõpuks leppides eesootava alanduse ja võibolla ka positsiooni kaotamisega.
Juhtub aga see, et ühiskond võtab teda vastu kui kangelast, kes on ebainimlikult karmides tingimustes ellu jäänud. Ellujääja maine ületab mistahes patud.
Filmilugu viib sammhaaval meid tuttavast harjumuspärasest keskkonnast tundmatusse ja ebakindlasse olukorda, mis näiliselt on kord väljapääsmatu, kord petlikult lihtne, tekitades halba eelaimdust, kohati lausa õudust - metsik loodus oma ilu ja vaikusega võib olla täiesti halastamatu. [...]
Samas, kultuursete tegelaste köitumismustri muutumine ellujäämise nimel mõjub paratamatult koomilisena. Õnnelik naasmine tsivilisatsiooni, mis võtab vastu agressiivse absurdsusega, osutub kolmele metsistunud inimesele šokiks. Eksisteerib ka "hall tsoon" metsa ja linna vahel - bensiinijaam ja metsamaja - nn "teine Eesti" ehk perifeeria, mis on ühenduslüliks kahe äärmusliku elutunnetuse vahel."
EFSA andmekogu.

Hinnanguid filmile

Donald Tomberg: "Toomas Hussari „Seenelkäik” on satiir inimestest, kes on kaotanud inimlikkuse. Vormiliselt sünteesitakse selles filmis thriller’it ja hirmufilmide esteetikat, kõike seda hoiab tasakaalus isikupärane absurditaju ja must huumor. Visuaalne esteetika töötab stsenaarsetele pingetele ja pööretele mõõdetult kaasa, kokkuvõttes mõjub „Seenelkäik” oma lahendustes igati erksalt."
Tomberg, D. (2012). Seeneliste karm ekslemine. Sirp, 21. sept.

Olev Remsu: "On selline žanr nagu päevakajafilmid (actuality), neis käsitletakse tänaseid põletavaid probleeme, selliseid, millega vaatajal on olnud kindlasti kokkupuuteid, kui mitte päris otseselt, siis vähemalt ajakirjanduse kaudu. /---/ Poliitikakaugeid inimesi jätab päevakajafilm üpris ükskõikseks, ent neile, kellele ühiskond ja kodumaa saatus vähegi tähtis, on sellised filmid parasjagu südame järele.

Oleks ma kohe algul aimu saanud, et tegemist on poliitilise hoiatusteosega, poleks esimesed paarkümmend minutit igavatena tundunud. /---/ Minu jaoks läheb film alates kahekümne teisest minutist aina paremaks ning lõpp, pressikonverents, on juba väga hea. Paljastatakse juba paljastajat, vaba ajakirjandust, mis on samuti kavalalt ümber poliitikasõrme mähitav. Pressikonverentsil vastanduvad poliitiku ja popmuusiku suurepärased monoloogid, mis on aga sisu poolest identsed, demagoogia musternäited mõlemad, ent vormilt erinevad, vastavad tegelaste karakterile. Õigupoolest, karakteriseerivad neid lõplikult, panevad kõik paika. /---/ Toomas Hussar on rusikaga silmauku tabanud minu meelest õhus rippuvat sotsiaalset tellimust, realiseerinud selle esteetiliselt täiesti vastuvõetaval kujul."
Remsu, O. (2012). Hirmus mets ja metsik linn. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 89-95.

Tiit Tuumalu: "Me kõik, vähemalt need, kes seenel on käinud, on kaotanud mõnikord suuna, tundnud end korraks abituna. Välja on löönud inimese sees istuv hirm metsa ees, mida võimendavad igasügisesed uudised ohvritest, kelle mets või soo on alla neelanud. Hussar on selle varmalt ära kasutanud, aga eksitanud metsa mitte «tavalise» inimese, vaid poliitiku, veel enam, suisa poliitilise broileri – selle, kelle kallal me oleme alati valmis oma keelt teritama.
Ta organiseerib ühe kohtumise, kohtuvad esimene ja teine Eesti. Esimesel on teise suhtes eelarvamus, ja vastupidi – ega nad õigupoolest oskagi üksteisega suhelda. Suhtlevad instinktide, paranoiade keeles. Hussar oskab ootamatute pööretega lugu elustada, eelnevat paradoksidega kummutada, ta küll liialdab vahel, kasutab kummalisi kõrvaltegelasi, aga ei lihtsusta, teine Eestigi, kelle suhtes meie kunst ikka nõnda kaastundlik on, ei leia siin härdust. Tühja sest, et ühte ja selget sõnumit pole lihtne sõnastada – vaadata on see-eest palju. Ja muidugi on see Raivo E. Tamme jõudemonstratsioon."
Tuumalu, T. (2012). Aadu Kägu satub supi sisse. Postimees, 20. sept, lk 15.

Blogija: "Vastuoludest paradokse armastava Toomas Hussari debüütmängufilmis puudust pole. "Metsas ei ole headust ega kurjust. Kuidas siis inimeseks jääda?" küsib slõugan. Saame aru, et poliitiku seenelkäigu loos tuleb juttu looduse ja inimloomuse vastasseisust. Teadagi, ühiskondliku looma jaoks on looduse loomulikkus võõras.
"Inimestel on mõistus peas, ega nad loomad ei ole," arvab peategelane, poliitik Aadu Kägu. "Seenelkäik" vaidlustab selle seisukoha. Mõistust näib nappivat enam-vähem kõigil tegelastel; kõik kesksed karakterid, alates lihtsameelsest kuluhüvitistega nihverdavast Käost ja lõpetades kõrgelennuliste niiditõmbajatega, on esitatud kergelt naeruväärsetena. Asi pole vaid linna-untsantsakate rikutuses - maainimese aju on kõikjal mullitav meedia sama efektiivselt puhtaks pesnud. Metsas elamisest pole abi.
Mets iseenesest on ilus leid. Tore, et rajatagustel filmifestivalidel on kerkinud "Sügisballi" postsotsialistliku magalapoeetika kõrvale uus omanäoline, visuaalselt meeldejääv keskkond Eestit esindama."
Pisut filmijuttu: Seenelkäik, http://filmijutt.blogspot.com/2012/09/seenelkaik.html (15.11.2012).

Daniel Vaarik: "Ei pääse me ka selle filmi puhul sellest, et kui Raivo E. Tamme poolt aastate jooksul Õnne 13-s välja timmitud mõttetu tilli tüüpi Eesti mees astub meie ette sedapuhku poliitikuna, siis tuleb ikkagi naer peale. Hea, et ta metsa seenele minnes vastu puud ei jookse. [...]
Kui metsast välja pääsenud poliitik leiab endas korraga ootamatu siirusega segatud üldistusmomendi, siis tundub hetkeks, et äkki on veel lootust? Elu mängis talle kätte võimaluse kõrgemale tõusta. Me anname talle üht-teist juba andeks.  Seda valusam on näha, et pressikonverentsi ruumidest lahkudes on mõttetu till tagasi ning vahepealsest pole ta mitte midagi õppinud. Milline raiskamine."
Vaarik, D. (2012). Filmiarvustus: Seenelkäik. 20. sept, http://memokraat.ee/2012/09/filmiarvustus-seenelkaik/(15.11.2012).

Inna Grünfeldt: "Raivo E. Tamm mängib Aadu Kägu just selle millimeetri võrra üle elutruuduse, et tüübi naeruväärsus kanduks kõhedust tekitavalt üldistuse tasandile. Elina Reinold hoiab Viivi Kägu väga targalt mehe teise plaani raamides, tasakaalus teravus ja koomika, rolli põhjas peidus piisk südametunnistust. Juhan Ulfsaki rokkar Zäk on viimse liigutuseni stiilne tüüp, hoiab kiivalt ning demonstratiivselt ees isiksuse üheplaanilisust kui maski, lastes kõnelda silmadel. Üllar Saaremäe mängitud karmilt tegus, ent intelligentsena mõjuv kohalik tropp paistab sellest seltskonnast vaat et kõige normaalsem."
Grünfeldt, I.(2012). Kägude surmasõlmed seenemetsas. Virumaa Teataja, 1. okt.

Tõnu Karjatse: "Kui püüda „Seenelkäiku“ paigutada kodumaise filmi mõttelisele horisontaalsele joonele, siis asetseks ta kusagil Veiko Õunpuu „Sügisballi“ (2007) ja Sulev Nõmmiku „Siin me oleme“ (1979) vahel, kaldudes sotsiaalselt laetuselt pigem „Sügisballi“ poole.
Hussari filmi võib ja peabki vaatama kui kriitilist kommentaari illusoorsusele üles ehitatud maineühiskonnast, mis tugineb kavalale kuvandiloomele sisemiste väärtuste arvelt. Seenele saadetud poliitikut saadavad ta eksiteel Kuninganna ja Õuenarr. Kuri pole aga mitte metsaonnis elav hunt, vaid poliitiku kodune õukond, kellel õnnestub taas avalikkust veenda, et kuningas pole alasti.
Hussar võtab 1,5 tunni jooksul meie praeguse kriisiühiskonna osadeks ja osutab selle valusatele punktidele nagu süvenevad sotsiaalsed lõhed ning avalikkusega manipuleerimine omakasule suunatud parteiaparaatide ja mainekujundajate poolt. "Seenelkäik" on aktuaalne kõverpeegel, mille sõnum niipea ei aegu.
Lõpustseen, kus metsatalus üksi elav endine vang püüab ristsõnu lahendada ja populaarne telesari putukasarvedega poliitikutega jookseb tühjale toale, on üks kõnekamaid ja ajakohasemaid meedia-poliitilisi remarke kodumaises filmis."
Filmikomm - "Seenelkäik". Kino. Klassikaraadio [Tõnu Karjatse kommentaar Toomas Hussari filmile “Seenelkäik”], http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1479713  (15.11.2012).

Filmitegijate kommentaare

Toomas Hussar: "Seenelkäik" ei saa auhindu. Sest on liiga lõbus

"Seenelkäigu" jätkupeol Von Krahli baaris tunnistas muidu viimastel aastatel ajakirjanduse eest peitu pugenud Raivo E. Tamm Õhtulehele, et jäi oma poliitikust Aadu rolliga rahule. "Kui on sedavõrd hea materjal – sedavõrd tugev stsenaarium –, on ka hea mängida. Igati mõnus töö oli," jäi Tamm samas napisõnaliseks.
"Raske ja keeruline on ennast nii suurelt ekraanilt vaadata. Sest sa oled enda suhtes ekstrakriitiline ja raske selles mõttes, et sa ei saa vaadata filmi kui tervikut. Paratamatult jääd sa kinni teatud nüanssidesse," tunnistas noorpoliitikut ja PR-tegelast Villu Koobaltit mänginud Hendrik Toompere jr jr, kelle senine kinotöö on piirdunud vaid tudengifilmides osalemisega. "Samas mulle tundub, et see võiks olla heas mõttes rahvafilm, et see võiks olla film meile kõigile. Toomas (Hussar – J. K.) ütles väga hästi, et tõenäoliselt ei hakka see film kunagi kandideerima auhindadele, kuna selles pole piisavalt ängi. Tegelikult on see soe ja armas film. Põhiline kvaliteet on see, et ta on üldinimlik. Lisaks see, et lõpuks hakkab sul nendest tegelastest kahju. Ja see on ilus."
Kulli, J. (2012). Toomas Hussar: ""Seenelkäik" ei saa auhindu. Sest on liiga lõbus." Õhtuleht, 22. sept.

Juhan Ulfsak: “Seenelkäigu“ rokitäht on natuke minu nägu

Juhan Ulfsak: "The Hollywood Reporter kirjutas pärast Toronto festivali linastust arvustuses, et ilmselt sellised Eesti rokkstaarid siis ongi! Nii et kui pärast „Borati” filmi teavad kõik, millised on kasahhi ajakirjanikud, siis mina olen andnud oma panuse eesti kergemuusika populariseerimisse raja taga. See on olnud suur au ja väljakutse. Tüüp ise on äärmiselt meeldiv, natukene minu nägu."
Roos, K. (2012). Juhan Ulfsak:“Seenelkäigu“ rokitäht on natuke minu nägu [intervjuu Juhan Ulfsakiga]. Linnaleht, 20. sept.

Postimehes pikk intervjuu Toomas Hussariga:
http://www.postimees.ee/979590/seenelkaigu-ukse-taga-seisavad-festivalid-pikas-jarjekorras / (26.09.2012).

Aasta filmi tiitel

Eesti filmiajakirjanike ühing kuulutas 8. jaanuaril 2013 Tallinna kinos Sõprus välja 2012. aasta filmi auhinnad, mille pälvisid Sulev Keeduse dokfilm „Varesesaare venelased” ja Toomas Hussari mängufilm „Seenelkäik”.

Mõlemad filmid juhtusid tänavu olema sellised, mis kutsusid ühiskonnas esile elava vastukaja. /---/ „Seenelkäigu” lavastaja Toomas Hussari sõnul on filmi kinomenu taga vaikselt tekkinud usaldus: „Inimesi viisid kinodesse kuulujutud. Esimesel nädalavahetusel oli külastajaid vähe. Alles pärast seda tuli publiku tõus, kui suust suhu toimiv reklaam tööle hakkas.”
Laasik, A. (2013). Aasta filmid on „Varesesaare venelased“ ja „Seenelkäik“. Eesti Päevaleht, 9. jaan, lk 11.

Metamfetamiini blues ja ansambel HND

Filmis on kasutatud ansambli HND  (Tarvo Mölder - laulja, Madis Savi - kitarrist, Tarmo Põiklik - basskitarrist, Andi Aus - trummar) muusikavideot loost "Metamfetamiini blues" (loo autor ansambli endine liige Martin Saaremägi, esitaja ja tootja: HND).

HND on 2006. aastast tegutsev eesti bänd. Varem tegutseti nime all High’n’Dry. Ise nimetavad nad oma muusikat kratimetaliks. Bänd sai oma esiksingliga "Vaevu hingan" kiiresti tuntuks ja juba aprillis 2007 andsid nad välja oma esimese albumi "Paturaamat" (mille 4. lugu on Metamfetamiini blues). HND on välja andnud kolm albumit, millest keskmine "Aivaravai" jagati ära tasuta. Kolmas album "Päikesepilkajad" jõudis müügile 9.10.2009.
Ansambel HND, http://et.wikipedia.org/wiki/HND (12.11.2012).

Huvitavat lugemist filmi tegemisest ja meediakajastusi:
Facebook: http://www.facebook.com/Seenelkaik (26.09.2012).