Avaleht » Filmiliigid

Alati on alati (2012)

Dokumentaalfilm Kestus: 51:00

Huviinfo

Jaan Paavle 22.04.1940. - 6.08.2010

Filmis on kasutatud Jaan Paavle videoinstallatsiooni "Lao-Zõ naeratus" materjale ja motiive

Režissöör Tõnis Lepik filmi saamisloost ja Jaan Paavlest

Filmi režissöör Tõnis Lepik ütleb, et nägi 2009. aasta detsembris Paavlet esimest korda üle 30 aasta, kunagiste kinoamatööridena olid nad vanad tuttavad. “Inimese ja loojana köitis ta mind kohe, sest paljuski olid me saatused sarnased, küll eri valdkondades. Jaanil oli idee teha installatsiooni (“Lao-zõ naeratus”) ja ta küsis minult võimalikke võttepaiku, nii me koostöö algas. Samal ajal, ei tea isegi, miks, filmisin teda, sest Jaan millegipärast usaldas mind. Filmisime jupiti, kuidas juhtus, eesmärki dokumentaalfilmi teha polnud, kuid see hakkas tasapisi kujunema,” kirjeldab Lepik.

Tema sõnul oli Paavle teatud kunstnike ringis hinnatud just oma kompromissituse ja omapära tõttu, kuid ametnikud ja funktsionäärid temast eriti aru ei saanud. “Küll on Jaan Toomik nimetanud teda oma õpetajaks, ja eks Toomik oli ta töödes ka esimene kriitik,” sõnab Lepik nii maali- kui tegevuskunstnikuna tuntud Paavle kohta.

Kuigi Paavle oli oma elus kaamerat ka töövahendina kasutanud, ei püüdnud ta Lepiku sõnul dokumentaalfilmi tegijaid mingis suunas juhtida. “Välja arvatud koostöös tehtud “Lao-zõ naeratuse” puhul. Paavle nautis elusolemist. Või äkki tundis “budistlikult” oma peatset minekut?” arutleb Lepik.

Paljudel filmivaatajajatel tekib nähtavasti küsimus, kes on filmi teine peategelane Leo, kellega Paavle muheda duo moodustab. Tõnis Lepiku sõnul on Leo Saar värvikas amatöör juba neist aegadest, kui tema ja Paavle alustasid. “Aastakümneid on Leod ja Paavlet ühendanud filosofeerimine, kirjutamine ja üksteisele kriitikuks olemine. Mis neid veel ühendas? Eluvõõrus. Nad olid kui suured lapsed. On palju andekaid inimesi, kes oma andeid ei suuda realiseerida, Paavle osaliselt seda siiski suutis. Andekatest saab täiendust üsna suur heidikute seltskond.” Filmi produtsent Liis ­Lepik lisab: “Küsisin Leo käest. Ta vastas: “Mind pole tabanud suurushullustus, et end kirjanikuks hakkan nimetama. Väga hästi ütles Jüri Lotman: “Pean häbiväärseks ja ebaeetiliseks iseendaga tegelda.” Olen töötu ja Paavle hea sõber”.”

Ulfsak-Šeripova, M. (2012). Suur laps Jaan Paavle Sõpruse ekraanil. Eesti Ekspress, 19. jaan, lk 35.

Filmist kriitiku pilguga

Andres Laasik: „Film kannab pealkirja „Alati on alati”. See kunstniku viimaselt autorinäituselt saadud nimi on tähenduslik mitut moodi. Film dokumenteerib näituseks valmistumist, kajastamist leiavad näituse teemad ja näitus ise. Aga peale selle kannab sõnade ühendus „Alati on alati” teatud budistlikku sõnumit, mis seostub Jaan Paavle isiku ja tema parimate püüdlustega.

Hoolimata sellest, et filmis on silmanähtavalt olemas Jaan Paavle püüdlused luua oma filmis osalemisega veel üks kunstiteos, on tundlik kaamera suutnud anda filmile dokumendi usaldusväärsuse. Tõnis Lepiku vaatenurk ei ilusta kunstnik Jaan Paavlet, tunnistades samal ajal filmi objekti suurust ja erilisust. Filmi peategelase ja filmi loojate vahekord selgineb teoses dramaatilises reas, kus on näha Jaan Paavle kunstnikutaotlused ja ka suured vastuolud, mida need taotlused esile kutsuvad.“ /---/

Loe edasi:
Provokaator Jaan Paavle taassünnib filmis - Eesti Päevaleht
Laasik, A. (2012). Provokaator Jaan Paavle taassünnib filmis. Eesti Päevaleht, 16. jaan. lk 13.

Tarmo Teder: „Hakatuseks peab kohe märkima, et Tõnis Lepiku dokumentaalfilm „Alati on alati” on ainult üks võimalik, kitsalt piiritletud lähenemisega teostatud Jaan Paavlet käsitlev variant. Ta oli küllalt egotsentriline inimene, isepäine mõtleja ja vabameelne käituja, kelle loomingulised valentsid jäid nii sotsialistlikus kui kodanlikus kunstiilmas etableerumata. See tähendab, et Paavle vaieldamatu anne kasvas kummaliselt harali, mida üldsus ei suutnud ega tahtnudki mõista. Tõrjutud Paavle oli inimeste silmis narr, mingi teine, keda paratamatult võõrastati. Pinge ühiskonna ja ego vahel sundis Paavlet minema oma teed nii vaimus kui kunstis, mis hargnes kiira-käära radu. Puudu jäi keskendusvõimest, kontsentratsioon hajus, takistused tingisid kentsakaid hoiakuid, sõnumid killustusid mitme muusa väljale, rääkimata esoteerika rägastikust. Peamiselt luuletaja ja kunstnik või vastupidi, tegutses ta aastakümneid ka filmi vallas: tegi eksperimentaaldokke, kirjutas kriitikat, üritas lavastada, osales näitlejana. Alles viimasel elukümnendil hakati Paavlet märkama kui originaalset etenduskunstnikku ja videoinstallaatorit, kelle julged atitüüdid mõjusid publikule šokeerivalt. Ühtaegu hädavarese ja katselendurina jõudis ta oma erakordse huumorimeele ja eneseirooniaga vabamasse tuulde. Kuid selle maailma ahelatesse jäi ta kuni 9. augustini 2010.

Laias laastus võibki Lepiku „Alati on alati” vaadata kui dokumentaalfilmi Paavle viimasest talvest ja kevadest, mil ta valmistub oma juubelinäituseks. Operaator ja režissöör käis usinalt portreteeritava kannul, seati olukordi ja võeti tänaval, rannikul, ateljeedes ja kubanduskeskuses. Mul oli 2010. aasta sügisel võimalus näha „Alati on alati” kahe ja poole tunni pikkust musta montaaživarianti, mida on üksjagu kärbitud, puhastatud ja mis nüüd enamvähem selge kompositsiooniga 52 minutit vältavaks linateoseks vormistatud. Režissöör Lepiku kiituseks peab ütlema, et ta on ju üksjagu ahvatlevast materjalist loobudes oma terviku loonud. Pole halb, vaid paratamatu, et see tervik on kitsavõitu sektor ja annab Paavlest kui luuletajast, kunstnikust ja filmimehest veidi ühekülgse, kuid laiemale publikule ehk mingis mõttes ikkagi adekvaatse pildi.“ /---/

Loe edasi:
Kinolinale püütud Paavle oma viimasel talvel ja kevadel - Sir
Teder, T. (2012). Kinolinale püütud Paavle oma viimasel talvel ja kevadel. Sirp, 20. jaan, lk 26.

Olev Remsu: „Kineastid Lepikud on leidnud portreteeritavaks erandliku, kaasakiskuva isiku, nimelt luuletaja ja kunstniku Jaan Paavle.

Kui sind ei näidata teles, siis pole sind väikekodanluse jaoks olemas. Paavlet peaaegu ei näidatud, nõnda on Lepikud teinud teene meie ühiskonnale. Paavle elu, tema enda määratluse mööda, seisnes väikekodanluse provotseerimises ning pole ju hea, kui provotseeritavail provotseerijaist suurt aimugi pole. Niisiis, autoritele kõva pluss teemaleiu eest. Kas tegemist on teenega ka Paavlele, budistlike tengrite poolt juba kositud Paavlele?

Raske öelda. Budist ei tiku esile, budist on nagu autist, keda ei huvita maailma kära, ka selle hukkamõistmine mitte. Ma usun, et ehtsast budistist saaks filmi teha vaid varjatud kaamera ja salamikrofoniga. Selles filmis on aga lavastatud episoode küll ja küll. Budist annab hinnangu endassesulgumisega, olgu see kollektiivne kuskil datsanis või individuaalne mõne kõrge mäe otsas, puhta õhu käes.

Paavlele meeldib aga ennast demonstreerida, tal on seljas budismikarva, oranživõitu, tohutu pika, maad mööda lohiseva sabaga sutaan (kui tohib kasutada kristlikku terminit). Paavle provotseeris oma videoinstallatsioonis väikekodanlust Vabaduse väljakul ja Kadrioru rannas. Need korduvad ja pikad kaadrid ongi filmi parim visuaalne osa. Kahjuks jäävad need mõtestamata, ka tervel filmil puudub autoripositsioon. Võib-olla on viimane nii osavalt varjatud, et ma ei osanud seda välja lugeda? Kas film jutustab portreteeritava enesetäiustumisest ja argielu taagast vabanemisest? Või paljastab hoopis edevust, tahtmist oma luule ja piltidega kuhugi tippu jõuda? Või on püütud tabada kahte kärbest korraga, nii et nii ühest kui teisest?

Filmis kuuleme ja näeme Paavlet ütlemas Jaan Künnapile, tuntud alpinistile ja fotograafile: „Kauplesin endale kümme aastat vähemaks. Inimesed tahavad ikka juurde, aga mina kauplesin vähemaks.” Fantastiline tabamus! Aga mis see on? Kas soov tulevane vaataja pahviks lüüa? Või peatse lahkumise sügav tunnetus, teada antud tunnustust vääriva, kerge eneseirooniaga? Või lihtsalt luuletaja efektne värsirida, öeldud värsivabas kõnes? /---/

Loe edasi:
Budism ja seks - Sirp
Remsu, O. (2013). Budism ja seks [dokfilmidest "Alati on alati" ja "Kohvilaud", Rootsi]. Sirp, 9. aug, lk 24-25.

Igor Garšnek: „Tõnis Lepik on oma filmis sujuvalt kokku monteerinud need värvikad elu- ja kunstifilosooflised tõekspidamised, millest Jaan Paavle on nii inimese kui kunstnikuna vähemalt küpses eas kindlasti lähtunud. Mõned neist mõtteavaldustest võivad mõjuda esmapilgul anarhistlikena, teistest jälle aimub mingit freudistlikku alateadvuse problemaatikat või koguni orientaalfilosoofilist maailmapilti ja -  tõlgendamist, à la „Buddha tähendab vaimset taset”, samuti „et kogeda seda, mis jäi elus kogemata, tuleb uuesti sündida”.

Vältimaks kõneleva inimese puhul „rääkivate peade” televisioonist teada-tuntud efekti, on Tõnis Lepik režissöörina filminud filosofeerivat Paavlet pidevalt mingi tegevuse taustal. See lisab pilti dünaamikat ja montaažile tempot. Mitte küll kiirustavat, sest „tark ei torma”… Mõned kunstniku lühemad mõtteavaldused kõlavad linateoses monoloogina, ent enamik siiski dialoogi vormis. Olgu siis nähtamatu vestluskaaslasega kaamera tagavõi oma sõprade Leo ja Jaaniga." /---/

Loe arvustuse tervikteksti:
JAAN PAAVLE — ELU NAGU PE5)250AN&E - Teater ...
Garšnek, I. (2013). Jaan Paavle - elu nagu performance. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 105-108.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm