Muskusveise tagasitulek (2008)

Sünopsiseid

EFSA sünopsis

Paarikümnekraadises kevadpakases sündinud muskusveise vasikast sirgub aastatega võimas loom, kes jooksuajal on valmis laubaga rammima enam kui kolmesaja kilost vastast. Ainult kõige tugevam pääseb emaseid viljastama. Möödunud sajandi 70ndatel Põhja-Ameerikast Taimõri poolsaarele toodud viiskümmend muskusveist on paljunenud mitmetuhandepealiseks asurkonnaks. Filmirühm asub muskusveiseid otsima Euraasia kõige põhjapoolsematel laiuskraadidel, eesmärgiga neid piisonisarnaseid loomi lähemalt tundma õppida. Karm loodus, mis pidevalt testib inimvõimete piiri, on koduks põhjapõtradele, huntidele, polaarrebastele, valgejänestele ja mitmele linnuliigile.
EFSA, http://www.efsa.ee/ (5.07.2013).

Tootjafirma sünopsis

Ammustel aegadel rändasid Arktika avarustel muskusveiste karjad. Külm neid ei häirinud ja nad elasid edukalt üle jääaja karmid olud. Kuid umbes kolm tuhat aastat tagasi kadusid nad Euraasiast kliima soojenemise tõttu täielikult.

Eelmise sajandi 70ndatel asustati Taimõri poolsaarele 30 Kanadast ja Alaskalt toodud muskusveist. Et teada saada, kuidas see eksperiment õnnestus, esitasime lumistele tasandikele väljakutse ja siirdusime tuiskude ja tormide maale, et otsida seal muskusveiseid ja välja selgitada, kuidas on nende käsi uuel kodumaal käinud.
Vesilind, http://www.vesilind.ee/?2,18 (5.07.2013).

Filmi saamisloost

Filmi võtsid põhiosas 2006. ja 2007. aastal aprillist kuni septembrini Põhja-Jäämeres asuval Taimõri poolsaarel üles Vassili Sarana, kes on filmi autor, ning tema abiline Valeri Fidirkin. Filmimise tingimustest annab aimu see, et Sarana sõnul sulas seal lumi alles juuli alguses ning uuesti võis lumi maha sadada juba juuli lõpus. Suvel oli keskmiselt sooja viis kuni seitse kraadi, üle kümne kraadi ei tõusnud temperatuur kordagi. „Isegi seda filmi vaadates on põhiline tunne, et sul hakkab külm,“ ütles produtsent Riho Västrik, kes ise viibis Taimõril viimati 2005. aastal, kui tulevase filmi jaoks tehti nö luurevõtteid.

Lähima asustatud punktini filmitegijate peatuskohast oli 500 kilomeetrit. Tervenisti ülevalpool põhjapolaarjoont asuv Taimõri poolsaar on umbes poole Euroopa suurune, aga seal elab umbes 150 000 inimest. Neist 100 000 Norilskis ning selle ümbruses. Veel 38 000 inimest elab sadamalinnas Dudinkas ning umbes 13 000 inimest elab siis mujal poolsaarel.

Västriku sõnul oli preemiafilmi eelarve kaks miljonit Eesti krooni. „Tegelikult peaks sellise filmi minimaalne eelarve olema neli miljonit krooni, meil õnnestus see poole odavamalt ära teha jubeda organiseerimise ja nikerdamise hinnaga,“ rääkis Västrik.

Piirsalu, J. (2008). Riho Västrik võitis Moskvas parima dokumentaalfilmi preemia. Eesti Päevaleht, 15. dets, lk 6.

Produtsent Riho Västrik koostööst Vas­si­li Sa­ra­naga:

„Kui ma te­gin fil­mi „Mid­den­dorf­fi jäl­ge­de­s“, siis läk­sin Mid­den­dorf­fi jäl­ge­des Taimõri pool­saa­re­le, mis on üks Ve­ne­maa pal­ju­dest su­le­tud piir­kon­da­dest, aga üht­la­si on see ka maail­ma kon­ti­nen­taal­ne põhja­poo­lus. Maa, mis veel põhja poo­le jääb, on ai­nult saa­red.

Uu­ri­sin kõikvõima­lik­ku kir­jan­dust ja fil­mi­ma­ter­ja­li, et sel­le pai­ga koh­ta üld­se min­git täp­se­mat ai­mu saa­da. See on ik­ka vä­ga suur piir­kond. Täp­se­malt pool Lää­ne-Eu­roo­pat. Sain tea­da sel­li­sest me­hest na­gu Vas­si­li Sa­ra­na, kel­le fil­mid olid seal vi­deo­kas­set­ti­del suu­red hi­tid. Neid vaa­da­tes ma tões­ti sain aru, et see­kord po­le te­ge­mist min­gi ven­na­ga, kes klee­bib kaad­reid kok­ku ja pa­neb Van­ge­li­se muu­si­ka al­la. (See on Ve­ne­maal vä­ga le­vi­nud – sel­li­ne ühte mal­li muu­si­ka kä­ru­ta­tak­se al­la, ja siis vää­na­tak­se pil­did pea­le.)

Ma vaa­ta­sin, et te­ge­mist on pä­ris fil­mi­me­he­ga ja tal on kor­ra­li­kud as­jad. Üri­ta­sin te­ma­ga ko­he kon­tak­ti saa­da, aga juh­tus nii, et te­ma tol­leaeg­sed üle­mu­sed ar­mu­ka­de­du­sest ei lask­nud mu mei­li lä­bi. Aga kui mi­da­gi on et­te näh­tud, siis see ik­ka juh­tub.

Aas­ta hil­jem sai­me me ik­ka­gi kok­ku, Vas­ja tu­li Mat­sa­lu fes­ti­va­li­le ja võitis siin oma su­per­hea fil­mi­ga „Põhjarän­du­ri­d” pree­mia. Ja me lõime käed – ini­me­sed, kes tee­vad ühes kan­dis sa­ma as­ja, võivad küll koostööd te­ha. Mi­nul oli „Mid­den­dorf­fi” vii­ma­ne ots te­ge­ma­ta (kõige kau­gem põhja­pool­ne nurk) ja te­ma pla­nee­ris se­da­sa­ma mus­kus­vei­se-fil­mi. Ku­na mi­nul oli fi­nantss­keem enam-vä­hem koos ja te­mal enam-vä­hem kõik ot­sad, kui­das sin­na min­na, siis te­gi­me­gi nii.

Nii sai sel­lest vii­ma­ne „Mid­den­dorf­fi” fil­mi­mi­se aas­ta ja esi­me­ne „Mus­kus­vei­se” fil­mi­mi­se aas­ta.

Kui „Mid­den­dorf­f” val­mis sai ja ha­jus ka te­ma skep­sis meie suh­tes (see oli vas­tas­tik­u­ne), siis pöör­dus ta amet­li­kult mi­nu poo­le ja pa­lus mind ha­ka­ta oma järg­mis­te fil­mi­de pro­dut­sen­diks.
Mil­le pea­le ma ar­va­sin, et võta­me as­jad et­te üks­haa­val. „Mus­kus­vei­se­ga” võime pih­ta ha­ka­ta.

Kontinentaalsel põhjapoolusel

Te­ge­li­kult ku­lus tal kaks kor­da pool aas­tat ko­ha­peal, 500 ki­lo­meet­rit iga­su­gu­sest ini­ma­sus­tu­sest. Ai­nult he­li­kop­te­ri ula­tu­ses.

Ja he­li­kop­te­rihin­nad on seal um­bes kaks kor­da kal­li­mad kui Ees­tis. Ma ei tea täp­selt, pal­ju Ees­tis on prae­gu, aga ma ar­van, et kus­kil 20 000–30 000 kroo­ni. Tund. Seal on ju­ba üle 40 000. Ja see, et sin­na ko­ha­le saa­da, võtab ik­ka hirm­sas­ti he­li­kop­te­riae­ga. Kui mi­da­gi juh­tub, kas või kaa­me­ra­te­ga, ter­vi­se­ga, ja sa oled oma ee­lar­vest to­hu­tu suu­re prot­sen­di pan­nud he­li­kop­te­ri al­la... Mis­moo­di sa sel­lest väl­ja tu­led? Mis­moo­di ma ütlen, et ma ei saa­nud fil­mi, aga ra­ha ku­lu­ta­sin ära?

See on sel­li­ne koht, kus lu­mi su­lab ära juu­li al­gu­ses ja juu­li lõpus võib uues­ti sa­da­ma ha­ka­ta. Meil on fil­mis sel­li­ne koht – 2007. aas­ta maist –, sel­li­ne tem­pe­ra­tuu­ria­no­maa­lia, kus me­hed joo­vad hütis teed, väl­jas on han­ged ak­nast kõrge­mad, to­hu­tu lu­me­torm, ja raa­dio ütleb, et süda­meh­äi­re­te­ga ini­mes­tel soo­vi­ta­tak­se tun­gi­valt mit­te väl­ja min­na. Sest pa­ra­jas­ti on Eu­roo­pa-Ve­ne­maal 36 kraa­di soo­ja. See näi­tab sel­le ko­ha ole­must.

Se­da tea­vad need ini­me­sed, kes on seal ise käi­nud, ne­mad vaa­ta­vad fil­mi, vaa­ta­vad sil­ma ja näe­vad. Lä­hed ap­ril­lis sin­na, po­laarp­äev on pea­le ha­ka­nud, mii­nu­seid on ko­gu aeg 30–40 ja ko­gu aeg pu­hub tuul. Tuul on kui­vem kui meil, aga võimen­dab külma mär­ki­misväär­selt. See on nii.

Ega kee­gi mei­le ot­se ütle, miks see piir­kond on kin­ni­ne, aga seal on kõike. See on met­si­kult ri­kas kant. Meil õnnes­tus käia ope­raa­tor Ar­vo Vi­lu­ga va­se­kae­van­du­ses. Pilt­li­kult on nii, et lööd ru­si­ka­ga vas­tu soont ja tükk ku­kub vas­tu. See on nii ri­kas. Sealt on ju­ba naf­tat ja gaa­si ka lei­tud, ja se­da töö­del­dak­se, aga se­da siia­poo­le tuua ei ole min­git mõtet. See on nii kau­gel. Ka­su­ta­vad oma tar­beks.

Sündinud seiklejad

Esi­teks peab sul ole­ma kaa­sasündi­nud mee­le­tu seik­lus­ja­nu. Me ka­na­li­see­ri­me oma seik­lus­ja­nu loo­dus­fil­mi. Ja loo­mu­li­kult ka tead­mis­te­ja­nu. Vas­si­li on geo­loo­gia­kan­di­daat, mis meie mõis­tes tä­hen­dab dok­to­rit. Ajal, mil „Mus­kus­vei­s“ Ees­tis küpses, kait­ses te­ma Mosk­vas väi­te­kir­ja liu­sti­ke alal.

Sa ta­had tea­da, aga sa ta­had ka ise ko­ge­da. Mind ei hu­vi­taks, kui ma ei saaks ise ko­ge­da. Min­gist het­kest oled sa mui­du­gi nii pal­ju ko­ge­nud, et hak­kad min­geid mu­ga­vu­si taht­ma, aga nen­de pro­jek­ti­de juu­res po­le see võima­lik.“ /---/

Terviktekst:
Keil, A. (2008). Riho Västrik: teadmisest on vähe, tahan kogeda. Eesti Päevaleht: Laupäev: Kultuur, 20. dets, lk 1-3.

Levist ja tunnustusest

„Mus­kus­vei­se ta­ga­si­tu­le­k“ võitis 2008. aastal Ve­ne dokumentaalfilmide suu­ri­ma pree­mia – Kuld­se Loor­be­riok­sa populaarteadusliku filmi kategoorias. Varem pole ühegi Eesti produtsendi või režisööri film sellist tunnustust Venemaal saavutanud. Kandideerida said ainult dokumentaalfilmid, mis on tehtud Venemaal.

„Muskusveise tagasitulek“ on võitnud üle maailma mitmeid preemiaid, aga Västrik pidas „Loorberilehte“ seni kõige suuremaks tunnustuseks filmile, arvestades Venemaa dokumentaalfilmide taset ning kui palju selliseid filme seal tehakse. Preemia väärtust näitab ka veel see, et selle väljaandmist juhib Nõukogude Liidu ja Venemaa üks kõige tuntumaid dokumentaliste Vitali Manski. /---/
Piirsalu, J. (2008). Riho Västrik võitis Moskvas parima dokumentaalfilmi preemia. Eesti Päevaleht, 15. dets, lk 6.

Produtsent Riho Västrik: „See pree­mia on Ve­ne­maa mit­temän­gu­fil­mi aas­tap­ree­mia. Se­da an­nab väl­ja or­ga­ni­sat­sioon Loor­be­rioks. Koos­neb tun­tud filmii­ni­mes­test. Kui ma õiges­ti mä­le­tan, siis kuu­lus sel­les­se žüriis­se 32 ini­mest, esi­ta­ti li­gi 340 fil­mi. No­mi­nen­di pre­ten­den­diks. Kok­ku oli ühek­sa ka­te­goo­riat.

Vi­ta­li Mans­ki, vä­ga tun­tud Ve­ne do­ku­men­ta­list, kant­sel­dab ko­gu se­da kam­pa. Ta on vä­ga tun­tud, ol­nud, mui­de, ka Pär­nu fes­ti­va­li žürii esi­mees. Ja tei­nud fil­mi Pu­ti­nist – port­re­tee­ris inimn­äo­list Pu­ti­nit. Ühesõna­ga – üks tun­tu­maid Ve­ne do­ku­men­ta­lis­te Kos­sa­kovs­ki kõrval, ma ütleks.

Pree­miaid ja­ga­ti ka­hes eta­pis: kõigepealt va­li­ti väl­ja kümme pa­re­mat, ja siis neist kolm no­mi­nen­ti. Hin­da­mi­ne toi­mus nii, et kõik 32 and­sid hin­ded ja siis kee­gi teh­ni­li­ne sek­retär lõi need kok­ku. Žürii­liik­med is­tu­sid saa­lis ega tead­nud, kes pree­miad saab. Kõik see oli vä­ga pä­ris. Mul­le te­ge­li­kult vä­ga meel­dis see üri­tus.

See toi­mus ki­no­s Hu­dožest­ven­na­ja. Ar­ba­ti plat­sil, õlle­res­to­ra­ni Pra­ha juu­res. Ve­ne­maa esi­li­nas­tus­te ki­no­s. Nii on­gi – esi­li­nas­tus­te toi­mu­mi­se ki­no­. /---/

Me oli­me mui­du­gi kind­lad, et võitu me sealt küll ära ei too. Meil ei ole Ve­ne­maal häs­ti läi­nud sel­le fil­mi­ga. Kui­gi film on Ve­ne­maal fil­mi­tud, rää­gib Ve­ne­maa nur­ga­ke­sest, vä­ga kau­gest küll. Ja ek­raa­nil näe­me ve­ne ini­me­si. Aga meil ei ole Ve­ne­maal häs­ti läi­nud. Küll aga on Eu­roo­pas häs­ti läi­nud, me ole­me saa­nud pree­miaid mit­me­telt fes­ti­va­li­delt ja te­lemüük on häs­ti läi­nud. Näi­teks ko­gu sak­sa­keel­sel Eu­roo­pal on prae­gu lit­sents sel­le­le fil­mi­le, Ar­te Fran­ce’il ka. Meie jaoks ik­ka­gi esi­me­ne juh­tum, mil­le koh­ta ma jul­gen prae­gu öel­da lä­bi­mur­re.“
Keil, A. (2008). Riho Västrik: teadmisest on vähe, tahan kogeda. Eesti Päevaleht: Laupäev: Kultuur, 20. dets, lk 1-3.

Filmist kriitiku pilguga

Andres Keil: „Nii on filmi esimene kuuendik pühendatud filmitegijate olmele, mis võiks olla iseenesest kahtlase väärtusega või odavat populaarsust püüdev võte, kui selle eesmärk ei oleks muus – anda vaatajale kontekst. Niisugune lähenemine mõjub mitu korda võimsamalt kui ekraanil kaardi näitamine, et siin me nüüd oleme. Kaart on abstraktne, elu on teine asi.

Siis jõuab kord filmi peategelaste – muskusveiste – kätte. Kui palju keegi neist enne teadis? Mina küll mitte midagi. Aga nad on äärmiselt sümpaatsed karvased hipid. Keerulise elusaatusega pealegi. Nende eluolust pikemalt rääkimine pole vahest siinse kirjatüki eesmärk, tähtis on filmi teema. Filmi peab vaatama. Ütlen vaid niipalju, et see film on taas kord tõestus, et kõik asjad maailmas on huvitavad. Kahju on ainult sellest, et elu on nii lühike, asju, millest tahaks teada saada, on võrreldamatult rohkem, kui ühe inimese elu sisse mahub.

Aga eks see ongi dokumentalistika ja ka populaarteadusliku kirjanduse mõte: tuua üks killukene maailma mitmekesisusest inimesele kandikul kätte. Näidata, mismoodi elatakse, kus elatakse ja kes elavad. Näidata muu hulgas mustvalgel, et maailmas on veel nii eraldatud paiku, kus linnud pelgamata ja vaid kahekesi, mitte parve toel, filmimehele süüdimatult pähe ja kaamera otsa lendavad. Või on paiku, kus miljonipealine põh­ja­põtrade kari elava jõena üle metsiku tundra voolab. See on hämmastav vaatepilt.

Puutumatule loodusele mõel­des on ilmselgelt parem, kui pisike filmigrupp käib seal filmimas ja kogu muu maailma uudishimulikud vaatavad tulemust kinos või telerist.

Ja veel, muskusveised on loomad, kes häda korral ringkaitsesse võtavad. Tagumikud koos ja sarved väljapoole – taktika, mis toimib edukalt nende looduslike vaenlaste, huntide vastu. Aga püssikuuli vastu – tõesti mitte. Tõepoolest pole inimesel vaja sinna ronida. Las elavad. Rahus.“
Keil, A. (2008). Muskusveis leidis koha kinolinal. Eesti Päevaleht, 29. dets, lk 12.