Avaleht » Filmiliigid

Teekond Araratile (2011)

Dokumentaalfilm Kestus: 68:20

Huviinfo

Filmisündmuste ajaloolisest taustast

1829. aastal kutsus Tartu Ülikooli füüsikaprofessor, hilisem rektor Friedrich Parrot Etšhmiadzini kloostri noore diakoni Abovjani endale teejuhiks ja tõlgiks, et tõusta koos Ararati mäele. Kohalikud pidasid Ararati mäge pühaks, sest pärimuse kohaselt on selle otsas Noa laeva jäänused, ning ei soovinud Parrotit aidata. Abovjan, kes unistas euroopalikust haridusest ja otsis õppimisvõimalusi, nõustus. Hiljem kutsuski Parrot ta Tartu ülikooli õppima.
27. septembril 1829 alustati mäkketõusuga. Kaks esimest katset ebaõnnestusid, kuid 9. oktoobril avanenud hea võimaluse kasutasid Parrot ja tema kolm armeenlasest (nende hulgas Hatšhatur Abovjan) ning kaks venelasest saatjat ära ning jõudsidki Ararati mäe tippu (5137 m). Esimesena jõudsid pärale Parrot ja Abovjan, olles teadaolevalt esimesed Ararati tipus käinud inimesed.
http://et.wikipedia.org/wiki/Hat%C5%A1hatur_Abovjan (6.03.2014).

Ararati vallutaja Friedrich Parroti reisikiri „Reis Araratile“ (originaalis „Reise zum Ararat“) avaldati esmakordselt 1834 Berliinis ning see tekitas Euroopas ja Ameerikas elavat vastukaja. Eesti keeles ilmus see Heino Pedusaare tõlkes lühendatult ajakirjas Akadeemia, nr 3, 2008.

Reisikiri on huvilistele kättesaadav: F. Parrot – “Reis Araratile” (est) | Mount Ararat - Ağrı Dağı

Filmi saamisloost

Tartu arhiivides on tänaseni olemas Johann Friedrich Parroti (1791–1841) ettepanek aastast 1828 Tartu Ülikooli nõukogule − korraldada loodusteaduslik ekspeditsioon Ararati mäele, mis pärast sõdu oli saanud Pärsia ja Venemaa piiriks, vulkaanilisele mäetipule Venemaa poolel.

Ekspeditsioon sai teoks. Parrotist sai Ararati esmavallutaja ja teda peetakse alpinismi rajajaks Venemaal. Esimese eestlasena tõusis Araratile 2002. aastal Toivo Laan, 2004 korraldati juubelitõus Tõivo Sarmeti juhtimisel.

2009. aastal võtsid eestlased välispoliitilistel eesmärkidel (suhted toonase ELi kandidaatriigi Türgiga) ette tähistada Parroti tõusu 180. aastapäeva. Seda sündmust kutsuti näitusega vääristama eesti teadusajaloolane Erki Tammiksaar ja üles filmima dokumentalist Riho Västrik. Mõlemad mehed tunnevad asja. Västrik on mägedes reportaaže ja filme teinud oma paarkümmend aastat, teab ja armastab neid inimesi ning teemasid, mis selle valdkonnaga seotud.
Pruuli, T. (2013). Parroti jälgedes Noa laeva juurde. GO Reisiajakiri, nr 5, lk 32.

Katke intervjuust Riho Västrikuga:

Araratile läksite Noa laeva otsima, sellest ekspeditsioonist valmis film „Teekond Araratile”, räägi sellest lähemalt.
Türgis Ankaras töötas Eesti saatkonnas Vahur Luhtsalu. Tal tekkis idee väärtustada Tartust pärit baltisakslase Friedrich Parroti ajaloolist saavutust, kes teadaolevalt esimese lääne inimesena käis pühal mäel Araratil. Vahur pani käima massiaktsiooni, et tähistada saja kaheksakümne aasta möödumist päevast, mil Parrot 1829. aastal jõudis Araratile. Luhtsalu pöördus minu poole, et kas ma ei tahaks sellest filmi teha. Olin muidugi päri, kuigi mul ei olnud selleks esialgu finantseeringut, maksin n-ö riskikapitalist. Filmitegijana olin avatud kõigiks võimalikeks kohtumisteks ja üllatusteks, muidugi huvitas mind ka see tükike Noa laevast, mida Parrotile näidati. Filmisime Armeenias ja Türgis, kusjuures sügavama mulje jättis mulle Armeenia. Ararat on armeenlastele sümbol, mida sõnades ei saagi kirjeldada. Tänavaküsitlusest selgus, et paljud armeenlased teavad Parrotit nii Ararati ekspeditsiooni kui ka nende rahvuskangelase Hatšatur Abovjani protežeerimise tõttu. Armeenia religioosses keskuses Ejmiadzinis näidati meile tükikest Noa laevast, just nagu Parrotile 180 aastat tagasi, ainult kloostrikompleksi ööbima ei lastud, see on mõeldud üksnes religioossetele inimestele. 
Teinemaa, S. (2012). Vastab Riho Västrik. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 8.

Filmist, selle autorist ja Araratist meedias

Tiit Tuumalu: „Kuhu kõikjale Riho Västrik ka jõuab – kõigest mõne aasta jooksul on ta ajanud Middendorffi jälgi Taimõri poolsaarel, otsinud Leena jõe lätet ja ekselnud selle deltas ning nüüd ronib ta ka Ararati mäe otsa, sedakorda Tartu õpetlase Friedrich Parroti eeskujul, kes vallutas selle esimese inimesena 182 aastat tagasi.

Kõik need retked on Västrik pannud ka filmide sisse, mida iseloomustab üks ühine joon – protsess on neis tõstetud esiplaanile nagu road movie’des ehk teekonnafilmides ikka, näiteks selles, kus Jan Uuspõld Tartus käis. Mida see tähendab? Ararati-filmi puhul või seda, et meile ei tutvustata mitte ainult imetlusväärse Armeenia ajalugu ja vaatamisväärsusi, vaid ei unustata eksponeerimast ka autori enda higi ja hingeldamist, mis kulub 5137 meetri kõrguse mäe otsa tõusmiseks.

Västrik on ilmselgelt vaimustuses armeenia kultuurist, selle vaimsusest – ja põhjusega: tänaval küsitletud inimestest teab näiteks enamik, kes oli Friedrich Parrot, minge pärige võrdluseks Eestis, kes oli Hatšatur Abovjan –, et mäe endani, kuhu olevat pärast veeuputust maabunud Noa ja mille tähendust ei ole võimalik seletada, vaid ainult tunnetada, nagu armeenlased ise ütlevad, jõuab ta alles siis, kui rohkem kui pool 70-minutilisest filmist on juba läbi. See lõhub linateose ühtsust, pidevalt teel olemise dünaamikat, aga võimendab teisalt ajaloo kurbloolisust, ühe rahva traagikat. Kui Parrotil kulus Ararati jalamini jõudmiseks üks päev, sedagi jalgsi, siis nüüd takistab sama teekonda okastraat – Armeenia püha mägi asub Türgi territooriumil. Imetleda on võimalik, käega katsuda mitte!“
Tuumalu, T. (2011). Ararati mäe otsast näeb Petseri kloostrit. Postimees, 20. dets, lk 16.

Tiit Pruuli: „Västriku filmis „Teekond Araratile” (Vesilind 2011) tutvustatakse põhjalikult Parroti teed püha mäe tippu ja seda, kuidas eestlased Jaan Künnapi juhtimisel sinna 180 aastat hiljem jõudsid. Palju aega antakse filmis Armeenia ajaloo tutvustamisele ning paari pintslitõmbega markeeritakse ka mõnd Armeenia praegust probleemi (tööpuudus, kehv majandusseis). Pole uudis, et Ararat on armeenlastele nagu Jeruusalemm juutidele või piiritagune Petserimaa setudele. Emapiimaga sisseimetult oma, aga füüsiliselt siiski pooloma või mitte päris kättesaadav. Armeenlased peavad oma riigi sümbolit vaatama läbi okastraataia, sest alates 1923. aasta Lausanne’i lepingust asub mägi Türgi vabariigi territooriumil, Jerevanist on see aga hea ilmaga kenasti näha.

Filmist selgub, et paljud armeenlased teavad Parrotit nimeliselt ka kui Hatšatur Abovjani õpetajat ja hindavad Tartu ülikooli rolli Armeenia haritlaskonna kujunemisel 19. sajandil. Film näitab üsna veenvalt, mida Ararat armeenlastele nii rahvuslikust kui ka religioossest aspektist tähendab. Õieti ongi armeenlaste rahvusteadvus siin religiooni ja religiooniajalooga nii põimunud, et moodustab ühe jagamatu terviku. Armeenlased olid esimesed, kes tegid kristlusest oma riigiusundi (aastal 301). Kristlased usuvad, et Noa peatus veeuputuse ajal Ararati nõlval. Armeenlased ise on ju Noa järeltulijad, armeenia rahvuse isaks peetakse Haiki, Noa lapselapselast. Polegi vaja rohkem seletada, mida armeenlased tunnevad praegu, kui nende mägi asub teise (ja vaenuliku) riigi territooriumil.

Armeenia poolt pole nüüdsel ajal võimalik Araratile tõusta, ka Västriku filmirühm suundus Türki, kust mäeekspeditsioone korraldatakse. Üles minnakse laugema lõunanõlva kaudu, Parrot ja Abovjan tõusid mäele raskemat, põhjapoolset rada pidi. Film on hea ja hariv, mina oleks montaažilaua taga teinud küll ca kümne minuti jagu kärpeid, aga tõsisele huvilisele on see rahulikult vaadatav ka sellisena.

Erki Tammiksaar võtab Ararati vallutamise olulisuse filmi lõpus hästi kokku – kultuurilooliselt oli mäe otsa ronimisest tähtsam see, et kohtusid Parrot ning tulevane armeenia kirjanduse ja kirjakeele rajaja Abovjan ning viimasest sai esimese mõjutusel euroopalik mõtleja.“
Pruuli, T. (2013). Parroti jälgedes Noa laeva juurde. GO Reisiajakiri, nr 5, lk 32.

Olev Remsu:  „Riho Västrik on kindla käega loodusdokumentalist, kelle töödes võime alati leida missioonitunnet. Kord võitleb ta Ülemiste järve puhtuse eest, seejärel Väinamere kalurite õiguse eest püüda kala, siis midagi kolmandat-neljandat. Ikka ja jälle märkame tema filmides rahvavalgustustööd, ikka on ta leidnud looduses või ajaloos või ühiskonnaelus (aga kaks viimast on kindlasti loodusmehe pilguga nähtud) vahest veidi meie tähelepanu fookusest kõrvale jäänud põneva tahu, mis väärib laiemat tutvustamist. /---/

Põneva? Ütleme siis niimoodi, et Västrik on suutnud selle konkreetse asja põnevaks muuta. Üheks selle näiteks on selline teema nagu baltisakslus, täpsemini meie baltisakslaste idauuringud. Meenutagem tema filme “Middendorfi jälgedes“, „Tundras muutusteta“ ja hiigeljõest Leenast, tema huvi Tartu ülikooli õppejõu, Sannikovi maad otsinud Eduard Gustav von Tolli ja tolle ekspeditsiooni arsti, Kotelnõi saarele maetud Hermann Walteri vastu. /---/

Siia rühma paigutub kindlasti ka „Teekond Araratile“, film nii mäkketõusust kui ka Parrot nooremast, ülikooli rektorist ning meie (ja teadaolevalt ka Venemaa) esimesest alpinistist, kelle nime võib kirjutada nii saksa- kui prantsuspäraselt, mõlemas veel paaril viisil.
/---/

Film on tehtud raudselt lääne inimese silmade kaudu, leitud on mõningate armeenlaste tung läände, seda on näidatud kui õiget teed. Luterlasest Parrotist on saanud õigeusklikus Armeenias tsiviliseeritud maailma esindaja. Tohoh! Kas on siis üks konfessioon parem teisest? /---/

Aga kokkuvõtteks. Järjekordne tõhus töö Västrikult, taas on eriti õnnestunud kaameratöö, näeme loodust ja mägimaastikku selle eheduses, viibiksime nagu ise alpinistide seltskonnas ning Araratil. Idamaine muusika on iseloomulik, jääb vaid taustaks ja ei pressi peale. Nagu peab.“

Loe arvustuse tervikteksti:
TÕUS ARARATILE 180 AASTAT HILJEM - Teater. Muusika. Kino
Remsu, O. (2013). Tõus Araratile 180 aastat hiljem. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 114-117.

Tunnustus filmile

Riho Västriku dokumentaalfilm "Teekond Araratile" võitis Mägironimise- ja seiklusfilmide festivalil ČortaFest esimese preemia.
IV ČortaFest toimus Serbias Doonau kaldal Čortanovcis 30. augustist 1. septembrini. Osales kaheksateist viimase kolme aasta jooksul tehtud filmi, erinevatel teemadel, alates klassikalistest ekspeditsioonidest, jalgratta- ja lumelauasõiduni. Filmide linastused toimusid "looduslikus keskkonnas" - telgis, 100 m kaugusel Doonaust.
Stuudio Vesilind pressiteade, 3.09.2013.

Isikutest

Johann Jakob Friedrich Wilhelm Parrot (14.10.1791 Karlsruhe - 15.01.1841 Tartu), arstiteadlane ja füüsik, Tartu Ülikooli professor  ja  rektor (1831-33). Osales Krimmi (1811), Alpide (1816) ja Püreneede uurimise reisis (1817). Juhtis 1829-30 Taga-Kaukaasia uurimise reisi ning tõusis esimesena koos Hatšhatur Abovjaniga 9.10.1829 Ararati tippu.
Eesti Entsüklopeedia (1994). 7. kd. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 206.
Nimekuju ka Friedrich Parrot, prantsusepäraselt Jean Jacques Friedrich Wilhelm Parrot ja saksapäraselt Friedrich Wilhelm von Parrot.
http://et.wikipedia.org/wiki/Jean_Jacques_Friedrich_Wilhelm_Parrot (6.03.2014).

Hatšhatur Abovjan (venepärane nimekuju Hatšatur Abovjan, 15. oktoober 1809 Kanaker, Jerevani lähedal – jäi kadunuks 14. aprillil 1848 Jerevanis) oli Armeenia kirjanik, õpetaja, valgustaja-demokraat, armeenia uue kirjanduse ja uue kirjakeele rajaja. Õppis aastatel 1818—1822 Etšhmiadzini kloostrikoolis ja 1824—1826 Nersesi koolis Thbilisis. Aastatel 1827—1828 töötas ta õpetajana Sanaini kloostris ja 1828. aasta maist Etšhmiadzini kloostris armeenia katoolikose tõlgi ja sekretärina. 9. oktoobril 1829 tõusis ta Tartu ülikooli professori Friedrich Parroti juhitud ekspeditsiooni koosseisus viimasega koos Ararati mäe tippu. Aastatel 1830–1836 õppis ta Tartu õpetajate seminaris ja vabakuulajana Tartu ülikoolis. Tartus õppimise aeg kujundas oluliselt tema maailmavaadet.
http://et.wikipedia.org/wiki/Hat%C5%A1hatur_Abovjan (6.03.2014).

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm