Avaleht » Filmiliigid

Disko ja tuumasõda (2009)

Dokumentaalfilmid Kestus: 77:14

Huviinfo

Filmi saamisloost

Filmi autorite Jaak Kilmi ja Kiur Aarma ideekavand:

""Must-valge aken" (filmi esialgne pealkiri) on dokfilm Soome televisioonist Nõukogude Eestis, aknast unistuste maailma, mida ei suudetud sulgeda.

Elu Eesti NSVs oli mage. Totrad riigijuhid, viletsad autod, tühjad poed, mornid inimesed ja hall teleprogramm. Üks väheseid valguskiiri selles ajas oli Soome televisioon. Ta toitis meie meeli ja fantaasiaid, küttis unistusi ja ihasid. Ta näitas teistsugust elu - välismaa asju, kauboisid, glämrokki, Emmanuelle'i, Dallast ja Ritari Ässa. Paljudele lastele oli soome televisioon aknaks unistuste maailma.

Kuid 1982. aastal otsustas Nõukogude Eesti võimuladvik selle akna sulgeda.
Film taastab need 1982. aasta sündmused ja uurib, miks need plaanid ei teostunud. Läbi toonaste võimuaparaadis seesolnute intervjuude ning arhiivikaadrite ning -dokumentide toome vaatajateni ühe näitliku loo, mis pole ainult lugu Soome televisioonist Nõukogude Eestis, vaid ka näide totalitaristliku ühiskonna nõrkusest.

Paralleelselt poliitiliste sündmuste rekonstruktsiooniga kuuleme ja näeme lugusid toonastelt lastelt, kelle maailmapildi kujunemisel etendas Soome televisioon üliolulist, ent nüüdse pilgu jaoks absurdset rolli. Need lood on teadlikult "väikeste inimeste lood" - mõnest unistusest, hägusest mälupildist, sõbrannade saladusest või lapsepõlve jumalustest. Kõik need lood on omalaadsed mentaalsed või füüsilised retked tagasi argi- ja telemütoloogilisse lapsepõlvereaalsusesse, kus toimisid teistsugused seaduspärad ja koodid.

Film põimib poliitilise põneviku naiivsete lapsepõlvelugudega, pateilise kantseliidi piltidega lapsepõlvereaalsusest. Dokumendid ja intervjuud, mis avavad võimuladviku absurdimaigulise plaani, põrkuvad meenutustega toonaste noorukite unistustest ja ihadest.

Ühesõnaga - meie film räägib totalitarismi jaburavõitu vastasseisust popkultuurile. Olukorrast, kus oli võimalik, et Aku-Ankka andis Rein Ristlaanele pasunasse, Emmanuelle alistas Punaarmee ja Ihmemies terve kooli õppenõukogu."

Režissöör Jaak Kilmi: "Valitud jutustamisvorm pakub hästi palju võimalusi erinevateks üleminekuteks nii ühelt mälestusloolt teisele kui mälestuslugudelt "poliitilise põneviku" narratiivile.
"Väikeseid lugusid" on filmis võimalik liigendada erinevateks temaatilisteks novellikogumikeks, mis seotud meenutustetulvaga , mida tekitasid Dallas, Ritari Ässa, Emmanuelle jne. Samuti on põnev liigendada filmi läbi erinevate sarnaste tegevuste - telekavade levitamine, nende ümberkirjutamine. Samas võib neisse mälestustesse igal hetkel sisse sõita meie filmi "karm liin". Väga paljudes mälestustes kirjeldavad lapsed oma isasid paigaldamas PAL plokke ning seda, millise perekondliku salastatuse looriga kõik see oli kaetud.
Poliitiline põnevik meie filmis on põnevalt jabur jutustus luure/vastuluure ja vandenõuteooriate maailmast. Intervjueeritavatena tahame kasutada isikuid, kes suudavad oma kommentaaridega selgitada nii toonaste EKP liidrite tegutsemisplaane kui ka külvata filmi põnevikule omaseid hämaraid noote. Kui läheb hästi, siis saame kaamera ette ka vana "kurja juure" enda - EKP toonase peasekretäri sm. Karl Vaino, kelle korraldusel Soome televisiooni vaenamine alguse sai.
Ühesõnaga, me teame väga hästi, mida me tahame, annaks jumal jõudu seda fantaasiatulva ohjata."
EFI andmekogu

Ideest filmiks

Kas filmi kontseptsioon - et kõrvutate toonaste laste lugusid, ametliku ajaloo ja poliitilise põnevikuga - oli algusest peale niisugusel kujul olemas?

Jaak Kilmi: Nii selge see ei olnud. Algne idee oli rääkida lugu Soome televisioonist, mis meid lastena kujundas, mille valgel meie Kiuriga oleme kasvanud, mis on meist sellised inimesed teinud, nagu me parasjagu oleme. 2007 hõikasime välja kampaania, et ootame inimestelt Soome televisiooniga seotud mälestusi, ning siis hakkas asi jooksma.
Neid pooltsada laekunud lugu vaadates oli selge, et see oleks puhas raiskamine, kui me neid lihtsalt inime stel kaamera ees jutustada laseksime. Neid lugedes hakkas pilt kohe jooksma.
Järgmiseks hakkasime lugusid edasi arendama. Esialgses plaanis oli Soome televisioon keskne, praegu on ta miski, mis hoiab filmi koos, olles osa hoopis suuremast mängust.

Tervikintervjuu Kiur Aarma ja Jaak Kilmiga:
Tõnson, M. (2009). Külma sõja sangarid, absurdiarmidega. Eesti Ekspress : Areen, 2. apr, lk B1-B3. http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/kulma-soja-sangarid-absurdiarmidega.d?id=27687263

Tootmine

Filmi arendusperiood kestis aasta, 1. septembrist 2006 kuni septembrini 2007. Filmivõtted toimusid 2007. aasta suvel, mil valmis filmist ka esialgne treiler. Suvel 2007 filmiti ka intervjuud eesti inimestega. Sügisel jätkusid võtted ning salvestati intervjuud Soomes. Filmi pildi- ja jutumaterjal sai lindile 2008. aasta kevadeks. Järgnes montaaž. Filmi eelarveks oli 1 605 395 Eesti krooni.
EFI andmekogu

Filmist kriitiku pilguga

Andres Laasik: „Disko ja tuumasõda” on teos, kus toimub kunstiline manipuleerimine, hämarate piiridega võte, mis on olemas peaaegu igas teoses ja eikuskil. Seega võib järeldada, et filmis on muu hulgas täiesti olemas realistlik tasapind.
Võrdlemisi huvitav on filmi sõnum, mille järgi eestlased sattusid katsejänesteks eksperimendis, kus taheti selgitada ideoloogiliste meediumite mõju inimesele. See temaatiline liin on dokumentaalfilmis täiesti olemas, ent milline on selle tõsiseltvõetavus? Läbi huumoriprisma on see ju arvestatav sõnum, seda enam, et taustsüsteem on õige — inimesed ongi eri ideoloogiatest haaratud füürerite eksperimentide katsejänesed. Vähemal või rohkemal määral kogu aeg.“
Laasik, A. (2009). Jaak Kilmi: Soome televisioon on meie põlvkonna ajaloo osa. Eesti Päevaleht, 8. apr, lk 13.

Veiko Märka: „Eriti vaimukalt mõjub „Dallase” jumaldamine.  Tegu polnud ju lasteseriaaliga, kuigi selle vaatamine ei eeldanud rohkem intelligentsi kui viieaastasel lapsel. Või nagu üks omaaegne propagandist targalt tähendas: „Tegevus toimub üksnes kahe teema ümber: kes kellega magab ja kes kellel naha üle kõrvade tõmbab.” „Disko ja tuumasõda” on naer mineviku üle. Aga see on hästi tasakaalustatud naer, mis leiab ainest nõukogude propaganda rumalusest  ja saamatusest, eneseirooniast, satiirist ja huumorist.
Märka, V. (2009). Film päästetud põlvkonnast. Sirp, 9. apr, lk 19.

Hanno Soans: „Disko ja tuumasõda” vaatab Soome televisiooni mõjudele Eestis, hoides ühtaegu kiivalt kinni nii makroajaloo suurtest tärminitest kui ka väikestest naljakatest isiklikest mälestuskildudest. Ja mis on suurepärane — korrakski ei tekkinud tunnet, nagu oleks faktoloogia liiga lobe või ebapiisav. Nagu saaks kirg armsate, ent anekdootlike oma põlvkonna lugude järele filmis ülekaalu. Just balanss nende kahe jutustuse telje, makroajaloolise ja isikliku vahel ongi õigupoolest see, mis teeb „Diskost ja tuumasõjast” hea doki, ühtaegu informatiivse ja mängulise.
Soans, H. (2009). Diskobiit ideoloogilisel rindejoonel. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 90-93.

Andres Keil: “Disko ja tuumasõda” on kaval film. Fiktsioon, hea küll, seda kah, aga eelkõige on see kõikehaarav, kõikehõlmav kujund. Ma ei usu, et vaatesaalides on olnud ükski vaataja, kes oleks lõpuni ära hammustanud, et mis siis oli “päriselt” ja mis mitte. Et kus autorid “luuletavad” või “valetavad” või kus mitte. Ja see ongi eesmärk. Mitte kellelgi vaipa alt ära tõmmata, mitte tahta sirge luuaga tünga lüüa, vaid just kujundina toimides.
See film, sõbrad, ei ole ju tegelikult Soome televisioonist, ega autorid varjagi, et ei ole. See on film (kaheksakümnendate) nõukogude elust. Nagu me seda filmi vaadates ei saa aru, mis on päriselt, ei saanud vaene homo soveticus ka siis aru, mis on päriselt. Ja see, kurat, on ikka väga karm.“
Keil, A. (2009). Elu on pohmakas. Kultuuri KesKus, mai.

Mart Juur: „Kui lõunaeestlane tallinlasele külla läks, oli tema esimene küsimus tavaliselt: «Kas te Soome televisiooni näete?» Misjärel löödi pillile hääled sisse, et külaline lahetagusest lummusest osa saaks. Kusjuures pererahvas pidi tõlgi rollis üles astuma, sest ega siis provintslane soome keelt mõistnud.
Kui oluliseks Soome TVd peeti, näitab kusagilt mälestusteraamatust meelde jäänud juhtum Tallinna teadlasega, kellele pakuti korterit ja head palka Tartus, kuid kes pakkumise tagasi lükkas, kuna Tartus Soomet ei näinud.
Tuleb siiski tunnistada, et Kilmi ja Aar­ma taotlus võtta endale terve generatsiooni eestkõneleja roll pole päriselt põhjendatud. Lõunaeestlasele tundus põhjaeestlaste Soome-kultus üksjagu arusaamatuna, isegi naeruväärsena. Tartu Ülikoolis oli tavaline asi, et alati leidus tallinlasi, kes kihutasid reede õhtul pealinna telekat vaatama, selle asemel et jääda rahus ühikasse õlut jooma.
Niisiis võib Soome televisioonile kõige positiivse kõrval ette heita Eesti rahvuskehandi lõhestamist nendeks, kes seda nägid, ja nendeks, kes ei näinud. Aga teisest küljest, erinevused ainult rikastavad kultuuri.“
Juur, M. (2009). Kas teie siin seda Soome televisiooni ikka näete? Postimees, 8. apr, lk 15.

Lapsepõlve idealiseerimine ehk ostalgia Eesti moodi

Punase lähiajaloo heldinud pilguga taaskasutusse võtmist on DDRi näitel Euroopas laiemaltki hakatud nimetama ostalgiaks (Ost, saksa keeles "ida"). Filmid nagu "Päikeseallee" ja "Hüvasti, Lenin" või "Kleinruppin Forever" võimendavad sotsialistliku mineviku absurdi. Tihti on niisuguste filmide autorid noorema põlvkonna esindajad, kes pole omal nahal kogenud totalitaarse režiimi koledusi, vaid sellesse perioodi jääb nende lapsepõlv, ning lapsepõlve on lihtne idealiseerida. Mälu lisab meenutuste ette filtreid, mille läbi kõik tundub natuke totakas, absurdne ja naljakas. Ja see nostalgia ei näita igatsust vana ühiskonnakorralduse järele, vaid haarab pigem igapäevaelu ja kultuurisfääri.

Ja see nostalgia ei näita igatsust vana ühiskonnakorralduse järele, vaid haarab pigem igapäevaelu ja kultuurisfääri. Näiteks punaste täppidega kuiv- ja maitseainetopsid - praegu võtab nende nägemine südame soojaks, aga omal ajal, kui need iga jumala köögi riiulitelt vastu vaatasid, polnud heldimusest juttugi.

Tõsiselt veenva ja ühismälust pilte ette kutsuva töö on teinud "Disko ja tuumasõja" kostüümikunstnik Liisi Eesmaa ja operaator-kunstnik Manfred Vainokivi, kes on välja tuustinud kõik vanad ümbrikud, kukemütsid, toasussid, koolivormid, võimlemisriided ja villased tekid, autodest ja interjööridest rääkimata.

Jaak Kilmi on ostalgia-lainel tegutsenud juba pikemat aega. Tema lavastatud ja põlvkonnakaaslase Urmas Vadi stsenaariumil põhinev "Kohtumine tundmatuga" oli süüdimatu mäng omaaegsete telepurgikangelastega. (Vadi suur avantüür oli omakorda ka Georg Otsa demütologiseerimine absurdi kaudu muusikalilibretos.) Rene Reinumäega kahasse tehtud noortefilm "Sigade revolutsioon" poetiseeris õpilasmalevate reaalsust, lisades sinna heroilisi aspekte.

Kiur Aarma oli kaasstsenarist Urmas E. Liivi kergelt iroonilisele dokumentaalfilmile "Tervitusi Nõukogude Liidust", kus peategelasteks endisaegsed tagakiusatud teisitimõtlejad, nagu Lagle Parek, Tunne Kelam ja Tiit Madisson. ­Aarma produtseeritud oli ka omapärase pildikeele ja värske lähenemisega dokumentaalfilm "Lotmani maailm".

Tõnson, M. (2009). Külma sõja sangarid, absurdiarmidega. Eesti Ekspress: Areen, 2. apr, lk B1-B3.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm