Nagu kärbeste sumin (2010)

Valli baarist Suure Kaljuni - Manfred Vainokivi issanda loomaaed

Korsten, kuulus lorilaulik, on teie viimane kangelane. «Nagu kärbeste suminas...» räägib ta isikliku versiooni laulvast revolutsioonist ja oma rollist selles ühe sündmuste algatajana, mille ametlik poliitika on justkui maha vaikinud. Kui palju on selles tõtt, mine võta kinni. Aga lõpuks, tundub, polegi see nii oluline.
Nagu Mart Laar ütleb, koosneb ajalugu paljudest väikestest ajalugudest. Igaühel on oma tõde. Kui me siin ruumis kahekesi istume, mäletate teie seda hiljem ühtmoodi, mina teistmoodi. Ajaloost kiputakse ikka rääkima trummipõrinaga ja iseäranis püha, hell ja tundlik teema on meie vabadusvõitlus. Kõik tahavad sellest pirukast midagi endale kahmata. Poliitikutega eesotsas ja Korsten ka... tegelikult. Aga Korstna jutt annab sellele kõigele inimlikuma mõõtme.

See kõik meenutab üht rumeenia filmi, tõsi, mängufilmi «Oli nii või ei olnud?». Ka selles mäletatakse vabaduseni viinud sündmuste käiku erinevalt ja kergitatakse ennast selle taustal, koorub välja nii mõnigi piinlik tõde, kuni selleni välja, kas revolutsioon üldse aset leidis. Kas see on teie filmi miskitpidi mõjutanud?
Ei ole. Minu film oli selleks ajaks juba valmis. Aga paralleelid on tõesti suured. Mine tea, võib-olla jäänuks minu film ka tegemata, kui olnuks selle ära näinud. Ma ju tegin seda üle kahe aasta – vahepeal mõtlesin, et viskan püssi põõsasse, ei leidnud seda õiget nurka. Tunnisena planeeritud filmist sai lõpuks pooletunnine, mõistsin, et ei ole mõtet punnitada – parem olgu lühikene, parem ainult ühe nurga alt, parem, kui vaatajal jääks väike nälg. Korsten on ju nagu Metuusala, kes on kogenud tuhande aasta jagu elu – temast saaks teha vähemalt viis filmi. Kui keegi oskaks kõik tema tahud ühe filmi sisse panna, oleks see suurepärane – mina ei osanud.
Tuumalu, T. (2010). Valli baarist Suure Kaljuni - Manfred Vainokivi issanda loomaaed. Postimees, 9. veebr, lk 14-15.

Manfred Vainokivi: ma ei ole oma filmide pärast peksa saanud

„Nagu kärbeste sumin” väidab, et laulva revolutsiooni taga oli mees kunstnikunimega Korsten. Hiljaaegu valmis film „Disko ja tuumasõda”, kus väidetakse, et Eesti NSV-le pani põntsu telekokk Väiski. Kumb versioon on õige?
Ajaliselt oli Väiski muidugi enne kui Korsten. Versioone on palju. Ega ajaloost ei pea rääkima trummipõrina saatel. Kui meil oleks ajaloost vaid üksainus õige tõde, oleks elu väga igav. Ajaloo kohta saab vandenõu-teooriaid punuda lõpmatult. Mida parem jutustaja, seda paremini ta ennast ajalukku sisse räägib.

Kust on võimalik leida häid dokfilmi kangelasi? Valli baarist?
See ei ole päris nii, et teeksin filme oma sõpradest-tuttavatest. Usaldus on napsuvõtjate vastu. Minu jaoks avaldub neis filmides nostalgia selle aja suhtes, kui ise viina võtsin. Praegu on parem nii, kui ei võta. Viinavõtmisel on tunne, et on sõlmitud palju tutvusi, kõik asjad hakkavad kohe liikuma, aga tegelikult on see tunne petlik.
Laasik, A. (2010). Manfred Vainokivi: ma ei ole oma filmide pärast peksa saanud. Eesti Päevaleht, 8. veebr, lk 14-15.

Kui Rahvarinnet polnud veel…

Ajaloolist mälu asub värskendama üks toonaseid “vägede juhte” Aarne Meensalu, kes on ametilt korstnapühkija ning on muusikuna tuntud nime all Korsten.
Alguse asi, 04.06.1987
Vanalinna päevade öised laulupeod said alguse 1987. aasta esimesel ööl, 4. juunil, kui saime kesköö paiku Raekoja platsil kokku Pellega (Pelle-Rein Popovitsch), kellel oli kaasas mandoliin ja kümmekond kutti. Nõudmise peale tõin minagi kodust kitarri. Platsil on väga hea akustika, kui see inimtühi on. Lõime lahti rahvalikud lood (“Õllepruulija”, “Laip on laip”, “Kätte on jõudnud suvi” jne). Siis jõudis kohale Tann (Tanel Vainumäe) oma 12-keelsega. Ja pidu läks edasi!
Rahvast liikus öisest ajast hoolimata linnas palju ja paljud ühinesid meiega kaasa laulma. Joogipoolist oli ka küllaldaselt ja lauluõli tegi kõiki ülemeelikuks. Igatahes marssisime hommikul (inimest 30) laiali lauluga “Avanti popolo…” ja kindla sooviga õhtul jälle koguneda.
Eks need 30 rääkisid värgist oma tuttavatelegi. Õhtuks oli laulurahvast Õpetajate maja ees laval ja ümber umbes 400. Et kohale saabus ka linna miilitsakorrapidaja, keda ma tundsin, siis küsisin temalt: “Kas oleks meil laulurahvaga parem patust kaugemale minna?” Tema kiitis mõtte heaks ja nii me hakkasimegi ühiselt arutama, kuhu võiks minna? Algul taheti nagu Pirita kloostrisse, kuid siis leppisime kokku – Laululavale! Nii võttiski laulurahvas üksteisel kätest kinni ja kogu “rong” hakkas Narva maanteed pidi minema. Et minek võttis aega üle poole tunni, jõudsime pillimeestega kokku leppida korra: pärast meie lavalt lahkumist olgu kokku korjatud kõik suitsukonid, tikuotsad, paberitükid… Et oleks k o r d majas! Kaheks järgnevaks ööks ühines meiega Rita Mägar (Tallinna Puhkeparkide Direktsiooni direktriss). Kuna olime temaga juba päris pikka aega tuttavad ja ta mind usaldas, siis oli kõik sellega korras.
Kultuur ja Elu - kultuuriajakiri, http://kultuur.elu.ee/ke486_laulupidu.htm (12.06.2013).