Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Tootjafirma sünopsis

Lugu koloriitsest korstnapühkijast ja lorilaulustaarist Korstnast, kellest sai pooljuhuslikult keskne kuju iseseisvumisegsetel öölaulupidudel ja kes aastaid hiljem on kibestunud, et kirjutatud ajalugu teda revolutsionäärina ja öölaulupidude initsiaatorina ei maini. Lugu inimlikust edevusest ja enese identiteedi loomisest, otsimisest tagantjärele; sellest, kuidas inimene avastab, et tema elu kõrghetk, tähtsaim tegu ja roll on jäänud minevikku ja kahjuks tunnustamata. Kuna elus võite ja loorbereid napib, on vaja pälvida tunnustus oma kunagistele tegudele tagantjärele. Samas on see kuulsuse narr ladna ja avatud rahvamees ja aateline, isegi karismaatiline isamaalane.
Kaks korstnapühkijat, Kitse Elmar (Elmar Hirv) ja Korsten (Aarne Meensalu) mäletavad aastaid 1987-88 pisut erinevalt, poliitiliselt pöördeliste sündmuste läheduses olid toona mõlemad. Mõlema mehe olemises on Ivan Orava stiili.
EFSA, http://www.efsa.ee/?page=414& (12.06.2013).

Filmi reklaamlause

Revolutsioon - see on puhas nauding. Nad jõid ja laaberdasid ja selle käigus kukutasid riigi.

Manfred Vainokivi oma filmist

"Asjadest võib rääkida suure pidulikkuse ja paatosega, eriti kui tegemist on Eesti riigi ajalooga. Aga võib rääkida ka vähema paatosega, nii nagu seda teeb Kivirähk. Dokumentaalfilm "Nagu kärbeste sumin" üritab rääkida murrangulistest aegadest läbi huumoriprisma, ilma elu ja inimeste üle irvitamata.
Filmi peategelasteks on kaks korstnapühkijat, kes kakskümmend aastat tagasi on revolutsiooni teinud, kumbki isemoodi ja täpselt teades, kuidas asjad tegelikult olid.

Korsten ei tee saladust, et lõbusa laulumehena sattus ta vanalinna päevade ajal Raekoja platsi lavale isamaalisi lorilaule laulma üsnagi juhuslikult. Ja ei andnud endale aru, mis toimub, kui KGB käsi suunas tema ja ta kamraadid pidu panema Laululavale, sest seal oli lihtne neil silma peal hoida. Ometi kasvas ööde kaupa pidutsemine rahvaliikumiseks ja endalegi üllatuseks sattus Korsten tähendust ja tähelepanu aiva juurde koguvate öölaulupidude juhtfiguuride hulka. Nüüd, tagantjärele, näeb Korsten öölaulupidude olulisust hästi ja üha suuremaks näib talle muutuvat tema enda osa ajaloolistes sündmustes. Aastate jooksul neid sündmusi üle rääkides on Korsten loonud põhjaliku omamüüdi. Ta puistab varrukast autentseid fakte, viitab siiani kalevi alla jäänud niiditõmbamistele Moskvast ja suudab luua Laulvast Revolutsioonist uue, enesekeskse ja intrigeeriva pildi.
Korstna ajaloo- ja enesenägemisega pole sugugi nõus sama staažikas korstnapühkija Kitse Elmar. Rahvarinde kunagise funktsionärina teab ta hästi, kes olid need, kes Eesti Vabariigi taasiseseisvumist töötubades ette valmistasid, olgu siis Eesti Komitees, Ülemnõukogus või Rahvarindes. Elmari jaoks on Korsten kergats ja tema öölaulupidude käimatõmbamine juhuslik.
Raske öelda, kus on tõde Korstna rollist ajaloos. Selge on, et ta laulukaare all tuhandete rõõmuks laulis. Ilmne, et siis ei osanud keegi hinnata, kuhu see liikumine viib. Ometi oli spontaanne rahva isamaalaul oluliseks toetuseks iseseisvusasjade ajamisele. Soome ajaloolane Harri Rinne kuulab Korstna juttu oma rollist kannatlikult ja märgib mehe oma ajalooraamatus „Laulev Revolutsioon“ nimeliselt ära. Korsten on lõpuks saanud ametlikult revolutsionääriks ja pääsenud ajalukku ning võib olla rahul."
Allikas: EFSA andmekogu

Tootmine

Filmi arendusperiood: veebruar 2007 - mai 2009
Võtteperiood: veebruar 2008 - detsember 2009
Planeeritud esilinastus: 1. aprill 2010

Allikas: EFSA andmekogu

Filmist kriitiku pilguga

Andres Laasik: "„Nagu kärbeste sumin” on sulaselge autorifilm, sest siin kohtub vaataja taas inimesemõistmisega, mida ei anna seostada kellegi teise kui Manfred Vainokiviga. Siin on mõnusad inimesed, kelle meel on muutunud lahkeks viinapitsi mõjul. On ka jututeema, mis järjekindlalt filmi mööda kerib. Teema on seotud selle kõige tähtsamaga Eesti ajaloos: kes siis lõppude lõpuks tõi vabaduse? Ja siin on tõsisel mehel Korstnal oma mälestuste kaudu kaalukas sõna öelda. Ja mitte ainult temal. Teema ei ole Vainokivi filmi puhul vahest kõige tähtsam. Tema filmid on süüvivad portreed. Teost tähtsam on inimene, kes teoga maha sai. Ajaloolist tõde ei saa filmis ka vaka all hoida ja režii läheb kogu hingega kaasa Korstna versioonidega, kuhu ilmuvad salapärased nimed suure maailmapoliitika telgitagustest. Seda annab lihtsate režiivõtetega omakorda rõhutada, nagu ühes poliitilist vandenõu uurivas filmis olema peab, et oleks pinevust või pinevuse lusti.
Filmi lugu liigub ligadi-logadi piki intriigi, kus on kaalul tõde laulvast revolutsioonist. Aga ligadi-logadi liikumine on muhe, sellesse sekkub huumor, mida veavad filmi kõrvaltegelased.
„Nagu kärbeste sumin” on oma pooletunnises pikkuses väga kontsentreeritud ja pinev teos. Ei lähe lõdvaks kätte."
Laasik, A. (2010). Mis loeb laulev revolutsioon kärbsesuminale. Eesti Päevaleht, 8. veebr, lk 15.

Tiit Tuumalu: "Seekord laseb Manfred Vainokivi siis kärbestel sumiseda. See on tabav ja mitmetähenduslik metafoor, osutades sellele, et suur ajalugu koosneb paljudest väikestest ajalugudest, mis ei pruugi kattuda. Kärbseid on ju erinevaid – porikärbsed sumisevad valjemini, toakärbsed vaiksemini. Vastavalt sellele kirjutatakse ka ajalugu.
Vainokivi on hakkama saanud millegi märksa olulisemaga kui ühe inimese portree, jahutanud veidigi laulva revolutsiooniga kaasas käivat paatost – see on mõjus lugu ajaloo suhtelisusest, vaatepunktide paljususest, ja mõistagi sellest, kuidas magus meepott meelitab ligi arvukalt kosilasi."
Tuumalu, T. (2010). Mina ka, mina ka kostab "Nagu kärbeste suminast...". Postimees, 9. veebr, lk 14.

Meelis Oidsalu: "Manfred Vainokivi film „Nagu kärbeste sumin” on maheda irooniaga vürtsitatud lugu, ei jutusta aga niivõrd ropplaulik Korstnast, kuivõrd Eestis valitsevast mälubuumist ja selle humoorikast avaldumisest väikestes nääklustes laulva revolutsiooni autoriõiguste üle. See ei ole portreefilm, vaid lugu sellest, kuidas  lihtne, veidi kulunud olemisega pillimees Korsten üritab maalida endast portreed kui riigimehest – dokumentaalparoodia astub dialoogi praegugi aktuaalse vaidlusega taasiseseisvuse isaduse üle. /---/

Oluline osa ekraaniajast möödub Peeter Sauteri maamaja õuel, mille suvine õlle- ja grillilõhnaline sumedus annab muheda ja naeruvääristava raami vaidlustele laulva revolutsiooni sündmuste üle. Korstna võitlust revolutsiooni algataja staatuse eest õilistab tema õline eluviis, naeruväärseks osutuvad tema kõrval hoopis need, kes täiesti kaine peaga oma „ajaloolist tõde” taga nõuavad. Vainokivi on suutnud kahe kontekstuaalse vahendi, suvilameeleolu  ja joobnud Korstna jauramise abil jõuda kunstilise üldistuseni. Kemplemine selle üle, kes esimesena lauluväljakul laulu lahti lõi, mõjub filmi vaadanule tõesti nagu südasuvine kärbsesumin ümber sitahunniku. Hoolimata naeruväärsusest, mis saadab Korstna ärplemisi ja avalikku kemplemist isamaa isaduse üle, on tegemist tõsise ja sügavamat käsitlust vääriva teemaga. Vaidlus selle üle, kas laulev revolutsioon üldse toimus, kes  selle algatas ja milline oli selle mõju, kes millal ja kuidas Eesti iseseisvumise idee esimesena välja ütles, on meie noore ühiskonna identiteedija mälukriisi üks sümptomeid. /---/

Kui „Nagu kärbeste sumina” kallal norida, siis ehk filmi lühiduse ja mõningase haralioleku tõttu: kohati jääb tunne, et filmitegijad  ei ole suutnud otsustada, kuivõrd see film ikkagi Korstnast peaks rääkima, ja nii on jäänud peategelase portree poolikuks."
Oidsalu, M. (2010). Kolm meest paadis [filmidest "Nagu kärbeste sumin", "Võõras omade seas", "Isa, poeg ja teatri vaim"]. Sirp, 26. märts, lk 20.

Linnar Priimägi: "Mõlemad filmid ["Nagu kärbeste sumin" ja "Radikaal"] lähtuvad ekslikust arusaamast, et dokumentaalfilm saab seda etem, mida friigim portreteeritav on välja otsitud. „Kärbeste sumin” on üles leidnud Aarne Meensalu, keda kutsutakse Korstnaks; „Radikaal” püüab kinni Margus Lepa. Üks suuremal, teine vähemal määral on nood ühiskonna marginaalid. Just nimelt — mitte radikaalid, vaid marginaalid, st ääre-asukad. Manfred Vainokivi ning Andres Maimik ja Rain Tolk esitlevad neid justkui kurioosumeid, umbes nii, nagu omaaegsetel laatadel näidati sabaga lapsi või habemega naisi. Filmides on nad выставлены на показ, vitriini pandud. Niisiis pigem кунсткамера kui kaamerakunst.

"Nagu kärbeste sumin" teemaks, st. jutuaineks — NB! mitte faabulaks — on võitlus ajaloolise mälu pärast. Kes korraldas laulva revolutsiooni? See küsimus pole kergete killast. /---/ Laulva revolutsiooni algatajaks peab ennast Aarne Meensalu, hüüdnimega Korsten. /---/ Lähikondlased, tuttavad, ka filmi toimetaja Peeter Sauter, nagu paljastub ühest poolisui repliigist, peavad Aarne Meensalut Napoleoniks. /---/

Mida oleks sellest süžeeta ning autori(kujundi)ta filmist õppida? — See tematiseeris laulva revolutsiooni. Mitte taasiseseisvumise, vaid just laulva revolutsiooni."
Priimägi, L. (2011). Kaamerakunst ja кунсткамера [dokumentalistikast filmide "Nagu kärbeste sumin" ja "Radikaal" näitel]. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 93-102, foto.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm