See on see päev (2011)

Kuidas sündis dokumentaalfilm Kosovo kloostri mungast Mironist

Režissöör Kersti Uibo: „2000. aasta alguses sõitsin sõjajärgsesse Kosovosse mõttega leida ja filmida üles inimesed, kes ei valiks pooli; kes teavad, et vägivald sünnitab uut vägivalda ja nii pole kunagi vihkamisel lõppu. Mul oli mõttes üks munk, kellest ma olin lugenud.

Esialgu hakkasin tegema filmi nunnadest. Ärkasin kloostris kell 5 ja läksin igal hommikul koos nunnadega palvetama. Kosovo kloostris olid nunnad, sõjapõgenikud, mina võõramaalasena ja üks munk. Kui olime paar hommikut koos palvetanud, tuli munk pärast palvet minu juurde: “Kas sul oli raske siia jõuda?” Teisel päeval pärast palvet: “Mitu kõrgharidust sul on?” Rääkisin siis, kus ma olen õppinud. Kolmandal hommikul mõtlesin ma ise, et pean teda vist natuke pikemalt vaatama... Kohtusin ka selle mungaga, kelle pärast olin üldse Kosovosse tulnud, aga sain kohe aru, et teda ma filmida ei taha. Viie-kuue nädalaga sõitsin Kosovo läbi. Lõpuks tulin kloostrisse tagasi. Teadsin, kellest tahan filmi teha – väga alandlikust ja vaiksest mungast. Sellestsamast, kes oli minu juurde tulnud. Mironist. Aga selles seisnes ühtlasi kogu filmimise raskus. Munk oli viimane, kes soovis tähelepanu keskpunktis olla. Vaikne inimene, kes ei sea esiplaanile oma isiku tähtsust. Kuidas teha filmi sellisest inimesest?

2001. aastal läksin kloostrisse tagasi. Hiljem veel. Lõpuks, kui olin filmi jaoks isegi toetuse saanud, ütles munk: “Hilja. Olen väga haige, ma suren ära.”  Mul oli internetis veebilehekülg ja seal oli kirjas, kuidas ma olin filmiks juba raha saanud, ja munk luges ja ütles, et “seda on nii palju, et selle eest saaks ehitada ühe haigla!”.  See aeg pani mind väga põhjalikult asjade üle järele mõtlema. Olime Mironiga kirjavahetuses. Kui seitse aastat oli mööda läinud, võtsin uuesti teema üles: “Kuule, sa ei ole ära surnud...”. Ja siis ütles ta: “Mina ei ole vastu. Aga sa pead piiskopilt õnnistuse saama.” Kuna piiskopile minu eelmine film nunnadest ei meeldinud, siis filmimiseks ta luba ei andnud. Järgnes pikk dialoog. Palusin uut võimalust. Kui olin lõpuks õnnistuse saanud 2008. aasta alguses, haigestus mu ema. Tema surm lükkas kõik muud plaanid kõrvale. Ühel hetkel teatas munk, et ka piiskopi õnnistus enam ei kehti. Läksin uuesti piiskopi jutule. Ja vaat siis läksid nagu väravad lahti. Paari aastaga valmiski film.“
Püve, B. (2011). Kohtumine mungaga. Eesti Ekspress, 12. mai, lk 70.

Kersti Uibo: "Ma olin lugenud Kosovo õigeusu kloostritest. Et serblastele on Kosovo nagu „püha maa“, seal on nende kloostrid. Aga ma otsisin äratundmist, seda kodu, mida ma hakkan filmima. Sõitsin seal ringi 6 nädalat. Hiljem filmitut vaadates oli just munk Mironi lõigu puhul selline säde, et tundsin – teda tahangi filmida. Klooster on ju visuaalselt väga huvitav – seal on selline väikene maailm, tugevad rituaalid, inimesed kannavad musta riietust, tähendab, et neil ei ole tugevat oma individuaalsust.
See on olnud minu elu kõige huvitavam ja raskem film. Munkade elu on emotsioonideta elu. Minu põhitingimuseks oli, et ma pidin sulanduma nende ellu. Ma olin seal ja tundsin ennast osana sellest kohast. Selle filmi peategelane on loodus, on looja. Eluring käib ringi ja aastaajad vahelduvad. Inimesed teevad oma tegemisi. Sa oled rahul sellega, mis sul on.
Ma teen alles siis uue filmi, kui mul on midagi uut öelda või midagi enda jaoks avastada. Mulle on väga tähtis, kas filmi tegelased on rahul minu tehtud filmiga. Miron on muidugi selline, et teda see film ei huvita, ta ei vaata seda. Aga tema ema ja õde on õnnelikud, et sain Mironi olemusest aru."
Ajalik ja ajatu, ETV saadete järelvaatamine, http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=120963 (27.05.2013).

Kersti Uibo: "Elu väärtus on selle lihtsuses, see tähendab kõige lihtsamates asjades elus. Mida me teeme, kuidas me toitu valmistame, kuidas me üksteise eest hoolitseme. Ega meie eludes ei olegi korraga palju toimumas, elu ei kulge pidevalt kõrgpunktis. Enamik ajast on tavaline esmaspäev ja me tõuseme üles ning mõtleme, et mida me täna tegema hakkame.  Juhul, kui puudub rutiin. Nii et tegelikult pidin ma leidma ilu kõige tavalisemates asjades.
Munga elu on väga emotsioonitu. Nad ei saa emotsioonidega elada. Headel munkadel, tarkadel munkadel puuduvad emotsioonid. Nad peavad minema emotsioonidest kaugemale. Ja on väga raske teha filmi ilma emotsioonideta, kuna filmi tegemine on just emotsioonidest. Nii et see oli väga raske."
Kersti Uibo: This is the Day, http://www.kerstiuibo.co.uk/films/this-is-the-day/ (8.04.2013).

Filmist kriitiku pilguga

Kaarel Kressa: "Kaamera ei liigu, ta tahab, et me Näeksime ja Saaksime Aru. Kena küll, aga sellisel tasandil asjast arusaamiseks piisaks ka viieminutilisest klipist, kus Miron aeglaselt, veidi isegi kohmakalt luuda või kõblast liigutab. Miron on munk, nagu munk olema peab, tasakaalukas ja tagasihoidlik, minul on küll Mironi pärast väga hea meel. Aga selleks et Mironi mungaolemusele, tema ümber hõljuvale pühapaistele täielikult pihta saada, ei piisa sellest, kui temast film teha. Kui tahate hakata kaalu jälgima, ei ole abi, kui vaatate ära naturalistliku dokumentaalfilmi inimesest, kes sööb ainult kapsast. Ometi on mitmed kaadrid visuaalses mõttes täiesti hunnitud ja tegelaskond selgelt inspireeriv. Võib öelda, et teos balansseerib delikaatse ja tundliku filmikeele ja täieliku igavuse piiril, ent teine pool kaalub esimese üles."
Kressa, K. (2011). Kloostris seisab aeg paigal. Aga kinos? Eesti Päevaleht, 28. mai, lk 15.

Sakarias Leppik, õigeusupreester: "Mu meelest on Kersti Uibo püüdnud filmida lineaarselt ja katkematult kulgevat aega ühes muutustega looduses aastaaegade sinusoidses vahetumises ja inimeste tegevuses. Oli ta ju ise operaator ning sellest tulenevalt on Jaan Kolbergi montaaž ka igati korralik. Iseenesest on väärt mõte püüda dokfilmis kinni aja kulgu, mis on aga seejärel kasutatav üksnes dokumenteeritava taustaks. Selle esitamine  on ju väga visuaalne, nõuab ülimat meisterlikkust ning lausa kontseptuaalset rangust. Ent kuna miski veel kloostrielu ei ava, siis tuleb sellele taustale hakata alles kloostrifilmi ehitama.

Õigeusu kloostrist tehtav dokfilm võib küll olla ainult vaatlev, ent sel juhul jääb filmist puudu kloostri avaruse ja ajatuse vaimulik mõõde. Kuna ei ole kedagi, kes intiimse kloostrielu tahke elavalt otseintervjuus avaks, siis kaob ka filmi sõnum. Mitte miski filmis endas ei rääkinud Kosovo sõjast ja albaanlaste ning serblaste vastasseisust. Mitte miski ei kõnelnud, kuivõrd isa Miron seda kõike endas läbi palvetab või kui palju ta sellepärast kannatab. See film lihtsalt näitas ortodoksi munkade elu ühes kloostris ja ainult mõnel hetkel kõlanud serbohorvaadi keel andis aimu, millise paigaga on tegu. Õigeusu kloostrielu mõte ja eesmärgipärasus jäi filmis tegelikult avamata.

Režissöör Kersti Uibo võttis dokfilmi „See on see päev” pealkirja vana testamendi psalmide raamatust. Päev tähendab siin esmalt Jeruusalemma templisse mineku päeva koos sinna kuuluva rõõmuga, ent ka tervet inimelu. See – kauni inimelu sisevaatlus ja munga isetu armastuse meel – on selles filmis kuvamata. Seda ei asenda ka üks kaader isa Mironi sõrmest serbia põnni pihus – mungad võtavad ikka lapsi sülle. Kaamera kui vaataja jälgiv silm jääb tegelikust elust kaugele eemale. Ja lõpuks: naisrežissööril on ikka väga raske, kui mitte võimatu teha meestekloostris väga hea dokfilm."    
Leppik, S. (2011). Kui vaikus filmis ei kõnele. Sirp, 3. juuni, lk 22.

Livia Viitol: "See, mis jahmatab, on „pärast sõda” tegelik tähendus. Vaakum ja vaikus, mida see aeg sisaldab. Lepitus, mida vajatakse sellest ülesaamiseks. „Pärast sõda” on ühtpidi väga konkreetne määratlus, teisalt sisaldub just selles filmi võti: aeg ilmutab end teistmoodi, inimene tajub maailma teistmoodi. Kõik, mis toimub, on post factum. Sõja jäljed on õhus, selle tunnistajaks on tühjaks jäänud küla, mida mungad iga päev mäe otsas asuva kloostri õuelt silmitsevad, ja inimestes, kes vajavad lepitust.

Kersti Uibo on neid filmitegijaid, kes maalivad, kaamera käes. Iga kaader selles filmis on eriline. Mõnda antakse vaadata kauem, teist vähem. Uibo vaataks maastikku otsekui seespool, mitte väljaspool viibija pilguga. Ent päris kindlasti ka nagu kunstnik, kes märkab märke ja sümboleid. Asjata ei alga ega lõpe film mäkke mineva mungaga: mäel on sümboli tähendus. Loodu(s) avaneb mäe otsast. Eriline on ka filmi helikülg. Vaatajal tekib kohalviibija assotsiatsioon. Helid ei ole siin see, mida oleme harjunud nimetama sõnaga „taust”. Selles filmis tekitavad nad teistsuguse dimensiooni. Neil on oma roll. Oma roll on ka valgusel, mis otsekui saadab filmi."
Viitol, L. (2011). Valgus ja palve. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 111-114.

Tutvustus filmi DVD-ümbrisel

SEE ON SEE PÄEV - mõtisklus elamise-olemise ilust
Kloostrielu iseloomustab kindel töö- ning palverütm. Kui ümberringi sõjakoledused ja vihkamine, on kloostriväravad avatud kõigile abivajajatele. Ka filmitegijatele, keda muidu kaameraga sisse ei lasta. Nii sattus Kosovo kloostreid filmima eesti režissöör Kersti Uibo, otsides peale 2000. aasta NATO pommitamist inimesi, kes suudaksid vägivallale vastu seista sisemise rahu ja tasakaaluga. Uibo esimene Kosovo film "Kitsas on värav" (2002) näitab nunnade elu vahetult pärast sõda, kui sõdurid kloostrit mahapõletamise eest kaitsevad. Aastaid hiljem sõitis Uibo Kosovosse tagasi, et filmida munk Mironit, kes esimese filmi võtete ajal ainukesena ei otsinud süüdlasi väljastpoolt ja tundis kaasa nii serblaste kui Kosovo albaanlaste kannatustele. Autori ja munga aastatepikkusest usaldusest ning sõnadeta mõistmisest sündiski teine film "See on see päev", mis on värav loodusse ning olemisse. Autor loodab, et filmi rahu jõuab ka vaatajani.

Kersti Uibo tutvustab oma dokumentaalfilme:

Kersti Uibo : This is the Day (8.04.2013).

26.05.2011 Kanal 2: Reporter: http://www.reporter.ee/2011/05/26/eesti-dokumentalisti-kersti-uibo-film-kosovo-mungast-opetab-ndestust/