Tallinna kilud (2011)

Autorid filmi saamisloost

Žanrimääratlus EFSA taotluses: jube komöödia surmast, koletutest hirmudest ja ilusatest unistustest.
Allikas: EFSA taotlus “Mattise martüürium“ (esialgne pealkiri).

Jaak Kilmi ja Kiur Aarma panid tänapäeva tallinlased etendama Johann von Uexkülli tragöödiat. Väikese eelarvega film pakub poeetilist kujutust Tallinna eluolust läbi ajaloo.

„See on kõige ebatraditsioonilisem film, mida olen teinud,” ütleb Aarma. Samal ajal pole tegijad sugugi mitte õnnetud. „Filmi tegemisel oli pidev ebakindluse tunne,” tunnistab Jaak Kilmi. „Selget arusaama, et loome kohe midagi geniaalset, polnud. Pigem oli pidev huvi selle vastu, kuhu me oma otsingutega jõuame. Aga see ongi lahe.”

„Tallinna kilud” on teos, mille lugu räägib Riisipere mõisniku Johann von Uexkülli ja Tallinna rae vahelisest konfliktist, mille tagajärjel von Uexküll 1535. aastal hukati. Paljude eestlaste jaoks seostub see lugu Tallinnfilmis 1972. aastal valminud mängufilmiga „Verekivi”, mis ei kujunenud teab kui suureks õnnestumiseks. Ja kuigi tegijad hakkasid „Tallinna kilusid” tegema „Verekivi” peale mõtlemata, tunnistavad nad kahe filmi vahelise seose olemasolu. „Seda me mõtlesime, et meie filmi hakatakse seostama „Verekiviga”. Miks ka mitte. Ka läbikukkunud filmist võib rimeigi teha,” ütles Kilmi. „„Verekivi” film oli üldiselt äpu. Lugu oli aga okei. Seal oli olemas pinge, kus aadlikud tahtsid Uexkülli enne ta hukkamist vabastada.” Kiur Aarma: „Erinevalt „Vere­kivist” ei anna me õigust raele. Ega linn ei olnud selles ajas ka mingi õigluse koht. See tema süüdimõistmine oli puhas poliitika, nagu ütles meie filmis Galina, kes mängis ühte raehärrast kohtunikku. Konflikt hõõgus ammu enne seda, kui Uexküll oma linna põgenenud talupoja Matise maha lõi.”

Parun ja raad

„Ühel linnapidustusel lõi Mustpeade vennaskonna liige hobuselt maha ühe aadliku. See oli jõuguvärk, kus käis võitlus hingede pärast. Rael oli vaja Uexküllile koht kätte näidata. Võttis pea maha mehelt, kelle esivanemad said volikirja paavstilt endalt.” Johann von Uexkülli loo ülesehitamiseks on appi võetud Tallinna linnaarhiivi dokumendid, mille on alamsaksa keelest tõlkinud Juhan Kreem. Tegijate sõnul võtsid nad selle tegevusliini aluseks von Uexkülli kuriteotoimiku.

Need 12 inimest, kes Uexkülli ja linlaste osi täidavad, on välja valitud kindlate taotluste alusel. „Tahtsime leida Tallinnas inimesi, kes sobiksid täitma neid funktsioone, mida kandsid endaga selle loo inimesed omas ajas,” ütles Kilmi. „Mõtlesime, et von Uexküll võiks olla taksojuht või kinnisvaraarendaja, kes ehitab linna taha põllu peale elumaju. Ta tegevus langeks kokku Uexkülli omaga selles mõttes, et ta tahab saada inimesi Tallinnast välja. Matis võiks olla jälle inimene, kes läheb teise kohta parema elu järele. Mõtlesime, et ta võiks olla spoonipanija, kes töötab Soomes.”

Tänapäevast pärit tegelased jutustavad Matise ja von Uexkülli loo etendamise juurde endaga seotud linnalegende. „Osa nende lugudest pärineb neilt endalt, kuid osa on fiktiivsed,” tunnistas Kilmi. „„Tallinna kilud” on oma loomu poolest fiktiivsem teos kui meie viimane koos loodud film „Disko ja tuumasõda”. Oleme tegelastele juurde pannud Tallinnaga seotud lugusid, millel on dokumentaalne aines. Loo kraavist, mille kaevamisel tuli välja surnuaed ja lapsekirst, kuhu käe sisse panemise eest panid poisid välja miljonikroonise auhinna, kuulsin ma Marko Raadilt. Linnalegendi randa tulevatest alasti naiste piltidega kaartidest kohandasime propagandistlikust dokfilmist „Emissarid”.” Rääkides eeskujudest mainib Jaak Kilmi Roy Anderssoni, rootsi filmilavastajat, kes on niisamuti olnud tegev linnalegendide filmilinale panekul.

Kuigi tänapäev on filmis äratuntaval moel olemas, on olemas ka keskaeg. „Kasutasime freskode stiili,” ütleb Kilmi. „Kaadris on ainult funktsioonid ja poosid, mitte mingisugust mängimist.” Kiur Aarma: „Tahtsime teha filmi 16. sajandi jutustamise moodi. Näiteks „Püha Viktori martüürium” Niguliste kirikus on selline teos, kus osalejad on pildi peal ilma igasuguste väliste emotsioonideta.”

Filmi tänapäevased tegelased seab freskodele sarnanevatesse poosidesse fotograaf Peeter Laurits, keda Kilmi ja Aarma peavad meediumiks autorite ja osatäitjate vahel. Pea kõik osatäitjad on aga näitlejatöös asjaarmastajad, vaid Galina Agu on mõnda aega siinses Vene Teatris näitlejana töötanud.

Linnalegendid

Minimalistlik näitlejatöö ongi eriline asi, mis „Tallinna kiludes” tooni annab. „Näitleja ei tohi välja anda ühtegi emotsiooni. Suhet toimuvasse ei tohi välja näidata,” avab salapärase stiili köögipoolt filmi lavastanud Kilmi.

„Diskos ja tuumasõjas” saavutatud stiil oligi see, mis „Tallinna kilude” loomisele tõuke andis. „Pärast „Diskot ja tuumasõda” oli meil tunne, et võiks proovida veel jutustada samas stiilis lugusid,” rääkis „Tallinna kilude” sünniloost Aarma. „Kui Tallinn 2011 korraldas mereäärsete filmilugude konkursi, siis see kukkus läbi. Pärast seda pakkusime tegemiseks välja meie arvates laheda loo Uexküllist. Meie kolmas stsenarist Peep Pedmanson pakkus välja võimaluse, et see Uexkülli lugu võiks olla nähtud läbi kaasaegsete tallinlaste tegelikkuse. Tallinna kultuuripealinnaga on filmis seos fookuse kaudu, teos jutustab elamisest ja olemisest Tallinnas, kus on ühendatud keskaeg ja tänapäev.” Tegijate ettekujutust mööda moodustab Lasnamäe linna piiri. Jaak Kilmi: „16-korruselised majad Peterburi maantee ääres on kui linnamüüri tornid ja üheksakorruselised on kui linnamüür. Sealt edasi algab eimiski.”

„Tallinna kiludes” näidatud linnalegendides on olulisel kohal lapsed ja nende mälestused. Kilmi sõnul on film nende poeetiline kujutus Tallinnast, kus on olemas ka põlvkondlik vaatenurk. „Oleme need, kes jäid laulvale revolutsioonile hiljaks. Me Kiuriga elasime mõlemad tollal teismelistena Õismäel ja sealt ei pääsenud mitte kuidagi öölaulupidudele. Me ei pääsenud lauluväljakule isegi teisel päeval, nii nagu teeb seda timuka tegelaskuju, kes käis pärast öölaulupidu platsi peal pudeleid korjamas.”

Kuigi filmi rahastajaid on mitu, tuli tegijate sõnul opereerida pisikese eelarvega. „Raha oli kolm korda vähem kui „Diskol ja tuumasõjal” ja selle pisikese eelarve raames on raske teha lavastuslikku filmi,” ütles produtsent Aarma. „Hea on sellisel juhul see, et olukord paneb pea tööle. Näiteks kui me filmisime lauluväljakul pudelikorjamise stseeni ja olime sinna laotanud pakiautotäie pudeleid, siis tuli välja, et see ei anna pildiliselt mitte midagi. Neljakümne minuti jooksul tuli leida lahendus. Õnnestuski ühest kõrtsist pandi vastu saada laenuks tühje pudeleid. Õpetlik lugu. Et film näeb pildiliselt palju kobedam välja, kui seda võiks eeldada rahanumbritest, on sündinud tänu kunstnik Reet Ausi ja operaatorite Ants-Martin Vahuri ja Meelis Veeremetsa pingutusele.” Kilmil ja Aarmal on mõlemal filmiprotsessis mitu ametit ja tegijate sõnul need segi ei lähe. Koostöö sujuvat hästi ja seda ei sega ka see, et mõlemad mehed on teinud kõrvalhüppeid ka teiste tegijate poole. „Ega me ei ole geipaar,” viskab Aarma villast.

Paralleelselt „Tallinna kiludega” on Kilmi ja Aarma teinud meremuuseumi tellimustööna klippe Eesti merendusest ja lennundusest, mis lähevad vesilennukite angaarides avatava uhke ekspositsiooni osaks. Ei välistata ka ühist jätkamist „Disko ja tuumasõja” ja „Tallinna kilude” laadis. Kiur Aarma: „Laad ei ammenda ennast, ammendavad inimesed.”

„Disko ja tuumasõda” korjas Eesti kinodes rohkem vaatajaid kui mõni ebaõnnestunud pärismängufilm. Film oli kahe välismaise dokfilmi hulgas, mis jõudsid möödunud aastal Ameerika Ühendriikide kinodesse. Kuidas läheb kinodes, „Tallinna kilude” autorid spekuleerima ei kipu. Küll aga loodavad, et film jõuab mõnele festivalile.
Lühendatult:
Laasik, A. (2011). Linnalegendid tänapäevast ja keskajast. Eesti Päevaleht, 30. juuli, lk 8-9.

Pealkiri

Pealkirja suhtes seletab Kilmi, et eesmärk oli leida võimalikult mitteseksikas pealkiri. «No mida on sellises pealkirjas atraktiivset, eks ju,» leiab ta. Samas on Tallinn aga tuntud ka kui Kilulinn ja tallinlased muudele eestlastele kergelt halvustava varjundiga kui kilud. Seega mingis mõttes ootamatu ja mingis mõttes ootuspärane valik.

Film otsib Kilmi sõnul vastust küsimusele, mis see Tallinn siis õigupoolest on, milline on see aine, mis teeb Tallinnast Tallinna. «Mulle tegelikult Tallinn väga meeldib, ühelt poolt on ta jah selline ähvardav ja kaootiline, samas aga väga dünaamiline linn, võimalusi siin ju on,» räägib Tallinnas sündinud ja kasvanud režissöör, kelle loomingus on see linn ikka olulist rolli mänginud.

«Aga mulle meeldib muidugi Tartu ka ja suvel pole niikuinii kummaski eriti midagi teha,» naerab ta. Tallinna-teemaliste filmide kohta ütleb Kilmi, et ta ei ole väga kindel, et tahab selle teemaga enam jätkata.
Ala, J. (2011). Kilud võtavad Tallinna tagasi. Postimees, 29. juuli, lk 10.

Filmist kriitiku pilguga

Janar Ala: „Üexkülli legend on filmi kontekstis funktsionaalne ja märgib justkui sajandeid Tallinnaga seostunud vabadusepüüdu ja selle kohatist võimatust. Iseenesest see lugudele peale mõningase võimaluse allegooriaks midagi juurde ei anna. Jah, see võimaldas küll meetodit tegelaste otsimiseks, kuid selle hilisem rakendamine lugude jutustamise raamistikuna oli pigem tehislik, punnitatud ja vägivaldne. Segav ühesõnaga. Sest lood on ju huvitavad, see lugudes jutustatud Tallinn maagiline ja kaasahaarav. Kuid siis sekkub loo maagiasse too filmi siduv allegooria, mis kogu mõnu ära võtab, filmi peatab.“ /---/
Ala, J. (2011). Kilulinna bluus - märkmeid staatikast. Postimees, 3. aug, lk 10.

Tarmo Teder: „Raske on eesti filmiloost leida midagi analoogilist „Tallinna kiludega”. Ühest tahust see nagu polegi film, teisest tundukse vormiuuenduslik eksperiment, kolmandast mõjub justkui parajalt süüdimatu pullitegemine ja neljandast paistab nagu professionaalne haltuura. Öeldakse, et mitu kokka rikuvad supi. Jaak Kilmi ja Kiur Aarma on varem õnnestunult teinud mitmed n-ö sünteetilised, mänguliselt dokumentaalsed, lavastuslike elementidega filmid ning kahtlemata on nad eesti dokumentaalfilmi uuendajad. „Tallinna kiludes” aga täidavad Aarma-Kilmi tandemi kõrval oma olulist rolli fotokunstnik Peeter Laurits ja stsenarist Peep Pedmanson, rääkimata tosinkonna nii dokumentaalse kui mängulise tegelase isiklikest lugudest, mis on ju filmikäsikirjanike sulega väga mitmesuguseiks sõnumeiks töödeldud.

Jah, sõnumeid jätkub selles linaloos isegi küllaga ja ka Tallinnaga seotud isikute valik on esinduslikult mitmekesine. Filmikunstis esmatähtis visuaalia aga kohati ägab pealeloetud teksti all. Sõna on tihti pildile kleebitud ja film kui selline kannatab ilmselge staatika ja liigse teatraalsuse käes. Pole filmile nii vajalikku voolavust, sujuvust ja nõtkustki, mida vist pole taotletudki. Rohkem häiris mind disharmoonia: ühelt poolt nagu mingi liipav venivus, kompositsiooni traageldus ja struktuuri ebaorgaanika,  teiselt poolt tasakaalustamata sõnumitihedus. Üheülbalise ja staatilise pildi venivust katkestavad lõtkud, jutustajahääl proovib piltidevahelisi edasihüppeid siluda, annab kesise pildi peale intensiivset infot.       

Küllap teadlikum vaataja mõistab, et kunstilise eesmärgi rakenduses film on kontseptuaalselt ja hooti vaimukalt ülelavastatud. Läbivale teljele ehk von Üxkülli ja linna plehku pannud talupoja tapimise alusloole on vahelduvalt istutatud Peeter  Lauritsa fotosessioon ja 11 tegelase mängulisdokumentaalsed ja tragikoomilised isikulood, mida samamoodi ilmestavad dekoratiivsed ja teatraalsed lavastused. Tegijatele peab au andma, et stsenograafiaga on kõvasti vaeva nähtud, iseasi, kuidas need töömahukad episoodid vaatajale mõjuvad. Isikulugudes on esile puhastatud personaalse sõnumi säsi, millele tundlikult ripsutatud kunstilise maiguga ja vahest kahe teraga huumorit. Nalja ei töödelda üheselt domineerima, sest kõigil osalistel on oma minevikus esitada erilaadset dramaatikat. Otse nuttu ei genereerita, aga laginal naerma ka ei aeta. „Tallinna kilude”  üheks läbivaks väärtuseks ongi mahe muhedus paaris (post) sotsialistliku soolveega.“ /---/
Teder, T. (2011). Tallinna kilude nutt ja naer. Sirp, 19. aug, lk 20.

Jürgen Rooste: „Tallinna kilud” tekitab nälga — ja seda võib nüüd mõista sõnasõnaliselt, aga pigem siiski kujundlikult. Nälga lugude järele, nälga millegi tõelisema ja teistsuguse, st mittefilmiliku, mittemainstream’i, mitteoodatava järele. Kui hukataval Uexküllil (47-aastane kinnisvaraarendaja Indrek) on seljas Dolce & Gabbana T-särk, mille timukas (34-aastane restorani sissehõikaja Mart) kõigi seaduste järgi enesele saab, siis lavastaja-fotograaf Laurits liigub kaadriserval ikka tulipunase Mosfilmi särgiga. Nii see on: mõnd asja kannad sa elus ja endaga kaasas, mõni aga kõlbab vaid rekvisiidiks.“
Loe tervikuna:
Rooste, J. (2012). Surm ja elu Tallinnas: Freskotehnikas. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 88-92. http://www.temuki.ee/numbers/2012/1/article5391.pdf (18.06.2013).