Avaleht » Filmiliigid

Idioot (2011)

Fjodor Dostojevski samanimelise romaani ainetel

Mängufilmid | Draama Kestus: 132:00

Mälestused

Rainer Sarnet:

Kirjutasin stsenaariumit ja valmistasin filmi ette kuskil aasta. Nii kirjutamine, proovid ja võtted oli üllatavalt meeldiv aeg. Mingit erilist krampi või tõrget polnud. Kõige aluseks on ikka Dostojevski lugu. See tegelaste, suhete ja teemade ring on päris tihe, aga ma proovisin seda kokku lükata nii, et Dostojevski põhiideed säiliks. Tegin mitmest tegelasest ühe, pikkisin Dostojevski arutlusi erinevatesse dialoogidesse ja tõin sisse ka oma teksti. Stsenaariumi kirjutamine, aga lavastamine üldse, on ideaalis nagu teraapia või enesearendamine. Mingil hetkel on sul vaja just seda lugu teha, olla selles maailmas. Tegelikult see ei olegi alati ratsionaalne otsus, vaid sa lihtsalt jääd justkui ühe teema või idee ümber keerlema, hakkad n.ö. hääli kuulama ja pilte nägema, tekivad ideed.

Mis sa arvad, mida Dostojevski ise sinu filmist mõtleks? Kui põhjalikult sa Dostojevski loomingu ja tema eluga tutvunud oled? Missugune ettekujutus sul temast ja oludest, milles ta elas, tema mõttemaailmast, tekkinud on? Kas te võiksite kaasaegsetena omavahel sõbrad või tuttavad olla?

Hiljutises loengus „Idioodist“, mis toimus seoses filmi väljatulekuga Artise kinos, näitas Peeter Torop Dostojevski kavandeid ja joonistusi, kus Dostojevski oli kujutanud Mõškinit. See oli ikka täiesti deformeerunud näoga idioot, kui selline tuleks, paneks endasse armuma ja tekitaks religiooseid igatsusi, väga ootamatu oli. Hiljem ta arendas Mõškini portreed edasi ja tema näkku ilmus naeratus ja romaanis kirjeldab ta Mõškinit juba kui kena väljanägemisega noormeest. Mul oli algses versioonis Mõškin ka kõnedefektiga, kuid see jäi kõrvale, kuna see ühtlustas liiga ta olekut, tõmbas liiga tähelepanu ära. Mõškin ei ole idioot.
Mulle tundub Dostojevski ikka väga võimas kirjanik, keda jäädaksegi avastama, ta on oma tunnetuses väga kaugele liikunud. Torop rääkis, et Dostojevski põhimure oli, et inimene ja kultuur ei devalveeruks, et ei hakataks madalaid asju olulisteks pidama. Ta pidas oma romaanides selle nimel titaanlikku võitlust. Tõi sisse teemasid, mida on raske korraga seedida. Vladimir Sorokini näidendis „Dostojevski trip“, kus kõik kirjanikud on nagu narkootikumid, peeti Dostojevskit kõige kangemaks kraamiks. See pole mõnuaine, vaid hape, hoiatab diiler. Sõprus Dostojevskiga oleks üsna keeruline, ilmselt oleks ta mulle pidevalt raha võlgu, tänu oma mängukirele.
Adorf, M. (2011). "Rainer Sarnet: Dostojevski võitles selle eest, et madalaid asju ei hakataks oluliseks pidama". Eesti Päevaleht, 9. okt.

Vürst Mõškini osatäitja Risto Kübar:

Mõškin on justkui puhas headus. Kas tema mängimiseks pidid selle osa inimlikkusest maha salgama?

Ma ei nõustu sellega, et Mõškin on puhas headus. Olen kuulnud, et Venemaal on mõni Mõškinit mänginud näitleja hiljem hullumajja sattunud. Saan sellest väga hästi aru. Temas on konflikt, tema olemusele mõtlemine ajab juhtme kokku. Ta on hea, aga teeb siiski enda ümber elavatele inimestele kurja - mitte tahtes seda teha, vaid seades end teistele peegliks, mis näitab valiku.
Niinive, J. (2011). Vajadus olla inimene:  vestlus vürst Mõškini osatäitja Risto Kübaraga. La Strada – Kinoleht, nr 14, okt, lk 3.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm