Avaleht » Filmiliigid

Idioot (2011)

Fjodor Dostojevski samanimelise romaani ainetel

Mängufilm | Draama Kestus: 132:00

Huviinfo

Režissöör Rainer Sarnet „Idioodist“

Kirik on ruum, kus inimesed salapärases hämaras valguses oma hingeasju ajavad. Nii ka selles loos.  Lugu ise on tegelikult kiredraama, armastuskolmnurk, kuhu Mõškin satub. Tema vahetu siirus läheb kõigile hinge. Kõik arvavad, et Mõškin just teda kõige paremini mõistab, näeb tema hinge. Teised omistavad Mõškinile rohkemgi, kui ta ise endast pidas. Mõškin on kui läbi ruumi libisev valguskiir, mis paneb igatsema.
Grünfeldt, I. (2011). Intervjuu: Dostojevski ja Sarnet portreteerivad ilusat inimest. Virumaa Teataja, 14. okt.

Filmi saamisloost

Kristiina Davidjants: Oled kunagi tahtnud ekraniseerida „Ülestähendusi põranda alt”. On sul mingi eriline side Dostojevski ja vene kirjandusega?"

Rainer Sarnet: Dostojevski on mu lemmikute hulgas kindlasti. Ma olin „Idiooti” juba koolis lugenud, nagu ka teisi Dostojevski raamatuid. Aga konkreetselt tuli lihtsalt tahtmine teha säärast mängule keskendunud filmi, kus võtted toimuksid kogu aeg enam-vähem ühes ruumis, kus ei peaks jooksma kogu aeg võttepaikade vahet ja ka alustekst oleks hea. Nii tuligi mõte teha „Idiooti” kirikus.

Olid ühesõnaga väsinud ringijooksmisest?

Mitte väsinud, aga enamasti pole keskendumiseks vajalik aeg läinud mitte sisu, vaid igasuguse tehnilise jama ja ringisõitmise peale. Tahtsin, et oleks üks koht ja piiratud näitlejate seltskond. Reaalselt kõik muidugi niimoodi välja ei kujunenud, sest filmisime Dominiiklaste kloostris, kus iseenesest oli juba vähemalt neli erinevat ruumi, Mustpeade majas ja Narva kirikus, kus on kolm korrust rõdusid, igasuguseid nurki ja soppe. Tegelikult tuli ikkagi võttepaiku liigendada, film ei ole puhtalt black box à la Trieri „Dogville”, kus on üks saal ja dekoratsioon. Tegelikult tuli aina ehitada ja täpselt samamoodi liigutada kaamerat  kui muidu, lihtsalt vahemaad olid väiksemad. Ning et vältida tubateatrit, on seal klassikalist filmielementi isegi rohkem kui muidu: relsid, meenutamaks 40ndate-50ndate stiili, klassikaline kaamerajoonis, detailid ja pikkade stseenide puhul misanstseeni plaani suuruse vahetamine.

Miks ikkagi „Idioot”?

Põhiline on see, et „Idioot” on lihtsalt niivõrd  hästi kirjutatud lugu koos oma karakterite ja situatsioonidega, kuhu need tegelased pandud on. Mulle tundub Dostojevski hästi vaimukas ja terav ka, tema keel ning teemade käsitlusviis. Selle filmi puhul oli mulle põhiline ruumi idee, kirik ja religioon, idee ise tekkis ka kiriku tunde pealt – ikoonid, valgus, kogu see igasuguse religiooniga kaasnev kujundite, liturgiate, maalide ja ikoonide maailm oma rohketes variantides. Sellel tunnetusel on nii suur visuaalne kate, et siit saigi alguse kujundite alglähtepunkt.     
Davidjants, K. (2010). Vürst Mõškin jõudis Narva [intervjuu Rainer Sarnetiga]. Sirp,1. okt, lk 1, 8.

Tootmine

Arendusperiood - 7 kuud (oktoober 2009 - aprill 2010
Ettevalmistus võtteks - 4 kuud (mai 2010 - august 2010)
Võtted - 32 päeva (august - september)
Lisavõtted - 4 päeva (oktoober 2010)
Järeltööd - 6 kuud (20 oktoober 2010 - märts 2011)
Mängufilmi „Idioot“ lõpparuaanne, 20. juuli 2011.

“Idioodi” esilinastus

Rainer Sarneti draama “Idioot” esilinastub 12. oktoobril 2011. Alates reedest, 14. oktoobrist hakkab film jooksma Tallinnas Coca-Cola Plazas (venekeelsete subtiitritega), Artises (inglisekeelsete subtiitritega), Sõpruses ja Tartus kinos Cinamon. Filmi rahvusvaheline esilinastus toimus 9. oktoobril A-kategooria festivalide hulka kuuluval Busani filmifestivalil Lõuna-Koreas, mille võistlusprogrammi film valiti. Maakondlikult korraldatakse “Idioodile” vaid ühel päeval (Jõhvis kahel päeval) toimuvad linastused. Sellise linastumisgraafiku eesmärk on väärtustada kodumaist filmikunsti ja elavdada kohalikku kultuurielu. Argise kinoskäigu asemel on filmiloojate sooviks muuta see sündmus erakordsemaks ning igal erilinastusel teeb filmile sissejuhatuse ka mõni “Idioodi” näitleja või meeskonnaliige. Alates 19. oktoobrist avatakse filmi linastumise puhul Temnikova & Kasela galeriis (Müürivahe 22) Laurentsiuse näitus, kus saab lähemalt vaadata kunstniku poolt “Idioodi” jaoks valminud maale ja ikoone.

“Idioodi” kodulehekülg:
facebook.com/idiootfilm

Rainer Sarneti “Idioot” esilinastub juba täna,  http://uudisvoog.postimees.ee/?DATE=20111017&ID=268249 (13.03.2012).

Festivalidest

Rainer Sarneti draama “Idioot” maailmaesilinastus leiab aset oktoobri alguses A-kategooria festivalide hulka kuuluval Busani filmifestivalil, mille võistlusprogrammi film valiti. Lõuna-Koreas toimuvat Busani festivali peetakse Aasia üheks olulisemaks filmisündmuseks, mida külastab igal aastal pea 200 000 inimest ning mida hinnatakse kõrgelt tugeva ja uutele talentidele suunatud filmivaliku poolest. Tänavu 6.-14. oktoobril [2011] toimuvale festivalile sõidavad filmi esitlema režissöör Rainer Sarnet ja operaator Mart Taniel.
EFSA, http://www.efsa.ee/index.php?article_id=1015&page=478&action=article& (13.03.2012).

“Idioot” valiti Göteborgi festivali (27. jaan.- 6. veebr.) põhiprogrammi "Visionäärid". Göteborg IFF on Skandinaavia tähtsaim ja suurim filmisündmus, kuhu oodatakse kuni 200 000 külastajat. Filmi linastub festivali raames kolmel korral.
EFSA, http://www.efsa.ee/index.php?article_id=1040&page=478&action=article& (13.03.2012).

Filmi vastuvõtust

Kriitika leidis üsna üksmeelselt, et raskepärasusele vaatamata on eesti film „Idioodi” näol täienenud ühe igati väärt linateosega.

Olev Remsu: „„Idioodi” on lavastanud Ivan Põrjev, Akira Kurosawa, Goerges Lampin, Andrzej Wajda ja mõned teisedki, nüüd on siis üks noor eesti režissöör astunud nende kõrvale. Juba seesugune julgus, kohkumatus väärib kiitust.

Dostojevski „Idioodi” teeb keeruliseks see, et lool on kaks raskuskeset. Esiteks muidugi vürst Mõškin.

Minu meelest on geenius romaani pealkirjaga pisut vääratanud. Mina oleksin pannud „Idioodi” asemel „Jeesus Kristus”. Õigemini, alul oligi Dostojevskil seesugune plaan, kuid pärast mõtles ta ümber ning minu arvates ei tule see romaanile kasuks.

Vürst Mõškin on Dostojevskil absoluutselt positiivne tegelane, selliseid leidub maailmakultuuris üsna harva. Tõtt-öelda, ega nii jõulist peale Jeesus Kristuse olegi. Kummati ei saa ma seda päris kindlalt väita, kuna Jeesuse ümber on palju segavat müra, vahest ei taju ma selgelt uue testamendi puhast originaali. Dostojevski on vürst Mõškini varustanud läbinägemisvõimega, mis teatavasti oli tal endal ning samuti Jeesusel, kui uskuda uut testamenti. Teiseks jeesuslikuks jooneks on Mõškinil ausus viimase piirini, niisugune, mille kõrval igasugune oma mõtete varjaminegi tundub ebaausana, mingi nurgataguse võttena, rääkimata silmakirjatsemisest kas või seltskondades kehtivast etiketist kinnipidamise nimel.

Niisiis, Dostojevski on Jeesuses/Mõškinis kujutanud pisut ennastki, loonud tüki autoportreed.

Vürst Mõškin on nii Sarnetil kui osatäitjal Risto Kübaral hästi välja tulnud. Ma jäin väga rahule kohe esimesel vaatamisel pärast algussegadust. Režissööri-stsenaristi-kunstniku loodud ruumis ja ajas on Jeesus tinglikult jeesuslik. Vähemalt mulle teadaolevalt on kõik iseloomulik paigas, nii naeratus, žestid, kostüüm, kogu rollilahendus ja ilme.
/---/
Teiseks raskuskeskmeks on Nastasja Filippovna. Tema on siis maailmakultuuri üks jõulisemaid femme fatale’sid, nagu on tõdenud ka Mati Unt ja Andrzej Wajda. Dostojevski Nastasja Filippovna on enneolematu seetõttu, et põlgab kõiki mehi, kes teda ostavad ja müüvad, omandavad ja armastavad. /---/ Saatuslikul naisel on mingi eriline tõmme, tema liimile ei lähe üksnes mehed elus, vaid ka režissöörid filmikunstis. Nii Põrjev, Kurosawa, Lampin ja eriti Wajda on just Nastasja Filippovna esile tõstnud, Wajda on oma filmile koguni pealkirjaks pannud „Nastazja”.
/---/
Risto Kübar mängib veenvaks Mõškini tavaloogikat välistava tegevusjada, Katariina Unt teeb sama Nastasja Filippovna rolliga. Dostojevski romaani mõlemad raskuskeskmed toimivad filmis võrdselt hästi.
Ka kõigi teiste rollid on tasemel, usun, et põhjuseks on filmi teatripärasus. On ju meil enamik näitlejaid teatris tööl.
/---/
Niisiis, Dostojevski tegelased ja romaani tegevus jäljendavad väliselt elu ja reaalset maailma. Dostojevski üksühesel lavastamisel oleks nagu pidanud toimima samal põhimõttel: see, mida näeme, on see, mida näeme.

Sarnet on oma teose teinud hoopis teises tinglikkusenivoos. Ma julgen oletada, et ta on selleks mõjutusi saanud Lars von Trieri „Dogville’ist”. /---/ Ma ei tea, kas Sarnet on Peterburis käinud, XIX sajandi Peterburis kindlasti mitte, ja ta on oma filmi lavastanud võtmes, mida võiks nimetada „Täna mängime Dostojevskit”./---/ Terve ruum muutuks nagu kiriklikuks, mis on Dostojevski religioossusega kenasti unisoonis. Mis sest, et ruum on mõneti katoliiklik, kuid Nastasja Filippovna portree on õigeusuikoon ning muusikalgi on idakristluse mõjutisi. Muusika on üldse kõrgel tasemel.
/---/
Hea film, pagana hea ja püha film! Mind lausa rabas, ma poleks uskunud, et eestlane suudab nõnda mõjukalt Dostojevskit interpreteerida.“
Remsu, O. (2011). Jeesus Kristus ja femme fatale. Sirp, 9. dets, lk 26.

Valle-Sten Maiste: „Esiti ongi „Idioodi” mõju formalistlik. Ei lähe korda see, mida öeldakse, vaid kuidas öeldakse. Huvitavad on näitlejate mäng, stiil ja minimalistlik teatraalne, ent ometi filmilik atmosfäär. /---/ „Idioodiga” on Sarnet ka filmis saavutanud tunde, nagu kaverdaks  kindlakäelise väljakujunenud stiiliga (vana)meister tuntud meloodiat, umbes nagu Brian Ferry Bob Dylanit ja omaaegseid džässilembusi või ELP Sergei Prokofjevit, kui otsida „Idioodile” meeleolult ja haardelt lähedasemat näidet.

„Filmi visuaalse keele eeskujudena näeb Sarnet Josef von Sternbergi „The Scarlet Empressi” (1934) ja Rainer Werner Fassbinderi „Petra von Kanti kibedaid pisaraid” (1972), märksõnad nagu tinglikkus, lakoonilisus, minimalism, abstraktsus, new vintage, bourgeois bohemian, dark-ambient peaksid võtme kätte andma,” tutvustab Areen (19. XI 2009) autori sihiseadet ja püüdlusi. Soovi korral võib ju „Idioodis” tõesti leida osundatud filmidele omast groteskset unenäolist teatraalsust ning staatilist ekspressiivset tinglikkust. Suurepärane, kui režissööri läbi tunnetatud kultuurilooline stilistika omandab Dostojevski motiividega ristamisel

„Idioodis” nähtud mõjuva ja omanäolise väljajoonistuse. Tegu pole tõesti ei vene klassikaliste filmide veidi vürtsitatud realismi ega meie teatri Dostojevski (Hendrik Toompere)  poolpostmodernse groteskiga.

Sarnet ei ole läinud tüüpilist teed, lootes, et igavene suurteos kõneleb ise või et mõni trendikas stiil annab lihtsal kokkusegamisel vaimustavaid efekte. Võrreldes mõne tuntud „Idioodi”

ekraniseeringu või Sarneti vene klassikal põhinevate teatrilavastustega on värske film suhteliselt romaanitruu. /---/
Maiste, V. (2011). Uushedonistlike lambukeste rafineeritud äng. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 88-95, fotod.
 

Peeter Sauter: „Rainer Sarneti „Idioot” on maailma kinos järjekorras kaheteistkümnes Fjodor Dostojevski romaani ekraniseering. /---/ Sarnet pajatas võtete algul, et tema kirjutas stsenaariumi Dostojevskit üle lugemata, kirjutas niisama kokku, mida mäletas, mis on küll praalimine ja jama, sest dialoog jookseb üsna täpselt Dostojevskisse — ja kena on —, aeg-ajalt visatakse mõni moodne repliik. Näiteks Lebedev Mõškinile: „Now you’re talking!” Aga sellist pole palju. Dostojevski suhtes ollakse vägagi viisakad.

Muide, eelmiste „Idiootide” hulgas on teatraalseid küllaga. Kas või Ivan Põrjevi kuulus versioon ja Akira Kurosawa oma muidugi ka. Aga need on nii vanad filmid, vastavalt 1958. aastast ja 1951-st, et siis oldigi palju teatraalsemad ka kinos. /---/ Rainer Sarnet teeb aga kinos teatrit täna.
/---/
„Idoot” ei tundu olevat ülearu kallis, aga näeb välja kallis ja esteetiline ja see on võit. Sedapidi, et kuna meie eelarved on kümme korda väiksemad kui Lääne-Euroopas, ehk peitub siin meie jaoks üks võimalus teha filmi, mille pildi vaesus liialt silma ei torka.

„Idioodi” stilistika veenab kohe esimestest kaadritest. Rainer Sarnetil on õnnestunud koostöö operaator Mart Tanieli, kunstnik Jaagup Roometi, helilooja Ülo Kriguliga. Ka Taivo Tenso valgus mängib suurt osa ja küllap ka Tambet Tasuja montaaž. Ja olgugi näitlejate mäng seatud tiba teatraalsesse võtmesse /---/, läbivalt suudetakse ühtset stiili hoida, ja kui seda juba aktsepteerid, siis pole probleemi teatraalsusega ja vaadata on okei.“
Sauter, P. (2011). Kelle "Idioot"? Teater. Muusika. Kino, nr. 10, lk 96-99, fotod.

Huvitavat lisalugemist:

Remsu, O. (2011). Jeesus Kristus ja femme fatale. Sirp, 9. dets, lk 26.
Maiste, V. (2011). Uushedonistlike lambukeste rafineeritud äng. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 88-95, fotod.
Sauter, P. (2011). Kelle "Idioot"? Teater. Muusika. Kino, nr. 10, lk 96-99, fotod.
Bowers, K. (2013). Rainer Sarnet: The Idiot. Kinokultura, Issue 39, http://www.kinokultura.com/2013/39r-idioot.shtml

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm