Leiutajateküla Lotte (2006)

Janno Põldma:  rõhume oma trumpidele

Kuidas jõudsite just “Lotteni”?
Kõigepealt oli meil Nukuteatri etendus “Koera pulm”, aga sealt jäi tunne, et see on rohkem filmiteema. Pärast telefilmi “Tom ja Fluffy” valmimist soovitas meie Soome levitaja teha midagi samasugust. Kuna “Tom ja Fluffy” oli meie jaoks ammendunud, hakkasime välja mõtlema uut tegelaskuju. Kõigepealt otsustasime, et see peaks olema laps. Siis oli küsimus, kas poiss või tüdruk. Poiss oleks rohkem raame seadnud ning nii tuligi koeratüdruk Lotte. Pärast Lotte-seeria lõppu ja “Lepatriinude jõule” oli plaanis teha Lottest uued seeriad, aga siis tekkis tahtmine ikka täispikk joonisfilm teha. Kinofilm on ikka kihvtim kui telesari.

Eelarve on Eesti toodangu kohta hiiglaslik, kas see loomise juures ahistama ei hakanud?
Kui teed oma asja, siis reaalsus on lihtsalt selline ja sellega tuleb leppida. Rahaga tegelesid produtsendid ning meie keskendusime sellele, mida oskame. Kogu maailma mastaabis on meie eelarved nagunii väikesed. Peame rõhuma oma trumpidele.

Mis on “Lotte” trumbid?
Meie esimene trump on kunstnik Heiki Ernits – ta on maailmas unikaalse keelega. Teine trump on lähenemine loole.  Meil ei ole klassikalist hea ja kurja võitlust, mida oleks muidugi lihtsam teha. Puhtalt kommertsliku käsitöö poolest jääme USA filmidele alla.
Põldma, J. (2006). Janno Põldma: rõhume oma trumpidele. Eesti Päevaleht, 24. aug, lk 15.

Heiki Ernits: ega joonisfilmid ole mingi igapäevatoit

Intervjueerib Jaak Urmet

Heiki Ernits, sa oled juba 28 aastat multifilme teinud – täpsemalt siis joonisfilme joonistanud ja lavastanud. Mis suunas selline mahukas töö loojat ennast kujundab? Kas vormi poolest nii lapsemeelne kunst loojanatuurile mingit pitserit ei jäta?
Kas siis lastele tehtav looming saab loojanatuuri kuidagi rikkuda? Et lastele kirjutatud-illustreeritud raamat on tühine ajaviide – nagu väheväärtuslik alamõõduline kala? Mingeid allaandmisi me sisus ega vormis ei tee – ükskõik kellele mõeldes. Ega laps ei ole mõni nõrgamõistuslik, et vibutad nina ees näppu ja juba naerab. Lapsed on tegelikult just kõige nõudlikum publik ja neid ei ole võimalik mingi vigurdamisega petta.

Mulle tundub küll, et see ei ole jätnud mingit erilist pitserit. Vahest olengi kogu aeg lapsemeelne olnud – kui nii seostada, et ikka teen ma just seda, mida tahan, sest keegi ei sunni meid lastefilme tegema. Ja joonisfilmide tegemine ei ole sugugi “lapsemeelne” – et kuidagi kerge, lihtne ja mitte eriti tõsine asi. Ühest küljest töö, mis tuleb teha – iga tööga tuleb alati midagi uut ja loomingulist ning igas töös võib leida rutiini.

Tegelikult vaidleksin vastu ka lapsemeelsuse sildile, mida paljud automaatselt animafilmile riputavad. Joonistatud filmi võib teha ja tehaksegi igasugusele vaatajale, mitte ainult lastele. Ehk küll suures osas on animafilmid lastepublikule, on maailmas laialt levinud joonisfilmid kogu perele ja täiskasvanutele. See on lihtsalt üks kunstiline väljenduslaad. Eriline viis lugusid jutustada, erilisele vaatajale. Laps on lihtsalt üks osa publikust ja temaga tuleb rääkida talle arusaadavas keeles – või siis õpetada teda aru saama.

“Leiutajateküla Lotte” on su 16. lavastatud joonisfilm. Miks sa pole nukufilmiga kätt proovinud? Kas see on nii teistmoodi žanr?
Võimalusi on olnud, aga pole ise neid kasutanud. Nukufilmi võimalused on päris põnevad, aga ikka olen joonisfilmi juurde jäänud. Võib-olla ma lihtsalt usaldan seda, et saan ise joonistada ja nii tulemust täpsemalt kontrollida. Ja ega see nii kerge ka pole, et hüppad aga teise paati – selleks peab olema mingi eriline vajadus või et ei saa oma ideid kuidagi teisiti väljendada. Joonisfilmi tehnika rahuldab mind täiesti.

Loe edasi:
Heiki Ernits: ega joonisfilmid ole mingi igapäevatoit - Eesti ...
Urmet, J. (2006). Heiki Ernits: ega joonisfilmid ole mingi igapäevatoit. Eesti Päevaleht, 19. aug, lk 14-15.