Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides (2010)

Filmi moto

"Aga pimedus lööb justkui kumama
kui sa teda niiviisi vaatad
sest seal sees on väga valge"
Tõnu Õnnepalu romaanist „Paradiis”.

Filmi saamisloost

Marianne Kõrver on varem muusikavallas teinud koos Jüri Reinverega filmi Eduard Tubinast (2005). Kui see oli lõpetatud, hakkas tal  peas keerlema mõte teha päris ise film mõnest nüüdisaja eesti heliloojast. Tüür kui üks muusikalisi lemmikuid oli tema esimene valik. Kokku kulus filmi valmimiseks umbes kolm aastat. Intervjuus Vikerraadio hommikusaatele andis Kõrver mõista, et tegemist on portreefilmiga ning kavatsus tükeldada see pigem mitmesse iseseisvasse ossa ning mitte tegelda monoliitse terviku moodustamisega oli tal olemas kohe algusest peale. Tegemist on läbinisti  autorifilmiga, sest lisaks stsenaariumile hoidis ta ise käes kaamerat, tegi intervjuud ja monteeris filmi. „Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides” koosneb seitsmes etüüdist ehk osast, millel igaühel oma (ala)pealkiri ja teema. Kaunis algus ja veidi hajevil lõpp moodustavad poeetiliste pildikujunditega raamistuse, mida ilmestab Erkki-Sven Tüüri muusika.
Mihkelson, I. (2010). Seitse pilti Erkki-Sven Tüürist - üks film. Sirp, 9. apr, lk 18.

Autori sünopsis

Dokumentaalfilm helilooja Erkki-Sven Tüürist näitab tema mitmekülgset isikut ja mõttemaailma seitsme erineva vaatenurga alt, mis kajastavad Tüüri muusikalist minevikku, tema suhtumist tänapäeva maailma olulisematesse küsimustesse, eksistentsiaalseid küsimusi ja teemasid; muusikateose kuuldavaks tegemise protsessi esimesest proovist kontserdini; ühe looja inspiratsiooniallikaid ja loomise hämaramaid pooli; Tüüri positsiooni praeguses muusikamaailmas; Tüüri muusikat ning teda ennast inimese ja heliloojana teiste, tänapäeva muusikaelus oluliste tegijate silme läbi. Film peaks mõjuma nagu Tüüri muusika, kus on emotsionaalne ja intellektuaalne energia täiuslikus tasakaalus.
Allikas: EFI

Filmist kriitiku pilguga

Maria Ulfsak-Šeripova: „See on läbitunnetatud ja südamega tehtud film, mis ühest küljest avab üht meie kultuuri suurkuju talle liigset pühapaistet ümber maalimata ja teisalt seletab tema loomingut lahti ka tavainimesele, kes seda ehk liiga keerukaks on pidanud – vektoriaalse komponeerimisprintsiibi analüüsi asemel näidatakse Tüüri muusika sündi kastepiiskade, heinamaade ja sügiseste tuuleiilide varal.“
Ulfsak-Šeripova, M. (2010). "Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides". Eesti Ekspress, 8. apr, lk 66.

Dokk, mis suudab nii infot jagada, arusaamist avardada kui jätkuvat huvi tekitada, on tugev dokk. Ja neilegi, kes noodikirja niigi soravalt loevad, duši all dodekafoonilist vilet löövad ja Tüüri vektoriaalse komponeerimise printsiipe mõistavad, peaks olema nauditav filmi tegelaste jutt ja olek. See on enamasti haruldaselt avatud ja loomulik, nagu kaamerat polekski. Nagu näeks nende tegemisi ühel hetkel salaja pealt ja järgmisel vestleks nendega vahetult. Tegu on küll artistidega, aga kindlasti on asi ka filmitegijate oskuses õiget õhkkonda luua.
Ka montaaž on mõnus. Mu lemmikhetked on pikad välja lõikamata pausid Tüüri jutus, mil on näha, kuidas ta järele mõtleb ja pingutab sobivaid sõnu otsida, et viimaks nentida: "Olen sellest, mida öelda tahan, nii lõpmatult kaugel, et see lihtsalt paneb mu suu kinni."
Pisut filmijuttu: Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides, http://filmijutt.blogspot.com/2010/06/erkki-sven-tuur-7-etuudi-piltides.html (20.02.2014).

„Need seitse hetke Eesti ühe tipphelilooja elust on nime saanud tema teoste järgi ja suurepäraselt komponeeritud pildirida saadavad täpselt valitud katkendid sümfooniatest, In Spe aegsetest lauludest, tipnedes heli ja pildi täiuslikus harmoonias. Kõrver on kord isegi intervjuus tunnistanud, et talle meeldib komponeerida oma filme nagu muusikat.
Vaatajale jääb igal juhul tunne, et ta ongi juhatatud saladuse juurde, et nüüd ta tõesti teabki, kuidas näha kastepiisas universumi, sügisese lehe tuules plagisemises kogu loomise ilu ja täiust, igavest armastust.“
Marianne Kõrver täitis ka Tüüri vaikimise tähendusega (2010). Eesti Ekspress, 1. apr, lk 38.

Tiit Tuumalu: „Tund ja veerand kestev film on väga kompaktne, hästi struktureeritud ja rütmistatud, sisuliselt liiglihata, kõik, mis välja üteldakse, on oluline, iseloomulik ja tabav. Ja kui vajalik praeguses skisofreenilises ajas!
Hämmastav on ka režissöör Marianne Kõrveri musikaalsus – tema impressionistlikult uitlev kaamera tabab 1. ja 7. etüüdis täpselt Tüüri muusika hingust, leiab selle sisemisele pingele ja dramaatikale vaste Hiiumaa enda loodusest, selle detailidest, kõigist neist pisiasjadest, vaatab neid kui väikeseid imesid. /---/.
Just hingelise rahu leidmine, teadmine, millises suunas liikuda, kristalliseerumise kujund võtab filmi ka kokku – selle viimane, seitsmes etüüd kannab pealkirja «Crystallisatio», seegi on üks Tüüri teos. Kuuleme ühe helilooja ilmavaate ja mõtete sümboolset vahekokkuvõtet, ääretult tummist ja kõnekat monoloogi, õigemini pinevat dialoogi iseenesega, kus pausid pole vähem olulised kui sõnad.“
Tuumalu, T. (2010). Sellest, mis jääb nootide. Postimees, 1. apr, lk 16.

Andres Laasik: „Kaadris on kõhnavõitu mõndagi kogenud mees, kes räägib kõrgemast vaimust. Erkki-Sven Tüür tuleb vaatajate ette askeetliku mehena, kes endiselt otsib taga tähtsat inimlikku tõde. Inimese mungaks tegemine on filmilooja seekordne valik ning selline vaatenurk tõuseb filmis esile terviklikul ja lõpule viidud kujul. Film on tonaalsuse poolest süngevõitu ja seegi paistab tõhusa osana režissööri kavatsustest. Vahetevahel lööb kaadrisse sisse ere valgus kui vaimuvälgatus. Ja saa sa nüüd aru, kas tegemist on pühaliku nimbuse või tehnilise kaamerapraagiga. Et seda juhtub mitu korda, tuleb selles näha vaimu puudutust, mis on filmi jäädvustatud.“
Laasik, A. (2010). Portreefilm näitab Hiiumaa üksiklase helide valgust [dokumentaalfilmist "Erkki Sven Tüür: 7-etüüdi piltides"]. Eesti Päevaleht, 5. apr, lk 11.

Saale Kareda: „Sõnadega raskesti tabatavale paradoksaalsele olemise saladusele on võimalik lähemale jõuda muusikas. Ka Marianne Kõrveri filmis on vapustavaid hetki, mis lükkavad lahti väravaid selle tunnetamise teel: Kargus, Selgus, Kirkus... Kohalolu. /---/.
Energeetiline tasand on Erkki-Sven Tüüri muusika üks olulisimaid parameetreid. Selle energeetilise alkeemia mõistmine, tabamine, jäädvustamine on sellise filmi suurimaid väljakutseid. Marianne Kõrver on suutnud puudutada ja võimendada Tüüri muusika süvahoovusi ning laskuda selle kaudu maailma, mis kõneleb sõnatut, ajatut keelt. Kõrveri teoses olekski nagu kohtunud kaks filmi — üks, mis lummab oma sõnatu mõistmis-, tajumis- ja sünteesivõimega, ning teine, mis peegeldab loojat kui inimest väga ehedal tema mõtiskluste, tema suhestatuse kaudu maailmaga ja maailma suhestumise kaudu temaga.“
Kareda, S. (2011). Kargus, selgus, kirkus. Kohalolu. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 103-107, foto.

Vaata ka: Erkki-Sven Tüür, http://www.erkkisven.com/  (18.02.2014).