Hukkunud Alpinisti hotell (1979)

Režissööri märkmikust

“”Hukkunud Alpinisti” hotell” on film inimlike kriteeriumide ummikussejooksmisest. Sellest, et inimeste seadused kajastavad hea ja kurja vaheliste suhete keerukust. Sellest, et tänapäeval on võimatu eristada demagoogiat voorusest. Standardinimeste jaoks kõlbavad kõik demagoogialiigid, nad teenivad seda, kes parajasti seisab juhtimispuldis (pr. Moses, Olaf). Sellest, et peaaegu võimatu on vabaneda kord juba omaks võetud rollist, maskist. Vastastikuste suhete mehhanism määrab täpselt kindlaks maski rolli, koha ja huku ühiskonnas".
Lavastaja Grigori Kromanov  (1995). [Koost. I. Veisaitė-Kromanova]. Tallinn: Eesti Raamat, lk. 355.

Tallinnfilmi annotatsioon

"Teaduslik-fantastiline põnevusfilm Maa elanike kohtumisest tulnukatega teiselt planeedilt. Filmi stsenaariumi aluseks on silmapaistvate nõukogude ulmekirjanike Arkadi ja Boriss Strugatski samanimeline romaan. Detektiivne süžee pole filmis esmatähtis, pigem sündmusi pingestav. Oluliseks saab küsimus, kas Maa elanikkond on üldse valmis kontaktideks tulnukatega. Kõrgematesse eetilistesse väärtustesse (neid peaksid esindama Maa külalised) suhtumise kaudu selguvad kõige ilmekamalt inimeste tegelikud omadused, nende inimlikkus ja kalkus. Ebaeetilisus ja piiratus avalduvad nii suhtlemises kui ka mõttetasandil. Kapseldudes omaenese raudsele loogikale allutatud maailma, on filmi peategelane, politseiinspektor Glebsky võimetu nägema ja tunnetama maailma kogu selle avatuses ja avaruses".
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 76.

Katkeid filmi toimetaja Ilmar Taska annotatsioonist

“Inspektor Glebsky, suutmata leida väljapääsu erakordses situatsioonis, saadab tegelikult korda raske eetilise kuriteo. Psühholoogiliselt peenes ja omanäolises vormis püstitab film probleemi inimese kõlbelisest väärtusest, tema valmisolekust käituda südametunnistusele ja eetilisele tõele vastavalt ka kõige keerukamates ja ebatavalisemates elusituatsioonides.”

“Kohusetunne sunnib inspektorit tegutsema ebatavalises olukorras otsekui juriidilisele koodeksile programmeeritud automaat, võimetu mõistma, et ta kohtub Enneolematuga, mis nõuab inimeselt suutlikkust seista kõrgemal seaduslikkusest”.
Filmiarhiivi toimik 5233.

Filmi valmimisloost

Filmi käsikirja aluseks olev vendade Strugatskite ulmeromaan “”Hukkunud Alpinisti” hotell” avaldati esmakordselt aastal 1970 ajakirjas “Junost”. Eesti keeles ilmus ta viis aastat hiljem “Mirabilia “ sarjas ja sai laialt tuntuks. “Strugatskite loomingut uurinud vene kirjandusloolased seostavad “”Hukkunud Alpinisti” hotelli” kriisihetkega nende loomingus. Kommunistlik võim suhtus isikuvabadusest ulmelisi mõistujutte kirjutavatesse meestesse ettevaatusega  ja nende avaldamisvõimalusi piirati. Sestap kirjutasidki nad detektiiviloo, mis pole nende loomingus päris tüüpiline. /---/ Avaldamisel sai romaan tsensoritelt räsida,” kirjutab Andres Laasik. Seevastu Moskva filmiametnike kriitika Kromanovi filmile oli suhteliselt leebe.
Laasik, A. (2009). Lumeväli hiilgab “Hukkunud alpinisti hotellis” nüüd eredamalt. Eesti Päevaleht, 16. nov.

Eesti kultusfilmi staatuse omandanud film valmib läbi raskuste. Filmi käsikirjast tehakse kaks varianti. Käsikirja esimese variandiga pole Kromanov rahul ja seda kohendatakse tema palvel. 16. aprillil 1977 saadab ta stsenarist Boriss Strugatskile oma ettepanekud  stsenaariumi muudatuste kohta. Kirjas märgib ta muu hulgas: "Glebsky vaga soov rebida puruks kroonulikkuse ja argipäeva kammitsad, kiskuda end lahti igapäevaste asjade ja sündmuste virvarrist, leida end taas julgena, iseseisvana osutub võimatuks. Glebsky ei tee läbi julguse ja iseseisvuse proovi. Niisiis peaks kogu süžeed ühendav telg olema proovilepanek, mida vaadeldakse Inspektor Glebsky otsingute ja siseheitluste, kimbatuste ja lüüasaamise kaudu. Kogu lugu peaks jõudma vaatajani mina-tegelase jutustusena nagu romaanis, tema subjektiivsete hinnangute ja nägemustena, kasutades ka sisemonoloogi”.
Lavastaja Grigori Kromanov (1995). [Koost. I. Veisaitė-Kromanova]. Tallinn: Eesti Raamat, lk. 345.

““Hukkunud Alpinisti” hotelli” tootmisperiood  kestis 24.04.1978 - 23.04.1979, võttekohtadeks Tallinn ja Ala-Tau kõrgmäestik Kasahstanis. Enne seda, 1977. aastal oli  Kromanov Kaukasusest tulutult otsinud filmile sobivat võttepaika, kus tsivilisatsioonihüvede kõrval leiduks ka midagi kosmilist, mõistatuslikku, lõpmatut. Säärast paika tal küll ei õnnestunud leida, ent ühel oktoobriõhtul tähistaevast silmitsedes sõnas ta: “Siia tasus sõita kas või ainult sellepärast, et tekiks ülaltvõtete mõte. Otsekui jälgiks keegi kogu toimuvat, Glebskyt, tulnukate mahalaskmist. See on oluline. See on juba lahendusi,” kirjutab filmi teine režissöör Irena Veisaitė-Kromanova oma märkmikus.
”Hukkunud Alpinisti” hotell” (1995). Rmt: Lavastaja Grigori Kromanov.(1995) [Koost. I. Veisaitė-Kromanova]. Tallinn: Eesti Raamat, lk 354.

Filmimine aastail 1978-1979 kõrgmäestiku tingimustes (tegevuskohaga luksuslik mägihotell) oli tõsine väljakutse kogu Tallinnfilmi stuudio kollektiivile. Tootmisprobleeme oli küllaga. Sisevõteteks ehitati “Dünamo” uude tennisehalli kolmekordne hotelliruumide kompleks, välisvõteteks Ala-Tau mäestikku dekoratsioon “Hotell”. Stuudio dekoratsioonitsehh ei suutnud õigeks ajaks lõpetada hotelliruumide dekoratsioonide ehitust, mistõttu sisevõtete filmimiseks jäi aega äärmiselt vähe. Ühe kuuga filmiti 1157 kasulikku meetrit, mis on senine stuudio rekord, väidab filmi direktor Raimund Felt. Ehitamiseks oli kulunud 3,5 kuud, filmima pidi ühe kuuga.
Felt, R.(1995). Meenutusi Grigori Kromanovist, filmi- ja telerežissöörist. Rmt: Lavastaja Grigori Kromanov. [Koost. I. Veisaitė-Kromanova]. Tallinn: Eesti Raamat, lk. 150.

See oli üks kalleimaid filmidekoratsioone läbi filmiloo, mis on püstitatud Eesti pinnale.
Ruus, J. (2009). Tsirkus alati jääb. Eesti Ekspress: Areen, 18. juuni.

Kõrgmäestikus, kohati isegi 2800 m kõrgusel töötamise tõttu maksti võttegrupi liikmetele 20% lisatasu ja nad olid pideva arstliku järelvalve all.
ERA R-1707.1.1767.

Rääkides osatäitjate valikust, siis arhiiviandmetel kaaluti filmi proovivõtetel 1978. aasta suvel inspektor Glebsky rolli ka Evald Hermaküla, Mikk Mikiveri ja Aarne Üksküla. Viimane luges hiljem filmis peale Glebsky teksti. Hinckuse osasse kandideeris aga Mikk Mikiveri kõrval Kalju Komissarov.

Hukkunud alpinisti truud sõpra mängisid filmis kolm bernhardiini tõugu koera - Eestist  pärit Murjam ja Lars ning mägivõtetele Alma-Atast laenatud Antei nimeline koer.

Filmi kostüümikunstnikuks oli Tallinna Moemaja kunstniku Ell-Maaja Randküla kõrval noor Vjatšeslav (Slava) Zaitsev, praegune maailma moelavade tippnimi Moskvast, kel on omanimeline kuulus moemaja.

Filmi muusika helilooja Sven Grünbergilt on salvestatud firma "Melodija" süntesaatoril "Synthi-100". Selle kohta täpsemalt:
Moskva tsensor ütles: see Pink Floyd tuleb "Hukkunud ...
Kulli, J. (2015). "Moskva tsensor ütles: see Pink Floyd tuleb "Hukkunud Alpinisti hotellist" ära koristada" [Sven Grünberg räägib, et tema muusika võinuks kultusfilmist välja jääda]. Õhtuleht, 16. mai, lk 24-25.

Tiit Härm seadis ballettmeistrina  tantsustseeni “Ball” hotellis.

Skulptor Juta Eskel modelleeris proua Mosese pea (parukata) ja käed.

15 butafoorset nukku tulnukatest valmistasid dekoraator-vormistajad August Tali ja Imbi Lagle.

Alpinistina esines filmis Boriss Moissenko (Alma-Ata).

Filmi konsultandid: Ilja Hesin piljardimängu alal, Oku Tamm tulnukate elusuuruste nukkude viimistlemisel ja nendega kombineeritud võtete tegemisel. Jevgeni Demtšenko (Alma-Ata) oli konsultant lumelaviinide osas ja Aleksander Kašelapov (Alma-Ata) relvade osas.
ERA R-1707.1.1767.

Vaatamata kõigile raskustele sai film siiski 1979. aasta märtsis valmis ja jäi ühtlasi Grigori Kromanovi viimaseks  linateoseks. See linastus edukalt. Juba esimesel linastusaastal käis seda statistika andmeil vaatamas 17,5 miljonit kinokülastajat kogu N. Liidus, mis on tollasele menufilmile vastav näitaja. Ulmepõnevik sai  populaarseks mitte üksnes Venemaal (kus vendade Strugatskite looming laialt tuntud), vaid levis edukalt ka väljaspool N. Liidu piire. Seisuga 01.03.1982 oli ""Hukkunud "Alpinisti" hotelli" linastusleping sõlmitud 31 välisriigiga
Tallinnfilmi filmograafia 1981. Tallinn: 1982, lk 65.
Rahvusvahelisel fantastikafilmide festivalil Triestes (Itaalia) aastal 1980 pälvis film kõrge auhinna Hõbedane Asteroid.

Filmi nostalgilis-kultuslik retseptsioon

“Võib-olla on üks elujõulise filmi tunnuseid see, kui kaua elavad kultuuri- ja ajaloos tema tsitaadid. “Hukkunud Alpinisti hotell” on muidugi tsitaadivaramu. “Mina tulin minule peale” ja “Kui Olaf on nukk, võib-olla olen siis ka mina nukk” on paar kuulsamat tsitaati, mis sellest filmist ringlevad”. Muidugi ei ole need kogu Eesti rahvast ühendavad, nagu seda on “Viimsest reliikviast” või “Kevadest” ellujõudnud fraasid, vaid eelkõige teatud subkultuure ühendavad tsitaadid, väidab Janar Ala, analüüsides filmi taaslinastumise puhul selle vastuvõtu fenomeni. Tema sõnul filmil on olnud suur mõju 1990ndate lõpu ja 2000ndate alguse subkultuursele ehk end teistest eristada püüdvale teadvusele, kellele see on kultusfilmiks. “Toome näiteks ansambli Luarvik Luarvik, popkunstnik Kiwa mitmed Olaf Anvaraforsi nimega seotud projektid ja samastumised ning kunstnik Andres Lõo põrutav väline sarnasus Luarvik Luarvikuga. Lõo oli kunagi ka bändi Luarvik Luarvik trummar.”
Ala, J. (2009). Eikuhugi viiv tee. Postimees: AK, 14. nov.

Popkunstnik Kiwa: “Ühelt poolt tundub, et oma kultusliku maine tõttu on “Hukkunud Alpinisti hotell” ja sellega seonduv üle tähtsustatud. Samas, ega meie ahtas kultuuriruumis leidu naljalt teist teost, millele vihjavaid metamärke või tagasiviiteid võib pikkida niivõrd laial tähendusribal. Filmi nostalgilis-kultuslik retseptsioon tekkis 90ndatel, kui tollele ajale iseloomulikud väikesed subkultuurid projitseerisid filmile oma tähendusi. /---/ Omaette käsitlust vajaks Grünbergi loodud soundtrack. Selles on mägede eraku strukturaalset mõtteselgust ja õhurõhu muutustest tingitud taju iseärasusi.
Kiwa (2009).“Hukkunud Alpinisti hotelli” maagiast ja müstikast. Postimees, 14. nov.

Uues kuues

Filmi restaureeris 2009. aastal Soome Digital Film Finland OY. See oli juba neljas programmi “Eesti film 100” raames selleks ajaks taastatud Tallinnfilmi mängufilm. Digitaalse uuenduskuuri läbi teinud film taasesilinastus 30 aastat hiljem Tallinnas kinos Artis 14.10. 2009. Filmi pildi ja heli taastamine koos uue negatiivi ja kahe koopiaga läks maksma ligi miljon krooni. Siia sisse on arvestatud taastamise aluseks võetud vahepositiiv, mis osteti Moskvast Gosfilmofondist.
Koppel, A. (2009). “Hukkunud Alpinisti hotell” – kolmkümmend aastat hiljem. Sirp, 13. nov.

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 30 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

"Hukkunud Alpinisti hotell" on filmiklassika-sarja 3. film, ilmunud 05.05.2012.

Huvitavat vaatamist ja lugemist

Telesaade "Kaadris: ”Hukkunud Alpinisti“ hotell" (2012), http://arhiiv.err.ee/vaata/kaadris-hukkunud-alpinisti-hotell

“”Hukkunud Alpinisti” hotell”. Lavastaja Grigori Kromanov. (1995) [Koost. I. Veisaitė-Kromanova]. Tallinn: Eesti Raamat, lk 345-355.

Ala, J. (2009). Eikuhugi viiv tee. Postimees: AK, 14. nov.

Nestor, S. (2009). Koristage see Pink Floyd ära! [Intervjuu Sven Grünbergiga]. Eesti Ekspress: Areen. 12. nov.

Kiwa (2009). “Hukkunud Alpinisti hotelli” maagiast ja müstikast. Postimees, 14. nov (varem ilmunud ajakirjas Muusa).

Koppel, A. (2009). “Hukkunud Alpinisti hotell” – kolmkümmend aastat hiljem. Sirp, 13. nov. 

Laasik, A. (2009). Lumeväli hiilgab “Hukkunud alpinisti hotellis” nüüd eredamalt. Eesti Päevaleht, 16. nov.

Fotosid filmist ja filmi tegemisest leiab huviline Eesti filmi andmebaasi Eesti filmi varamu Erakogude galeriist Viktor Mentuneni kogust.