Otsingutulemused

Looduse lõputus ringkäigus on kõigil oma ülesanne - taimedel, seentel, putukatel ja loomadel... Nad leiavad alati oma tasakaalu, rütmi ja kooskõla. Seitsme aasta jooksul filmilindile üles võetud film viib meid Eesti kodudesse, kus elatakse eemal maailma kaosest, looduse poolt etteantud rütmis. Aga inimliku loovuse südames on alati peidus üks pisike vastuhakk, mis ei taha järgida seda, mis on meile ette kirjutatud. DokumentaalfIlm loob vaatajale ruumi, kus on hea mõelda ja tunda, mida annab inimesele kontakt loodusega ja mis võiks juhtuda, kui see kaob.

Portreefilm Eesti ühest parima vormitunnetusega skulptorist Seaküla Simsonist. Afganistani sõjast läbi käinud mehel on kogetut võimatu unustada. Ikka ja jälle saab minevik ta kätte. Ka unenägudes. Ainuke võimalus oma deemonitele vastu seista, on nende üle nalja visata. Dokumentaalis on hästi tabatud kunstniku olemust, loomeprotsessi ja meetodeid, ning selle kokku sulamist ühtseks tervikuks. Film avab looja hinge, seesmise aususe ja siiruse ning näitab skulptuure ja objekte läbi põneva rakursi, mis annab hea ülevaate kunstniku töödest, nende raskest ning keerukast valmimisprotsessist.

Aastal 2023 kannab Tallinn Euroopa rohepealinna tiitlit, mille raames tegid Joosep Matjus ja Katri Rannastu dokumentaalfilmi pealinna loodusmaastikest.

See on lugu kolmest erinevast põlvkonnast Siberi eesti naisest, kelle esivanemad saadeti 19. sajandil kurjategijatena Eestist välja. Vangla asemel satuti aga paradiisi – viljakale maale, kus inimesed ehitasid kiiresti oma elu üles. 170 aastat hiljem on olukord pöördunud: kes on juba “siinse eluga ära harjunud”, kelle jaoks on aga sõja-eelõhtu viimane aeg pöörduda ringiga tagasi paradiisi, mis sedapuhku on Eesti.

Kaasaegne film naistest, kes suitsusauna kaitsvas pimeduses kokku tulevad, oma sügavamaid saladusi jagavad ning kehasse kogunenud häbi ja valu maha pesevad. Film tutvustab ka Vana-Võromaa suitsusauna kombestikku ("savvusanna kombõ"), mis on kantud UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja.

2020. aasta kevadel tabas Eestit kanabuum – apokalüptilised meeleolud ajasid sadu linnainimesi tagaaeda kodulinde soetama. Film portreteerib kolme perekonna juures resideeruvaid linnakanu, uurides, kuidas varasemast munakesksest maalinnust urbanistlik lemmikloom sai. Inimesega nokk noka kõrval koos elades on kanad muutunud eneseteadlikumaks, individualistlikumaks ja igas mõttes rohkem inimese sarnaseks. Lindude ellu on siginenud veidrad aksessuaarid, kummalised glamuuriüritused ning ebatraditsiooniliselt head elutingimused. Mõned kanad on õppinud koguni kõnelema. Kas saame neid emantsipeerunud linde vaadates üldse kasutada enam terminit “kodukana”? Mida arvab sellest kõigest kana ise ning kas ta jaksab oma väikestel jalgadel sibades taolise tempoga sammu pidada? Suleliste Udu, Triinu, Piuksu ja mitmete teiste kanade ...

Kristjan Svirgsden ja Edvard Oja vanad kinoklassikud, tänaseks unustusse vajunud rivaalid on läbi elu teineteteise filmiteol pilku peal hoidnud. Loomulikult ei ole see pilk poolehoidev. Kriitika kolleegi suunas on mehi toitnud ja elus hoidnud. Elus hoidnud ei ole nende puhul suusoojaks öeldud. Tänaseks on meeste tervised läbi. Kaks invaliidi kelle järel Liiva-Annus keelt limpsab, ei ole unustanud teineteise olemasolu ja jälgivad kiivalt vingamehe saatust. Paraku uudiseid ei tule enam ammu. Ja mis uudist saakski elust kõrvale tõmbunud inimeselt tulla. Kui siis ainult surmakuulutus lehes. Konkurendi lahkumine oleks teretulnud, piinlik on esimesena minna, see oleks allaandmine. Sellist kuulutust paraku pole leheveergu ...

Eesti lugu koroonakriisist. Filmi peategelased on molekulaarbioloogia haridusega Kaari Saarma, kes leiab, et koroonakriisi lahendaks ivermektiini kasutusele võtmine ja teiseks peategelaseks on PERHi intensiivravi peaarst Kairi Riigor, kes ravib igapäevaselt raskelt haigestunud koroonapatsiente. Film uurib, kuidas on Eestis tekkinud nii suur veelahe tavameditsiini ja nö vaktsiniini vastaste vahel. Kuidas tekib paralleelreaalsus, kus on ühepool inimesed, kes elavad oma igapäevast elu ja kriis neid väga ei puudutagi ja teisel pool inimesed, kes satuvad raske koroonaga haiglasse oma hirmude ja kummastavatest kohtadest info hankimise tagajärjel.

Dokumentaalfilm jälgib ühe naisterahva retke mööda Rail Balticu raudtee tulevast trassikoridori. Üritades samal ajal 213 km pikkuselt trassilt otseülekannet teha, kohtab kunstnik Hanna Samoson oma teel inimesi, kelle elu saab olema tulevase raudteega lahutamatult seotud. Läbi lootuste, huumori ja kaotusvalu näitab dokumentaalfilm, kuidas tunnevad end suurprojektist puudutatud inimesed. Filmi taustana rullub lahti katkematu maastik, mis on kõigi märkide järgi määratud peagi muutuma. Meie lugu võiks rääkida ka Nursipalu harjutusväljakust, Saaremaa tuuleparkidest, Emajõe äärsest tselluloositehasest või tuumajaamast, sest kõigi nende näidete puhul põrkuvad suured tehnoloogilised ideed sooviga säilitada midagi, mis on kellelegi meist ülimalt tähtis. Antud film ei ole traditsioonilise vormiga dokumentaalfilm, ...

Ulvi on peaaegu terve oma elu elanud Soomaa rahvuspargis keset sügavat metsa ja ürgset loodust. Ehkki jõgi tema maja kõrval tuleb kalda vajumise tõttu iga aastaga majale järjest lähemale ning kodused olmetingimused lähevad järjest keerulisemaks, ei kavatse Ulvi oma lapsepõlvekodust kuhugi lahkuda. Teda hoiavad siin kinni Tori hobused, keda ta aastakümneid kasvatanud on ja eluviis, mis naise jaoks ainuvõimalik tundub.