Otsingutulemused

Kaks üksildast noort inimest – üliusklik vaimude välja-ajaja Agustina ning uje madrus Lucas kohtuvad Rio Gallegoses, Patagoonias. Agustina on esimene naine, kes lõunas Lucasega räägib.... Kohmakalt üritab noormees teda võrgutada. Agustina keeldub. Lucas solvub ja jookseb tohutu Patagoonia kõrbe poole. Agustina järgneb talle...

Dora Gordine’i peeti oma hiilgeaeadel üheks andekaimaks skulptoriks maailmas. Sündinud Libaus, kasvanud, õppinud ja kujuriks saanud Tallinnas, staariks kerkinud Pariisis ja Kagu-Aasias, jäi Gordine lõpuks pidama Londonisse, kus ta end kunstimaailma absoluutsesse tippu töötas. Abielu kaudu krahvi pojaga õnnestus Gordine’il tungida ka briti aristokraatia ladvikusse. Tema tähelend tipnes 1963. aastal, mil ühe ta kuju avas kuninganna Elizabeth II isiklikult. Film võtab ülesandeks avastada ja käsitleda olulisemaid episoode tema elus, küsides pidevalt: kes ikkagi oli Dora Gordine?

Heinz Valk on laulva revolutsiooni trubaduur, kunstnik ja ühiskonnategelane, kes on läinud ajalukku oma kuulsa lööklausega “Ükskord me võidame niikuinii!” Lugu Rahvarinde asutajaliikmest ja teravmeelsest portreekarikaturistist, aateid hindavast ja tarbimismentaliteeti põlgavast iseseisvast mõtlejast, kelle puhul kehtib ajaloost tuntud klišee „iga revolutsioon sööb kord oma lapsed". Peategelase sõnul on see ühe vanema mehe argise elu ja mõtete jäädvustus, samas kasvab filmist välja üldistus loomeinimestest, kes pärast poliitikasse minekut ja sealt taandumist ei ole enam kunstnike jaoks kunstnikud ja poliitikute jaoks poliitikud.

Mida üks inimene tegelikult vajab? Juba aastaid on verise kodusõja eest naaberriiki Jordaaniasse pagenud üle poole miljoni süürlase. Kristi on araabia juurtega Eesti moslem, kes töötab humanitaartöötajana sealses ühes suuremas süürlaste pagulaslaagris. Tema ülesandeks on koostada raport kohalike õpetajate olukorrast ja vahendada abi. Kodust ja lähedastest ilma jäänud inimeste olukord paneb Kristit mõistma ka oma elu haprust ja selle põhiväärtusi. Samal ajal kui maailmapäästmine hakkab üle pea kasvama, tiksub elu paralleelses Eesti argipäevas omasoodu edasi. Inimeseks olemine esitab seal hoopis teistsuguseid väljakutseid.

Suurema osa oma ajast veedame siseruumides tehnika rüpes ja vaid suured aknad loovad illusiooni väljas olemisest. Linna tehiskeskkonnas elab mitmeid metsikuid liike, kes, nagu kajakaski, keset helkivat klaasi ja metalli askeldavad. Kajakad elavad linnas samal põhjusel nagu inimesedki – siin on kergem hakkama saada. Kajaka elu linnas väljendab paljuski linlase elu. Lind on loomult oportunist ja hea kohaneja, lindudel on omane koguneda kolooniatesse, et oleks turvalisem. Kajakal on tugev nokk, millega edukalt pakendeid purustada. Me oleme võrdselt osavad nii maal, õhus kui ka vees – tõelised ellujääjad. Autor Joosep Matjus nimetab oma filmi kunstiliseks loodusfilmiks.

Põline pärnakas Olaf Esna on kirglik bibliofiil, mees, kes teab oma kodulinnas iga suguvõsa, maja ja tänava ajalugu. Viimased paarkümmend aastat on pensionieas Esnal ühe vana maja keldris antikvariaat. Ta ei ole tavaline kaupmees, kes ostab odavalt ja müüb kallilt. Esna on koguja ja jagaja. Tema keldrist leiab midagi tõsine kollektsionäär ja vanade lehesabajuttude otsija, maailmarändur ja kummitustehuviline. Paljud tulevad lihtsalt nõu küsima. Tühjalt ei lähe siit keegi tagasi. 2011. aastast on Olaf Esnal Valgetähe V klassi teenetemärk – kodukandi elu edendamise eest.

Siisi on aktiive ja nägus noor naine, kelle energiast jaguks esimese Eesti kosmosesüstiku saatmiseks Veenusele. Maailmaparandamise tung lennutab Siisi hoopis kaugesse Ugandasse, kus ta plaanib annetuste abil avada kohviku, mis pakuks tööd kohalikele puuetega noortele. Projekti algus on hoogne, ent mida aeg edasi, seda rohkem põrkub Siisi idealism kohaliku töökultuuri, sooliste eelarvamuste ja majandusliku paratamatusega. Lisaks kuhjuvatele probleemidele rahastusega ja klientuuri puudumisele, satub tulejoonele ka Siisi eraelu. Rahastajatele saadetavad videoraportid peavad aga särama optimismist, sest Aafrika vajab ju päästmist, kui juba päästma on hakatud.

40 aastat abielus olnud vanapaar on oma elusügiseks üksteisest lahku kasvanud. Naist on tee viinud Jumala ja kosmoseenergia lainetele, mees aga püsib teaduse raudses haardes. Maailmavaated on hakanud sõdima, peenmateeria ja jämemateeria igavene vastuolu on tunginud kahe inimese abiellu. Ometigi elavad Aime ja Anatol lähestikku ja on teineteisele vajalikud. Poeetiline lugu kosmilistest võngetest, lõhkikasvanud kapsastest ja armastuse võimalikkusest.

Kõik eluks vajaliku saab Mari otse loodusest. Õietolm ja kastepiisad on alati Mari menüüsse kuulunud, ehkki tütarlapse sõnul võib ka suur sõõm kopsudesse tõmmatud lillelõhna tema jaoks olla toitvam kui mistahes söök. Juba kolm suvekuud pole Mari tahket toitu puudutanud. Tema menüüsse kuuluvad vaid mahlad. Suvel magab Mari lageda taeva all. Oma päevi sisustab ta ravimtaimi ja metsaande korjates, neid kuivatades ja ravivaid tinktuure valmistades. Kes oskaks arvata, et kunagi oli see tütarlaps Playboy kaanemodell.

Unistamine on oskus. Lugu Paidest pärit kaksikvendadest, Rainer ja Ragnar Lusmägist, kel tekkis gümnaasiumis mõte asutada õpilasfirma. Idee sai alguse Ragnari kitarrimänguharrastusest. Ta tellis välismaalt plektroneid ehk medikaid, millega näppekeelpillide keeli tõmmatakse. 2011. aastal võitsid vennad Järvamaa noorte äriideede konkursi ja asusid arendama firmat, mis müüks muusikutele kitarritarvikuid. Edukas on ka nende ettevõte Praktikum, mis vahendab noori praktikakohtadele. Noored mehed julgevad mõelda mõeldamatust ja asuvad rajama teed kasvõi majandusministri ametikoha poole.