Otsingutulemused

Süsimusta huumoriga vürtsitatud tragikomöödia tegevus toimub 1990. aastate teises pooles ühes väikeses vaeses maakohas. 27-aastane Allar, pisut rumalavõitu ja tahtejõuetu noormees liigub ühelt südasuviselt peolt teisele. Tempo on laes ja sündmused segased, värvikatest tegelastest rääkimata. Pingelised ja jaburad sündmused panevad Allari oma elu üle tõsiselt järele mõtlema ning ees ootab pöörane eneseotsing Eesti üheksakümnendates.

Üheksa noort ema on otsustanud Tartusse rajada kogukondlik lastehoid. Emad soovivad, et lapsed saaksid võimalikult palju joosta ja mängida. Nii alustab lastehoid tegutsemist Emajõe rannas, kus lageda taeva all ollakse peaaegu aastaringi ja igasuguse ilmaga. Kaamera jälgib lastehoiu esimest aastat, kus rollid pole veel paika loksunud ja olla tuleb korraga nii ema kui ka õpetaja, visionäär kui ka praktik. Lastekasvatamisest keerulisemaks kujuneb toimetulek rahade, pakase ja avaliku arvamusega. Noorte emade unistuste kaudu avaneb laiem teemadering ühiskonnna suhtumisest väikelastesse, nende tervisesse ja õigustesse.

Septembris 2013 avas Tallinnas uksed esimene Eesti H&Mi kauplus. Juba eelmisel õhtul hakkasid kaupluse ukse taha kogunema noored, kes on kasvanud (defitsiidi)vabas Eestis. Neile on järjekord midagi põnevat ja romantilist. Samal ajal seab Eestimaa teises otsas oma sammud kauplusauto peatusesse Veski Hilda, Palumõisa küla kõige vanem asukas. Suure rõivapoe avamist ootava linnatüdruku Milena ja maal oma kanade eest hoolitseva vana naise kaudu viidatakse praeguse Eesti probleemidele: sotsiaalmajanduslikule lõhele linna ja maa, vananeva rahvastiku ja kosmopoliitseid tarbijaväärtusi kandva noore põlvkonna vahel.

Jaagule tundub, et ta on sündinud vales kohas. Ta oleks ülepea tahtnud olla veinimõisnik kusagil Lõuna-Itaalia viinapuuistanduste keskel. Selle asemel aga, et Itaaliasse kolida, on Jaak otsustanud põhjamaa kliimat trotsides rajada viinamarjaistanduse otse oma talu kõrvale Valgamaa mäenõlvadele ja nii uskumatu kui see ka ei tundu, sealt ka esimese veinisaagi saanud. Jaagust mitte kaugel elab Liia, muhe Setomaalt pärit naine, kelle kirg viinamarjade vastu on utsitanud teda oma aeda koguma üle kahesaja viinamarjasordi. Taimi ja kasvuhooneid tuleb iga aastaga juurde. Mida aga Eestimaa loodus sellisest asjast arvab? Kas hellitab või nuhtleb?

Film esitlebToomas Reinu kui isikupärast ja loominguliselt kompromissitut ehituskunstnikku. Ta on aastakümneid olnud Eesti arhitektuuri mõjukamaid isikuid, üks Eesti tipparhitekte. Mahukast loomingust (umbes 120 ehitist ja projekti) kerkivad esile EKE Projektis projekteeritud objektid aastatel 1967-1986, mil mitmed uuendusmeelsed kolhoosiesimehed tellisid arhitektilt moodsaid keskusehooneid. Toomas Rein on olnud tegev ka XXI sajandi algul. Jälgitakse suurprojekti Laulasmaa lasteaed-põhikooli (koos Toivo Tammikuga) valmimist (2005-2007) läbi arhitekti professionaalse ja inimliku vaatenurga.

Kai Leete elukäiku läbistavad saladused, mis on pannud aluse omapärasele loomingule. Nii jättis Leete karismaatiline ja samal ajal konfliktne persoon oma jälje kõikjale, kuhu elu ta viis. Aktiivse tantsuõpetaja ja lavastajana on ta otseselt muutnud Viljandi, Valga ja eelkõige Võru kultuuripilti. Tema nimi ei ole vaid kaks sõna koreograafia autorit nimetavas lahtris, vaid Kai Leete on nimi, mille taga seisab endast olulise verstaposti mahajätnud kunstnik. Veelgi enam - lihtsalt inimene, kes vajas eluks ja elamiseks tuge keerukalt jõult nimega tantsukunst.

Maailmas on üksainus koht, kus Eesti Vabariigi, Läti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni piirid kokku saavad. See on Parmu nukk, kust filmitegijad oma teekonda alustavad. Piiriäärsete külade elanikud saavad üksteisega sõbralikult läbi, mõlemal pool piiri räägitakse teise rahva kohta vaid head. Oma elust räägivad eestlased, lätlased, venelased: Eesti eestlased, Läti eestlased, Eesti lätlased, läti ja eesti keelt mõistvad venelased, võrukesed, Parmu nuka rahvas, Mehkamaa mehkad, Korneti eestlased ja Koiva eestlased. Palju keeli ja inimesi. Kasutatud on viieosalise telesarja “Piiri pääl” tarvis filmitut.

1945. aasta jaanuaris tõmbas Stalin kaardi peale joone – uue Vene Föderatsiooni ja Eesti NSV piiri, mis võttis Eestilt osa maad ning poolitas setu rahva ajaloolise kodumaa. 2004. aasta 1. mail sai sellest pliaatsijoonest Euroopa Liidu idapiir. Peeter Brambati film otsib vastuseid küsimustele, kuidas tuleb setu rahvas toime kahe riigi veere pääl. Kas esivanemate hingejõud aitab neil olla ja elada ning jääda rahvaks ka tulevikus? Filmi aluseks on aastatel 2001-2004 Eesti Televisioonile toodetud 15-osalise dokumentaalse saatesarja "Veere pääl" lood, mis on filmitud nii Eestis kui ka Vene Föderatsioonis Petserimaal.

Alfred Käärmanni noorusaastad ja parim meheiga kulusid sõjas, metsas ja Uurali vangilaagris. Nagu tuhandetel tema saatusekaaslastel, kellest nüüdseks on ellu jäänud vaid vähesed. 18-aastase koolipoisina pidi Alfred Käärmann Valgas otsustama, kellega ja kuhu edasi minna. Tema valis Omakaitse ning tegi kaasa lahingud Narva ja Tartu all. Kolm aastat hiljem sakslaste taandudes läks ta metsa. Seal elas mees koos kaaslasega ja ka üksi maa-alustes punkrites kokku seitse aastat. 30-aastaselt langes ta reetmise läbi julgeolekumeeste kätte ja 8. jaanuaril 1953 määrati talle 25+5 aastat. 15 aastat hiljem tuli ta lõpuks tagasi kodumaale. Ring oli täis saanud.

Film on jäädvustanud 1991. aasta Eesti maaelu "idüllist idiotismini", kui ei olnud veel maareformi seadustki. Talude taastamine on käivitunud instinktide tasandil, viimistlemata seadusandlusega, uue maakorralduseta. Võib-olla vaid talumehe missioonitundest lähtuvalt... Lähemalt tutvutakse kolme uustalunikuga, kes püüavad tervisele mõtlemata oma kodusid üles ehitada.