Otsingutulemused

Pintsakus mees jookseb läbi linna. Ikka ja jälle. Ta ei mäleta, kuhu ja miks ta jookseb. Film valmis 2020. aasta COVID-19 eriolukorra ajal välja kuulutatud üheminutifilmide konkursi raames.

Vene režissööri Lilija Vjugina dokumentaalfilm on eesti kunstnikust Ülo Soosterist, keda ei võtnud omaks ei kodumaa ega ka kauge Venemaa, kuhu ta olude sunnil oma eluteel sattus. 1924. aastal Hiiumaal Pendi talus sündinud Sooster alustas oma õpinguid Tartus Pallases 1943. Mõned aastad hiljem, 1949. aastal mõisteti ta nõukogudevastase tegevuse eest kümneks aastaks Karaganda Dolinka vangilaagrisse. Vabanenud 1956. aastal, naasis Sooster esmalt Eestisse, ent kolis peagi abikaasa Lidiaga Moskvasse, kus temast sai vene avangardi teise laine tuntumaid esindajaid. Ametlikult oli ta graafik, teadusliku ulme illustraator, mitteametlikult eksperimentaalmaali meister, esimene nõukogude sürrealist, kelle isiklik metafüüsika peegeldus tema stiilis. Ülo Sooster suri 1970. ...

2.augustil 1912. aastal saatis Eesti Rahva Muuseum kõikidele Eesti ajalehtedele avaldamiseks teate, milles öeldi: „Muuseumi poolt saadeti juunikuul päevapiltnik Joh.Pääsuke välja, et huvitavatest maastikkudest, rahva tööst ja talitustest, ehitustest, rahvateaduslikest asjadest ja inimestest ülesvõtteid teha...“ Hardi Volmeri mängufilm jutustab seiklusliku ja romantilise loo Eesti esimesest filmitegijast Johannes Pääsukesest läbi tema müstilise uurimisretke Setumaale 1912. a. suvel. Tervest retkest ainult seitse minutit? Seda pidi olema rohkem, aga keegi ei tea, kuhu kadusid ülejäänud kaadrid. Ka Pääsukese rännupäevik, mida ta ontlikult täitis, on kadunud. See teadmine annab meile ahvatleva, aga üksiti ka riskantse võimaluse taasluua see ammune retk nii, nagu meie seda ...

Film koostab galerii nii sellest, mis eesti hingesid murendab kui sellest, mis neid ühendab, koondades teravamad, ilusamad ning kõnekaimad meeleavalduste sõnavõtud visuaalseks esseeks.

Inimene kõnnib mööda maailma ja otsib taga oma elu, mida ta kunagi kätte ei saa. See on portreefilm Marju Lepajõest, filoloogist, religiooniloolasest, Tartu Ülikooli usuteaduskonna õppejõust. Vaimuka sarmiga mõtestab Marju meie kaasaega, mil inimese vajadus ja võime süveneda on taandunud teisejärguliseks. Ka ülikool, õpetatuse ja kultuuri pühakoda, on kaotamas oma vaimset mõõdet ning tähendust. Milline on haritlase koht teda mitte soosivas maailmas? Vaatajal on võimalus saata Marjut tema mõtteteekonnal täpse sõna ja isikliku tõe poole. Loodetavasti see kohtumine avardab, lohutab, inspireerib.

Sõda Ukrainas tõi maailma tähelepanu ka NATO idapiirile Eestisse, kus põhirahva eestlaste kõrval elab arvukas venekeelne kogukond, kes veerandsada aastat pärast Eesti taasiseseisvumist elavad ikka veel paralleeluniversumites, milles inimeste suhted rahvuse põhjal on vägagi keerulised ja tihtipeale konfliktsed. Kas Krimmi stsenaarium saaks korduda ka Ida-Virumaal ja kuidas saaks seda ära hoida? Film käsitleb mineviku valu, uurib oleviku hirme ja otsib lahendusi, mis aitaks ehitada teineteise mõistmise sildu.

Mõnedest selle planeedi saladustest oleme aru saanud. See täidab meid suure uhkuse ja rahulolutundega. Ent kas me ikka oleme maailma ära seletajad, kui meil on endastki raske aru saada, rääkimata sääsest? Madis Ligema dokumentaalfilm on mõtterännak eesti loodusest ja selle niiskest pinnast sündinud väikeste ja suurte isendite maailma. Sääsk on positsioneerinud ennast kõige väiksemate elusolendite etaloniks, inimene aga kõige olulisemaks. Film vaatleb sääskede ja inimeste vahelist sümbioosi, arutledes meie rolli üle siin planeedil.

Väike Tartu idufirma rakendab tehnoloogiat, et võita tagasi reklaami poolt reostatud linnaruum. SprayPrinter pole tavaline start-up, pigem meenutab see kirju seltskond metsikut rock-n-roll bändi. Nad ei järgi reegleid ja siiani on see toonud neile tähelepanu ja edu nii Eestis kui Räniorus. Kuid elu kahel kontinendil pole lihtne ja peagi põrkuvad nende suured unistused ja ambitsioonid vastu argielu reaalsust.

Dokumentaalfilm Rein Taageperast on kvintessents suure mõtleja ja suure tegutseja eluteest ning elutööst. Filmis kõnelevad arhiiviürikud, aga ka tema kaasteelised nii Kalifornias kui Eestis. Ja muidugi Rein Taagepera ise.

Peeter ja Berliin on üksteist toetavad partnerid. Peeter ütleb, et Berliinis on väga palju temasuguseid: Berliin ei tee sulle etteheiteid sellepärast, kes sa oled. Berliin aktsepteerib sind sellisena nagu sa oled. Ilma kahtlusteta on Berliin Peetri kodu ja Peeter on osa Berliinist. Peeter teeb ka ikka veel bändi. Ta käib aegajalt Eestis, et salvestada oma muusikat sõpradega legendaarsest punkbändist Nyrok City. Vanadel semudel juttu jätkub, kuna urbankameeleonil ja linnamüstikul Peetril on ohtralt lugusid, mida vesta. See on lugu ühe mehe ellujäämisest suures linnas, lugu üksildusest, võitlusest ja vabadusest. Poeem Petsist ja Berliinist.