Otsingutulemused

Pime inimene ei ela pimeduses. Kui inimene on sündinud nägijana ja nägemise elu jooksul kaotanud, elavad tema vaimusilmas lood, pildid ja mälestused kunagi nähtust. 34-aastane Hedy kaotas nägemise noore täiskasvanuna. 2012–2013 osales ta tantsuprojektis Fragile, millest võtsid professionaalsete tantsijate kõrval osa ka nägemispuudega inimesed. Vahur Laiapea jälgib Hedy, Jaani, Kärdi ja lavastaja Ajjari koostöös valminud tantsulavastuse „Plexus” sündi alates esimestest proovidest kuni etendusteni Lissabonis, Oslos ja Tallinnas.

Dokumentaalfilm sellest, kuidas 20 aastat tegutsenud Põlva sõpruskonna bänd "Winny Puhh" üleöö maailmakuulsaks sai ja kuidas Eesti Laulu konkursil esitatud "Meiecundimees üks Korsakov läks eile Lätti" tõi neile kutse Pariisi moešõu peaesineja olla. Lähme maakatega Pariisi kaasa ja uurime, kas neid sinna kutsunud mõjuvõimas moelooja Rick Owens on ikka täie mõistuse juures. Samuti selgub, kuidas on lood ansambli liikmete mõistusega.

Aastaid publikut naerutanud ja naiste poolt ihaldatud Eino Baskini ellu on saatus jaganud naeru ja pisaraid. Teda on jumaldatud ja taga kiusatud, armastatud ja vihatud. Ta on pidanud matma oma pisitütre ja abikaasa. Talle on võimude poolt fabritseeritud pornoprotsess. Ta on loonud tühjalt kohalt kaks teatrit. Pärast infarkti vaakus ta 47 päeva elu ja surma piiril. Ameerika mäed on Eino Baskini elus kogetu kõrval lahja atraktsioon.

Elmo Nüganeni 50. sünnipäevaks 2012. aasta veebruaris valmis kaks omalaadset kingitust, Vahur Laiapea film Elmo Nüganenist „Mul annet on ka äikeseks” ja Tallinna Linnateatri raamat „Elmo Nüganen. Esimene vaatus”. Film jälgib ajavahemikku 2011. aasta augustist 2012. aasta veebruarini Tallinna Linnateatri lavastaja Elmo Nüganeni (teatri)elus. Nüganen teeb lavastuse taastamisproove Tallinna Linnateatris, juhatab filmivõtteid, valmistab oma lavastust ette Permi teatrifestivalil, mängib Moskva teatris Et Cetera lavastuses „451 kraadi Fahrenheiti”. Näeme Nüganeni suhtluses, tegutsemises, temale iseloomulike reaktsioonide ja temperamendiga, enesekindla ja eneseteadlikuna.

Manfred Vainokivi vaatemänguline mõtisklusfilm loomisest ja loojatest, kunstitegemise ilust ja valust. Andrus Kivirähu näidend „Papagoide päevad”, millega teatritrupp filmis proove teeb, käsitleb neidsamu teemasid. Vaadeldakse mitte niivõrd lavastuse sündi, kuivõrd selle protsessi peegeldumist osalistes ja ümbritsevas ruumis. Lausekatked, paokil uksed, pimedad koridorid, valgus ja varjud, näitlejad laval ja eneseunustushetkel, lavastaja soleerimas kui dirigent, kes ootab kokkumängu õiget kõla.

Euroopa kuultuuripealinna tiitel kuulus 2011. aastal Tallinnale. Korraldustoimkonna ees terendas võimalus muuta ja avardada Tallinna linnaruumi. Kuidas avalikku ruumi huvitavamalt kasutada ja juurde vallutada? Mismoodi Tallinn mere äärde saada? Kuidas vähesega palju teha? Kes julgeb oma väljaütlemistega soojast toast ja kesklinnast välja minna? Film puudutab kultuuriaasta sündmusi, mis püüdsid nendele küsimustele vastused leida: LIFT11 installatsioonid linnaruumis, NO99 Põhuteater, Kultuurikilomeeter ja Kultuurikatel, Geriljakino, Kunstibuss, korterinäitused ja kontserdid agulites ning „mägedel“.

Kroonikafilmis viiakse vaataja visuaalsele reisile lähiminevikku, kus aasta algul valitsev ülim optimism asendub aasta edenedes kainestava reaalsusega. Pühendatakse tähelepanu kohustuslikele sündmustele: vabariigi aastapäeva paraad ja presidendi vastuvõtt Estonia teatris. Edasi liigub lugu uue õiguskantsleri ja palju poleemikat tekitanud vabadussamba temaatika juurde. Kaamera jõuab ka 2008. aastal esmakordselt ilmavalgust näinud Uma Pido ja punklaulupidusid kajastama. Finaalis muutub aktuaalseks kohalejõudnud majanduskriis ja sellega kaasnevad dramaatilisused. Film pakub pistelise valiku aastal 2008 toimunud suurtest ja väiksematest sündmustes.

Eesti tuntuima laulja Georg Otsa (1920 –1975) saatuse kujundasid keerulised ja muutlikud aastad. Valinud noorena inseneri eriala, avastas ta end muusikuna sõjapäevil Jaroslavlis. Erakordne anne ja pühendumus kutsumusele tegid temast üleliiduliselt tuntud tähe, kuid populaarsuse sädeleval medalil oli ka teine pool. See on väga isiklik lugu armastusest ja abielust, kuulsusest ja kiivusest, eneseteostusest ja enesehävitusest.

Eesti riigi ladinakeelset nimetust kandvas teatris Estonia põimuvad meie rahvusliku eneseteadvuse, kultuuri- ja riikluse ajalugu. Eesti Vabariigist viis aastat vanemas majas toimunud kultuuri-, seltskonnaelu- ja poliitilised sündmused annavad läbilõike eesti rahva ja tema riigi arenguloost läbi sajandi. Kes teab, kas iseseisvat Eesti riiki olekski olemas, kui ei oleks seda teatrit.

Rein Raamatu dokumentaalfilm kerib vähehaaval lahti eesti teatrilegendi, lavastaja ja näitleja Mikk Mikiveri elu- ja loominguloo. Viimane intervjuu Mikiveriga tema Võsu kodus raamib filmilugu. Veel haigena oma eluõhtul unistas ta sellest, et tulla tagasi teatri juurde, lavastama. Mikk Mikiveri isiklik ja lavaelu on kulgenud avalikkuse silme all, aga inimesena jäi teatrimees suureks mõistatuseks, millesse ei too suurt selgust ka tema viimane pihtimuslik intervjuu. Mikk Mikiveri elu ja loomingu kohta avaldavad arvamust inimesed, kes teda hästi tundsid – pereliikmed, kolleegid ja sõbrad, paljud kultuuriloos olulised inimesed.