Otsingutulemused

Viis inimest, kelle ballett on vallutanud juba noorena, on aastakümnete jooksul oma silmaga näinud selle kunsti kirkaimate tähtede süttimist ja sära maailmakuulsas Peterburi Maria teatris. Tantsu võluvaim on nad vangistanud, kuid kinkinud ka ülima naudingu hetki, mida nad tahaksid üha uuesti läbi elada, ikka ja jälle täpselt samal kujul.

Reginleif on intelligentne teismeline tütarlaps, kelle vanemad on juba aastaid lahus elanud. Ta vanemad ei ole just kõige tavalisemad inimesed, mõlemad on eesti punkroki pioneerid 1980ndaist: Anu ja Tõnu Trubetsky. Kahe kodu vahel liikudes ja palju üksi olles on Reginleifist saanud tugeva ja terve eneseteadvusega noor neiu.

Rahvamuusika on selle filmi suur ühendaja, keskmes helilooja Veljo Tormis. Lauljad ja näitlejad valmistuvad lavale tooma Veljo Tormise „Eesti ballaade”. Dirigent Tõnu Kaljuste teeb muusikutega proove, jaapani koreograaf Aki Suzuki juhendab lavalist liikumist, lavastaja Peeter Jalakas aga püüab lahti sõnastada regilaulus peituvat väge. Vanad külalaulikuid leelutavad vanu laule. Regilaulu ja akadeemilise muusika ühendaja Veljo Tormis ise aga istub oma maakodus laua taga, selg vastu klaverit, räägib muusikast ja ilmast ning naudib vaikust. Meister ei kirjuta enam muusikat, aga meister on mõtetega muusikas.

Eesti suurim sümfoonik, helilooja Eduard Tubin (1905-1982) emigreerus sügisel 1944 Rootsi. Kodumaal tunnustatud helilooja on äkki tundmatu helilooja, kes kirjutab sunnitud vaikelus muusikat ja muutub isemoodi sümboliks oma väikesele rahvale. Ta on üksi iseenda ja oma loominguga. Uus kodumaa Rootsi ei tunne tema loomingu vastu huvi. Väliseestlased ei suuda heliloojale andestada külaskäike Nõukogude Eestisse, kus kõlab tema looming, ka paguluses valminud sümfooniad, ooperid. Traagika kõige kaotatu üle valab Tubin oma sümfooniatesse. Äng ja igatsus on igas helis, värvis ja ajahetkes. Sõna saavad helilooja kaasaaegsed: Neeme Järvi, Käbi Laretei, Veljo Tormis, Asta Lepik, poeg Eino Tubin. Meenutused, ajastu hõngu edasi andvad ...

Kokku saavad kaks vastandliku poole esindajat – traditsioonide hoidja ja koorilaulu fanaatik Heinrich ning noorte sõpruskond Ühendatud Inimesed. Traditsioniliselt isamaalisele koorilaulule vastandub sotsiaalseslt teravasisuline räppmuusika. Heinrich väidab, et koorilaul on eesti rahva ema. Ühendatud Inimeste jaoks on aga individuaalne muusikaline väljendus kõige algus. See, mis tuleb indiviidi südamest, jõuab ka teise indiviidi südamesse. Mõlemad on pühendunud muusikale. Mõlemal on omamoodi õigus.

Mässumeelne rokkfilm Taaralinna kultusansamblist Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd. Rokkfilmile tavapäraseid ohtraid gruupi-, alkoholi- ja narkostseene asendavad doktorantidest bändiliikmete loodusteaduslikud uuringud. Punkrokki ei vastandata loodusele ja teadusele. Vastupidi, läbi revolutsioonilise punkmuusika propageerivad bändiliikmed säästlikke eluviise ja osutavad tarbimisühiskonna puudujääkidele. Arutu tarbimise alternatiiviks pakub kevadbänd loomingulist eneseväljendust.

Johannes Võerahansu (1902 -1980) on eesti maaliklassika silmapaistvamaid meistreid. Esimese põhjapaneva kunstihariduse omandas ta 1920ndate alguses legendaarses Ants Laikmaa ateljeekoolis. Võerahansu on esinenud näitustel ja äratanud tähelepanu oma joonistustega, ent teda tõmbas tegelikult ikka maalikunst. Oma abikaasat meenutab kontsertpianist ja kauaaegne klaveripedagoog Erna Saar. Vanadaam kirjeldab oma tutvumise lugu ja vaimset lähedustunnet endast üle kolmekümne aasta vanema muusikalembese kunstnikuga. See on kahe väljapaistva kunstniku lugu koos veedetud paarikümnest aastast.

Tihtipeale elavad inimesed hoopis teist elu kui südames sooviksid. Harku valla järelevalveinspektor Andrus Purje näeb väliselt ehk rohkemgi kurikael välja, kui tema valvataval maa-alal seadust rikkuvad kodanikud. Kui vaja, läheb ta üksi pätikamba vastu ja väänab neil kõigil mõne minutiga käed selja taha. Eraelus saab inspektorist aga romantilise hingega muusik, kes nagu ehtne kauboi oma raudja täku Antoniusega ringi ratsutab, peab oma altarimaaliks päikeseloojangut ja unistab kaasalöömisest mõnes tõsises bändis.

Kaks saatusekaaslast - intelligentne ja vaoshoitud Erik Loide ning rahvamees Avo Paap elavad pimedatena nägijate maailmas, püüavad eluga hakkama saada ja aidata ka teisi.

Mis on ühist naljamehest libaajalehe toimetajal, melomaanist ajalooõpetajal ja eesti alternatiivkultuuri „isakeseks” peetaval kiilaspäisel DJ’l? Esmapilgul sobimatut kolmikut hoiab koos halva maitse piiril kõikuv, kitši ja kämpi õhkuv rokkpopppungi ansambel Röövel Ööbik. Portreteeritakse kolme pseudopopikooni ja nende arengut Tartu kunstikooli punktudengitest Eesti muusikatööstuse markantseimateks kujudeks. Röövel Ööbiku fenomen on jäänud mõistetamatuks nii Eestis kui ka paljudele välismaal. Lisaks intervjuudele peategelaste ja nende muusikaga seotud inimestega näeb hulgaliselt arhiivmaterjale ja uusi ülesvõtteid tegelaste igapäevaelust.