Otsingutulemused

Urve Tauts on särav ja karismaatiline naine. Viiskümmend aastat kestnud lauljakarjääri jooksul jõudis ta laval elada sadu lavaelusid, armastada ja vihata, surra arvutul hulgal lavasurmasid. Vahur Laiapea dokumentaalfilm on mäletamisest ja keskendub enam mäletamise ilule ja kurbusele, kui mälestuste endi sisule. Inimene, kes ei karda saada haavatud, avaneb erilisel viisil ja miks peakski teda haavama. Kohtumised inimestega, kohtumised iseendaga muusikas. Noor Urve Tauts laulab selles filmis palju. Laulab „Nõukogude Eesti“ kroonikalõikudes „Tsaari mõrsja“ Ljubašat ja „Carmenis“ muidugi Carmenit. Laulab lintidel ja plaatidel. Siiski - vähe, veidi ja õrnalt kuuleme selles filmis ka seenior-Urvet laulmas. See juhtub siis, kui tema klaveriõpetaja, filmimise ajal ...

Inimesed mängivad tuubadel. Koolibrid lähenevad neile, et juua tuubadest. Sel viisil koguvad linnud helisid, et esitada muusikat ise. Lõpuks kogunevad linnud Wilhelm Telli raidkujule, et laulda Rossini ooperi “Wilhelm Tell” avalugu.

Film tugineb osaliselt Tõnis Mäe eluloole, kuid keskendub rohkem tema tänasele loomingule, uute laulude valmimisele – ja näitab, kuidas ka igas uues loos peegeldub tema isemoodi maailm, kajastuvad erinevad hetked kogu tema elust ja Eesti kultuuriloost.

Freddy Grenzmann on Eesti viimane rokkstaar, punk-rock ansambli Psychoterror laulja ja poeet. Freddy kohta võib tunnustavalt öelda, et ta ei ole normaalne – ei laval, ega elus. Freddy looming ja elu on samaväärsed – tal on alati kõik mängus. Freddy teeb huvitavaks mitte seltskondlik või tekstuaalne mängumõnu, vaid mängupandu suurus, täielik enesekaotuse võimalikkus ja aimatava inimliku või metafüüsilise ahastuse sügavus. See on lugu viimasest ehedast rokkstaarist ja poeedist, tema tööst ja ühe punkansambli anatoomiast.

Tabamata Ime räägib muusikat kirjutavast autopesijast Leost, kellel on unistus omaloodud lauludega läbi lüüa. Vene lugudest töötlusi tootval Leo manageril, koomilise olekuga Heikil läheb aga Leost paremini. Heiki müüb kõik oma kontserdid välja ja taidleb ennast rahva südamesse. Leo selline kloun olla ei taha. Tema soovib kogu hingest jääda tõsiseltvõetavaks artistiks, kuid publiku huvi Leo loomingu vastu on jätkuvalt leige. Milles on asi?

Režissöör Dorian Supini film on intiimne ja tundlik portreefilm helilooja Arvo Pärdist, mis avab maestro elufilosoofiat, loometausta ning näitab lihtsaid hetki pere ja lähedastega. „Isegi kui ma kõik kaotan…,“ on Arvo Pärt oma töövihikusse kirjutanud. Meie õnneks on Arvo Pärt palju aastaid päevikut pidanud. Seda päevikut nimetab ta töövihikuteks. Nendesse vihikutesse on ta kõrvuti tööga muusikaliste tekstide kallal kümnete aastate vältel üles kirjutanud oma mõtisklusi, kurvastusi, rõõme, leide, avastusi, muresid, üleelamisi – kõike seda, mida võib nimetada kunstniku siseeluks. Meie filmis tõlgitseb Arvo Pärt koos Immo Mihkelsoniga neid vihikumärkmeid lahti. See on kütkestav ja huvitav tegevus. Igast märkmest saab ajend mõtisklusteks, ...

Eksperimentaalne kontsertfilm inimestest, kes on impromuusikasse sügavale sisse läinud ja rassivad kvindiringi lõhkudes selle avarustel. Nad usuvad et nende muusika võib olla hinge akustiline kehastus. Miks tahab üks andekas ja hästi pilli valdav muusik eemalduda süsteemist, mis aitas tal muusika juurde jõuda ja seda mõista? Kui unustad kolmkõlasid koos hoidvad traageldused, leiad ennast viiendas või kuuendas harmoonilises paralleelsuses. Tõenäoliselt üksi, aga rahulolevana. Sügavas sõltumatuses. Sellised valikud eeldavad hinnangulisusest ja ka hindajatest loobumist. Eksisteerib ainult totaalne subjektiivsus, mis on korraga õige ja vale. Eemaldumine on lähenemine.

Liis Hirvoja on särav ja ambitsioonikas noor muusik, kes otsustas minna Londonisse, et täita oma unistus lauljaks saamisest. Suurlinnas läbilöömiseks on vaja lisaks talendile ka meeletut tahtejõudu. Liisi päevaplaan on minutitäpsusega paigas, seda täidavad lõputud bändiproovid ja pikad tunnid laste klaveriõpetajana. Film vaatleb energiast pakatava Liisi igapäevaelu lähedalt ja siiralt ning mõtiskleb, miks peaks üks noor eestlane kodumaalt ära kolima.

Portreefilm helilooja ja muusikapedagoog Ester Mägist liigub mälus ja muusikas. 1922. aastal sündinud helilooja on muusikat kirjutanud ligi kuus aastakümmet, tema traditsioone austav helikeel on ka uuenedes säilitanud isikupärase alalhoidlikkuse. Ester Mägi meenutab oma elu, mõtiskleb muusikast. Kui tervis lubab, on ta oma teoste proovidel ja esitlustel kohal ning annab “helipruukijatele", nagu ta interpreete nimetab, väärtuslikku nõu ja tagasisidet. Ester Mägi olevat väikese koolitüdrukuna õpetajale ütelnud, et tema tahab suurena saada Miina Härmaks. Sai aga hoopis Ester Mägiks.

Noorele heliloojale Pärt Uusbergile on 2014. aasta eriline – viimased proovid ja kontsert Eesti Muusika Akadeemia lõputööga, autorikontserdiga “Õhtu ilu” ning tema teose “Muusika” esitamine laulupeol. Film jälgib, mis toimub autoriga sellel pöördelisel ajal, kui tema sisehelid väljuvad isiklikust ruumist välisesse – kõigi ruumi. Sissepoole vaatavas muusikalises rännakus seisab looja silmitsi oma elukutse ilu ja valuga.