Otsingutulemused

Eksperimentaalne kontsertfilm inimestest, kes on impromuusikasse sügavale sisse läinud ja rassivad kvindiringi lõhkudes selle avarustel. Nad usuvad et nende muusika võib olla hinge akustiline kehastus. Miks tahab üks andekas ja hästi pilli valdav muusik eemalduda süsteemist, mis aitas tal muusika juurde jõuda ja seda mõista? Kui unustad kolmkõlasid koos hoidvad traageldused, leiad ennast viiendas või kuuendas harmoonilises paralleelsuses. Tõenäoliselt üksi, aga rahulolevana. Sügavas sõltumatuses. Sellised valikud eeldavad hinnangulisusest ja ka hindajatest loobumist. Eksisteerib ainult totaalne subjektiivsus, mis on korraga õige ja vale. Eemaldumine on lähenemine.

Kakskümmend aastat tagasi kohtus Viljandis Kaevumäel käputäis pärimusmuusikuid ja alguse sai pärimusmuusika festival Viljandi Folk. Tänavusel juubelifestivalil liiguvad ringi umbes kahekümneaastased noored, pill kaelas, helin rinna sees. Nad vaatavad maailmale teistmoodi, nende väärtushinnangud on väärtuslikud hinnangud. Noortega koos kulgeb ja põimub Jaak Johanson, folgi ja kogu eesti pärimusmuusika käilakuju. Folk on uus punk.

Harukordne filmidokument Arvo Pärdist pedagoogirollis musitseerimas koos Vanalinna Hariduskolleegiumi õpilastega ja juhendamas neid enne peatset helilooja autorikontserti. Pärt innustab proovides noori muusikuid ise improviseerima, jagab peenetundeliselt soovitusi esituste viimistlemiseks, leidmaks paremat kõla, räägib teoste juurde lugusid, sageli mängib ka ise klaveril ette. Meeleolukas loomeprotsess, kus pühendunud noored proovivad mitmekesist valikut maestro loomingust – alates lihtsatest lastepaladest ja kuulsatest tintinnabuli-teostest kuni vähemtuntud näideteni vokaal- ja instrumentaalmuusikast.

Muhumaa, Fäärid ja Havai on üksteisest kohutavalt kaugel. Neil saartel elab kolm andekat muusikut, kes ammutavad inspiratsiooni kodukoha loodusest ja ürgsetest traditsioonidest. Nende loomingu juured on saarte värvides ja valguses, helides ja lõhnades ning saarlase hingelaadis. Nende ühise muusika jaoks pole vahemaal tähtsust.

„Polli päevikud“ maalib omapärase pildi 20. sajandi algusaastate Saksa keisririigi ja Vene tsaaririigi ristumisteele jäänud baltisakslase mõisast Eestimaal. Kummituslik mõisahoone meres, ajastuhõngulised dekoratsioonid, tundlik kaameratöö ja muusika manavad esile kauni, kuid kokku kukkuda ähvardava maailma. Looted ja inimaju piirituses, operatsioonid, verine anarhist - see kõik lisab ängistavat morbiidsust. Eesti vaataja jaoks on ennekõike oluline tänaseks kadunud baltisakslaste maailma elustamine.

Põlvamaal Mooste ülemaailmses kunstnike külalisstuudios on majutus ja elamine tasuta, ainsaks tingimuseks, et vanas mõisas peatuv kunstnik jätaks loomingulise jälje ka kohalikku külaellu. Väikeses alevikus kohtuvad kaks erinevat maailma: ühelt poolt lagunenud kolhoosihooned ja kössi vajunud piimapukid, teisalt Eestis üks paremini säilinud mõisaansambel ja tehniliselt hästivarustatud külalisstuudio. Kunstnike idealistlikule, eriskummalisele maailmale vastandub samas külas tegutsevate rahvaliku kultuuri harrastajate sirgjooneline maailmapilt. Ometigi on kahe erineva kogukonna loomingu olemus ühtaegu vastandlik ja sarnane.

Mare Vint (1942) leidis oma ülimalt rafineeritud joonistusstiili juba 1970. aastatel, tema loodusvaated ja pargipildid võluvad vaatajat oma esteetilise kvaliteedi ja kergelt metafüüsiliste meeleoludega. Ta esineb regulaarselt litode, serigraafiate, tuši- ja värvipliiatsijoonistustega nii Eestis kui ka välismaal, tema töid on mitmete kunstimuuseumide kogudes üle maailma. Mare Vint oma näituse “Valitud vaated” (2004) avamise eel, ajal ja järel – joonistamas ja rääkimas oma loomingust.

Tihtipeale elavad inimesed hoopis teist elu kui südames sooviksid. Harku valla järelevalveinspektor Andrus Purje näeb väliselt ehk rohkemgi kurikael välja, kui tema valvataval maa-alal seadust rikkuvad kodanikud. Kui vaja, läheb ta üksi pätikamba vastu ja väänab neil kõigil mõne minutiga käed selja taha. Eraelus saab inspektorist aga romantilise hingega muusik, kes nagu ehtne kauboi oma raudja täku Antoniusega ringi ratsutab, peab oma altarimaaliks päikeseloojangut ja unistab kaasalöömisest mõnes tõsises bändis.

Tantsija ja koreograafi Teet Kase tantsulavastuse loomelugu ja sisemine kulg. Loomine, individuaalne ja salajane, saab äkki mõistetavaks. Seda eelkõige tänu looja, Teet Kase avatud ja vaimukale dialoogile iseendaga. Tantsija esines 2002.aastal Pärnus David Oistrahhi festivalil Helena Tulve heliteosele “Ithaque” ja Tõnu Õnnepalu tekstile loodud lavastuses. Kaamera jälgib tantsija loomeprotsessi ja proove ning on kohal ka esietendusel Pärnu raekojas.

Kunstimetseeni kalduvustega Leigo talu peremehe Tõnu Tamme tegevust kauni järvemaastiku kujundamisel ja 2001. aasta suvekontserdite ettevalmistamisel on jälgitud ligi kahe aasta jooksul. Lakooniline, nappide detailidega loodud portree väliselt lihtsakoelisest ettevõtjast, kes teostab oma mastaapseid visioone paari mehe ja ekskavaatori jõul, ise täie jõuga kaasa rassides. Tamme unistus on viia kokku loodus ja muusika. Mehe eestlaslik jonn ja püsivus viib sihile. 2001. aasta suvekontserdid panid alguse suurejooneliste unistuste täitumisele: juba mõne aastaga kujunes Leigost hinnatud suvine kontserdi- ja teatrietenduste toimumispaik.