Otsingutulemused

1970.–1980. aastad eesti skulptuuris kujunesid valdavalt pronksiläikeliseks. Väärismaterjalist valmis arvukalt avalikke skulptuure ja vabaloomingut, mis neil "suletud" aastakümnetel liikus kindlameelselt modernismi jälgedes. Enamik Tallinna Kunstihoones 2001. aastal toimunud näituse “Pronksiaeg” eksponaate on muuseumihoonete puudumisel aastakümneid olnud Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu kunstimuuseumi hoidlates, noorem eesti kunstiavalikkus tunneb neid vaid reprodena. 25 skulptori taieseid ja kunstnikuisiksusi portreteerinud "Pronksiaeg" on omamoodi kataloog-film tollaste kujurite loomingulistest põhimõtetest.

Kunstnik Lemming Nagelil (1948) on olnud küljes positiivses mõttes halva poisi maine. 1990ndate keskpaigast peale on ta toonud oma töödesse maalivälist materjali, loonud kollaaže, assamblaaže ja asunud maali lausa füüsiliselt analüüsima. Ta on esitanud ühel pinnal väga erinevast loogikast lähtuvaid fragmente, teinud lõuendisse auke, osutanud mitmete (väljamõeldud) maailmade sümbioosile, liikunud absurdimaailma. Lemming Nagel pole seltskondlikult nii aktiivne kui varem, aga tema kunst on muutunud talle omases absurdivõtmes sotsiaalselt tundlikumaks.

Enn Põldroos on portreteerinud tervet hulka tuntud vaimuinimesi ja ühiskonnategelasi, keskendudes nende individuaalsuse ja väljendusrikkuse edasiandmisele. Põldroosi on nimetatud inimeste ja inimsuhete maalijaks. Kunstnik ise on samuti tunnistanud, et portreede maalimine on alati olnud ta salaarmastus. Näitusel "31 härrasmeest" (1998) on eksponeeritud ajavahemikus 1958 – 1997 maalitud portreed. Maale kommenteerivad nii kunstnik ise kui ka mitmed portreteeritavad ja kunstiteadlased.

Film jälgib maalikunstnik Kaido Ole (1963) uue teose sündi. Üheaegselt töö kulgemisega kuuleb kunstniku enda ja kolleeg Jaan Elkeni arutlusi ja kommentaare Ole loomingu ja loomeprotsessi kohta. Kaido Ole on õppinud Eesti Kunstiakadeemias disaini ja maali. Tal on olnud ohtralt isiku- ja grupinäitusi nii Eestis kui välismaal, nende hulgas ka Eesti esindamine Veneetsia biennaalil koos Marko Mäetammega 2003. aastal. 1998. aastal pälvis Ole Kristjan Raua nimelise aastapreemia ning kahel korral on ta pälvinud ka Kultuurkapitali aastapreemia.

Omanäolise stiili, vormikeele ja tüpaažidega maalikunstnik Jüri Arrak (1936) on tähistamas oma 60. juubelit. Filmiamatöör Tõnu Aru jälgib Arrakut tema maakodus Läänemaal, Tallinna linnakodus ja ateljees, näituse avamisel ja Tartu Ülikoolis loengut pidamas. Kunstnik avab maalide sünni tagamaid ja räägib oma suguvõsast. Arraku loomingu üle mõtisklevad kunstnikest kolleegid Tõnis Vint, Enn Põldroos, Heinz Valk ja Leonhard Lapin. Filmi lõpetab valik Jüri Arraku maale juubelinäituselt Tallinna Kunstihoones.

Hispaania rahvuslikus maalikogus on kahe Eestist pärit kunstniku - Michel Sittowi ja Erik Schmidti - maalid. Viimane maalis ka Hispaania kroonprintsi portree. Filmis, mis tehti 1995. aastal Mallorcal, räägib Erik Schmidt oma elust ja kunstnikuks saamisest.

See on moosekantide, pajatsite ja narride heitlik maailm, kuhu te sisenete, ja ärge oodake sümfooniat seal, kus kõrva paitab vaid üksik õrn flöödiheli. - Kärt Hellerma

Portreefilm eesti tuntumast vitraažikunstnikust Dolores Hoffmannist, kes arutleb vaimust ja võimust, kunstniku ja ühiskonna suhetest. Dolores Hoffmann peab end käsitööliseks, nii nagu seda ametit keskajal võeti. Ta arvab, et end kunstnikuks nimetada ei ole tal veel õigust. See, kas ta on kunstnik, näitavat alles aeg.

Film inimestest, kes elavad meie, eestlaste, kõrval. Osa neist on sattunud Eestimaale vaid mõned aastad tagasi, teiste esivanemad on elanud siin mitmeid inimpõlvi. Eesti on saanud nende kodumaaks. Mida venelased – intelligendid ja töölised, vanad ja noored, ateistid ja usklikud 1990ndate alguses Eesti elust tegelikult arvavad? Oma mõtteid siinsest elust ja suhetest põlisrahvusega jagavad Peipsiääre vene vanausulised, erumereväelane Anatoli Filippov, sanitaararst Juri Zabalevitš, kunstnik Igor Balašov, restauraator Juri Kostin, sotsioloog Dimitri Mihhailov jpt.

Peeter Mudist on kunstnik, kes ei maali seda, mida näeb, vaid seda, mida mõtleb. Tema jaoks on tähtis vaid sõnum, valguse otsimine. Tal on, mida öelda, ja ta kannab selle puhtfüüsiliselt iseendast andes lõuendile, ignoreerides oma rasket haigust. Film hõlmab ajavahemikku kevadest sügiseni 1990. Režissöör Liina Kulles.