Otsingutulemused

Videomeenutus lõbusat pop rock reggae muusikat viljeleva noorteansambli Ursula ühisturneest kultusansambliga Dagö 2006. aasta suvel. Kaamera jälgis bändiliikmete igat sammu ja elavaid hetki jäädvustati hulgi kõigis kaheksas linnas, kus kontserte anti.

Kas inimene suudab oma ostukirge ohjes hoida? Kas lõpututes reklaami- ja müügikampaaniates suudetakse säilitada kainet mõistust? Leidub ka selliseid, kes elavad õnnelikult ilma liigsete asjadeta. Filmi kolm peategelast on Heateo sihtasutuse juht Artur Taevere, moekunstnik Reet Aus ja kunstnik Peeter Laurits. Kõik kolm annavad tunnistust teistsuguse olemise võimalikkusest. Igaüks neist jõudis õige äratundmiseni ja sisemise tasakaalu leidmiseni erineval moel, kuid õnne- ja rahulolutunnet kiirgab neist kõigist.

Lembit Saartsi (1924-2016) kunstnikuisiksus kujunes välja Pallase maalitraditsioonis. Selle parimad jooned on kandnud ta läbi oma loomingu hilisemasse eesti kunsti, kujunedes üheks meie poeetilisemaks maalikunstnikuks. Tartu pallaslasest Lembit Saartsist jutustavad tema sõbrad, eakaaslane kunstnik Heldur Viires ja noorema põlvkonna kirjanik Mart Kivastik. Saarts arutleb elu ja kunsti üle. Sõna saavad ka elukaaslane Eeva Anti ja kunstiteadlane Tiiu Talvistu. Film kunstnikust, kes 1950ndate lõpul pärast Siberist naasmist kunstiellu tagasi pöördudes leidis end just neil aastail kodumaal taas tärganud modernismis.

Tartus 1988. aastal asutatud Kursi koolkonna teeb eriliseks see, et ta polegi kunstikoolkond vanas mõistes, pigem on see sõpruskond ja vähem mingit konkreetset stiili või ideoloogiat ühendav liikumine. Vaatamata sellele on seltskond püsinud koos ja igal aastal esinenud vähemalt ühe ühisnäitusega. Film keskendub rühmituse kunstnike erinevate loomekreedode tutvustamisele: Ilmar Kruusamäe, Andrus Kasemaa, Peeter Allik, Albert Gulk, Priit Pangsepp, Imat Suumann, Marko Mäetamm, Reiu Tüür.

Lugu salsatantsijatest ja armastusest kuuma tantsu vastu külmas kliimas. Läänemere kaldal karmides lumetormides elab üks omapärane liik. Salsaria estonica ei lenda talveks lõunamaale, vaid saab külmal ja pimedal ajal energiat kuumadest rütmidest ning kiiretest tantsusammudest. Muidu idüllilisel Eesti salsamaastikul on üks probleem – ei jätku mehi, kellega tantsida. Tantsupõrandal valitseva meestepuuduse vastu tuleb aga abi sootuks ootamatust suunast.

Mässumeelne rokkfilm Taaralinna kultusansamblist Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd. Rokkfilmile tavapäraseid ohtraid gruupi-, alkoholi- ja narkostseene asendavad doktorantidest bändiliikmete loodusteaduslikud uuringud. Punkrokki ei vastandata loodusele ja teadusele. Vastupidi, läbi revolutsioonilise punkmuusika propageerivad bändiliikmed säästlikke eluviise ja osutavad tarbimisühiskonna puudujääkidele. Arutu tarbimise alternatiiviks pakub kevadbänd loomingulist eneseväljendust.

Edule orienteeritud ühiskonna halastamatus olelusvõitluses otsivad kohta kolm erineva sotsiaalse tausta ja maailmavaatega meest: anarhistlik luuser Georg, keskealine intellektuaal Peeter ja noor yuppie Arto. Kui pilvevaatleja Georg pole veel leidnud kohta elus, siis vabamees Peeter on selle kaotanud ning neist kahest on saanud "lootusetud luuserid“. Arto elu on seevastu täis väljakutseid ja õnnestumisi. Mehed üritavad sõnastada oma arusaamu elust, tööst, eneseteostusest, vabadusest. Need on igavikulised küsimused, millele vastamine nõuab julgust ja enesepaljastust.

Johannes Võerahansu (1902 -1980) on eesti maaliklassika silmapaistvamaid meistreid. Esimese põhjapaneva kunstihariduse omandas ta 1920ndate alguses legendaarses Ants Laikmaa ateljeekoolis. Võerahansu on esinenud näitustel ja äratanud tähelepanu oma joonistustega, ent teda tõmbas tegelikult ikka maalikunst. Oma abikaasat meenutab kontsertpianist ja kauaaegne klaveripedagoog Erna Saar. Vanadaam kirjeldab oma tutvumise lugu ja vaimset lähedustunnet endast üle kolmekümne aasta vanema muusikalembese kunstnikuga. See on kahe väljapaistva kunstniku lugu koos veedetud paarikümnest aastast.

Vene kirjandusklassiku Sergei Dovlatovi jutustus “Kompromiss” nägi ilmavalgust kirjaniku emigratsiooniperioodil USA-s ja kirjeldab aega, mida ta ise nimetas “siseemigratsiooniks” - Tallinnas ajakirjanikuna veedetud aastaid (1972-1976). Filmis usutletakse teose prototüüpe, kirjaniku endisi kolleege ja sõpru, kes kommenteerivad kirjutatut, ning avatakse ajastu taustu, mis aitavad lahti mõtestada mitte üksnes kirjaniku saatust, vaid kogu nõukogude aja olemust.

Rein Raamatut (1931) võib õigusega pidada eesti joonisfilmi ja animatsioonikunsti suureks teerajajaks. 1970–71 külastas ta Moskvas Sojuzmultfilmis tulevaste kunstnike-multiplikaatorite kursuseid, kus tutvus joonisfilmi tehnoloogia, selle erinevate etappide ning režii- ja dramaturgiaküsimustega. 1971 rajas Rein Raamat Tallinnfilmi juurde eraldi joonisfilmigrupi, praeguse Eesti Joonisfilmi eelkäija ja töötas selle juhina 1989. aastani. Filmide kaasloojaiks valis Raamat võimekamaid ja omanäolisemaid kunstnikke, heliloojaid ja operaatoreid, kellega koostöös sündisid joonisfilmid, mis on leidnud kõige laialdasemat tunnustust.