Otsingutulemused

Õlu ja ilusad tüdrukud on mõttes kolmel sõbral, kes täiesti tavalise reede hommikul bussijaamas kohtuvad. Vaevalt võivad noormehed aimata, et 25 tundi hiljem on nad keset vägivaldseid sündmusi, kus laipade hulk iga hetkega aina kasvab. Ühe spordikoti ja 70 aastat vana püstoli toel põimub filmis 8 lugu, millest liigub läbi suur hulk värvikaid tegelasi: kurjategijad, kellest üks tsiteerib Nietzschet; II maailmasõja veteran, kes Clint Eastwoodi stiilis püüab maailma parandada; punt reaalsusele vee peale tõmmanud narkareid; rikkurivõsu, kel väga keeruline suhe oma isa ja noore ahvatleva võõrasemaga; viis noort naist, kes kõik üritavad leida kohta elus. 24 tunni jooksul läheb ...

19-aastane Martin Koppel teeb päeval põllul tööd ja üürgab traktorirooli taga Georg Otsa ja Elvis Presley laule. Martin tunneb tihti igatsust hoopis teistsuguse elu järele. Nii tunneb ka Martini töötu ema, kes istub päevad läbi endise kolhoosimaja tillukeses korteris ning vaatab koos koerake Elvisega seebikaid. Ja siis saab Martin telefonikõne tuttava-tuttavalt, kes kutsub poisi Pärnusse muusikaüritust juhtima. Millestki sellisest on ta alati unistanud! Kuid ürituseni jääva nelja päeva jooksul tuleb Martinil läbida tuhandetele eesti maanoortele tuttav takistusriba, mis koosneb lisaks töörügamisele külapoest, vines sõpradest, viinast, õllest ja suveõhtute meeletutest pidudest.

Nazeeya on 24-aastane moslemi immigrandist neiu, kellel on jäänud üks päev, et leida endale Eestist mees enne, kui vanaisa ta koju viib ning traditsioonidele vastavalt oma sõbrale mehele paneb. See film on traagiline lugu põlvkondade vahelisest mittemõistmisest ning sellest, et isiklik vabadus võib maksta väga kõrget hinda.

Sõda on kõikidel aegadel hirmu ja hävingu külvamise kõrval jätnud ruumi armumisele, armastusele, sündimisele. Surmast olulisem on elu jätkumine. Lugu kahest eesti tüdrukust Maarjast ja Leedast ning nende elukäiku määravatest inimestest, oma armastuse leidmisest. Baltisakslane Gert, kunagine Tallinna koolipoiss, läks Hitleri kutsel Saksamaale ja jõuab tagasi Saksa eriteenistuse ohvitserina. Sama linna tänavarägastikus varjab end julgeolekuteenistuse poolt tagaotsitav Mati – Surnud mees. Okupatsiooniaegne Tallinn, kus igaüks püüab hakkama saada, kuis oskab. Tehtavatest valikutest ja otsustest sõltub rohkem kui arvaja aimata oskab. Ja lõpuks tuleb kardetud Saksa väejuhatuse otsus Eestimaa maha jätta. Tõnis Kase ekraniseering Lilli Prometi jutustusest "Pimedate akende ...

Kristjan ja Helen on armukesed, kes on äsja saabunud mõnusalt nädalavahetuselt looduses. Teel koju juhtub traagiline õnnetus: nad ajavad autoga alla ühe väikese poisi. Nad otsustavad õnnetust varjata, kuid see sündmus jätab Kristjani ellu laastava jälje, mille tõttu pole tema elus enam miski endine.

25-aastane noor naine tahab olla õnnelik. Ta tahab luua perekonna ja teostada end oma valitud erialal füsioterapeudina. Kuid saatuse irooniana on just temal, kes peaks aitama teistel inimestel olla terve ja elurõõmus, juba aastaid raske haigus, mida paljud meie ühiskonnas veel haiguseks pidada ei oska. Noor naine põeb anoreksiat. Ühel suvel varises ta kokku pärast mitu aastat kestnud teesklust ja varjamist, nagu oleks temaga kõik korras. Selles loos avaneb tavaline eesti perekond: ema, isa, üks õde, üks vend. Ja üks haigus.

Edvard Oja on oma filmi objekt ja subjekt. See on teesklematult avameelne lugu kroonilisest alkoholismist, teekond läbi viinaravi ja religiooni, surma ja sõpruse. Kõikidel eluetappidel on Edvardi tingimusteta toetajaks tema ema. Ema on ainuke inimene filmis, kes ei õilista viinatõves keskkonda. Ometi ei jätku pojal jõudu oludest välja rabelda. Kas paranemine ongi üldse võimalik?

Aeg, millest räägitakse, kipub ununema. Meie silme all on Tallinn kaotamas oma nõukogudeaegset ilmet. Võib tänada saatust, et halvim, mis linna ees ootas, jäi ehitamata. Kolm erinevat loojat, tolleaegsed Tallinna arhitektuuri tipptegijad-otsustajad Mart Port, Dmitri Bruns ja Voldemar Herkel räägivad Tallinna ehitusest nii, nagu nad sellega seotud olid. Vestlust veab arhidekt Ike Volkov. Režisöör Andres Söödi operaatoripilk süveneb nõukogudeaja inetuse esteetikasse, paneelhallidesse uusrajoonidesse, lagastatud linnaehituslikesse tühimikesse, arhitekti kui suure süsteemi mutrikese teo- ja vastutusvõimesse.

17-aastane Siim tahab oma tüdrukule jõulukingituse teha, kuid ema joob maha selleks teenitud raha. Tänaval karastunud nooruk otsustab nüüd kasutada jõudu teiste omasuguste vastu, ja see viib ta vanglasse. Ta läheb sinna kindla otsusega mitte lasta end tõmmata ülekohtu ja vägivalla sügavikku, aimamata, kui salakaval ja julm on see keeris, millesse ta sattunud on.

Seisundipsühholoogial rajanev lakooniline joonisfilm, mis avab surutud, hullumeelsusega piirneva hingelise seisundi ja tee selleni. Film viib mõttele võimalikust vanadusküpsusest ja vabanemisest teispoolsuses. Liikumine siinpoolsusest kosmilise ruumi avaruse tunnetamiseni viitab indiviidi, aga ka ühiskonna võimalikule arenguteele.