Otsingutulemused

Marina Kuvaitseva on 40-aastane uhke ja iseseisev naine, kes töötab Narvas rahvakunstiansambli Suprjaki juhina. Marina loodud ansambli lauljad on üksildased haritud naised, kes ei taha elada meestega, kes neist rumalamad või liialt viina võtavad. Narva inimesed ei tea, kes nad on ja kuhu kuuluvad. Rahvamuusika kaudu püüavad naised tunnetada oma juuri, leida vaheldust ja tasakaalu oma elus.

Film on pühendatud Idale, Tallinn-Moskva-Tallinn ekspressrongi brigadirile, Nataša ja Larissa emale, Fjodor Vassiljevitši abikaasale. Kolme aasta jooksul jälgitakse laiali paisatud perekonda: üks tütar elab Peterburis, teine pendeldab Riia ja Tallinna vahet, erusõjaväelasest isa üksindust leevendab koer. Venemaa avarustest pärit kaunis Ida, suure südamega naine ihkab ja jagab armastust. Perekonna naised, ema ja tütred on avatud, emotsionaalsed, ektsentrilised. Kolme naise rõõmsa oleku varjus peitub aga igatsus ja valu. Ida sureb kopsupõletikku, ta ei näe noorima tütre laulatust, kahe järgmise lapselapse sündi ega temast ja ta perekonnast valminud filmi.

Ajakirjanikud kirjutavad, poliitikud värisevad, eestlased kiruvad ja kaitsepolitsei jälgib – seda kõike põhjustab energiast pakatav pensionär Esja Šur oma meeleavalduste, nõudmiste ja märgukirjadega. Kõigi nende ettevõtmiste kasutegur on nullilähedane, kuid vanaproua ei heitu. Esja naudib mängu ilu ja tema huumorisoon lööb eriliselt särama olukordades, kus tema vastasmängijad kohmetust tunnevad. Kõike kroonib kohtuasi, mis on alanud väikselt, kuid lõppeda tõotab suurelt.

Baleriin Oksana Titovale on tema keha nii mõtlemise ja eneseväljendamise vahend kui ka tööriist. Ometi otsustab Oksana ohverdada talle elutähtsad jalad tulele. Ta tahab proovida sütelkõndimist. Miks ta seda teeb? Kas on võimalik, et tuli ei põleta?

Soome režissööri Reijo Nikkilä nägemus Eesti venelaste elust ja nende kohanemisest Eesti ühiskonnas.

Jüri Sillart on loonud Grigori Kromanovi (1926 - 1984) lähedaste, kursusekaaslaste, sõprade ja kolleegide, vastaste ja kaasvõitlejate intervjuudest ning filmikatkenditest vastuolulise ja pidevalt oma kohta otsiva filmi- ja teatrilavastaja loomingulise ja psühholoogilise portree. Meenutustest joonistub pilt andekast, inimlikust, hellast, ausast, püsimatust ja kompromissitust inimesest, kui kahe kultuuri vahele jäänud vangist, kelle süda kuulub ometi ainult ühele neist.

Tundeline teekond läbi erinevate inimsaatuste ja eluvaadete, mida võiks nimetada meil elavate muust rahvusest inimeste koondportreeks. See on portree ühest grupist, keda seob suur lapsepõlvesõprus. Nende inimeste juured on nii Venes kui ka Eestis, nende kodu on siin, kodumaatunne igal isemoodi. Ja nii on neile Eestis toimuv kuidagi isiklikult valulik, sest tuntakse end võõrana.

Kord nädalas koguneb Ohvitseride Maja (Vene Kultuurikeskus) keldrisse, pommivarjendisse, pensioniealiste meeste ja naiste lõbus seltskond, et harjutada pillimängu. Oskused pole just kiita, aga entusiasm on tugev. Filmis vaadeldakse Eestis elavate venelaste - just peamiselt selle seltskonna - muresid ja probleeme, mis tekkinud riigikorra vahetusest.

Portreefilm eesti tuntumast vitraažikunstnikust Dolores Hoffmannist, kes arutleb vaimust ja võimust, kunstniku ja ühiskonna suhetest. Dolores Hoffmann peab end käsitööliseks, nii nagu seda ametit keskajal võeti. Ta arvab, et end kunstnikuks nimetada ei ole tal veel õigust. See, kas ta on kunstnik, näitavat alles aeg.

Film inimestest, kes elavad meie, eestlaste, kõrval. Osa neist on sattunud Eestimaale vaid mõned aastad tagasi, teiste esivanemad on elanud siin mitmeid inimpõlvi. Eesti on saanud nende kodumaaks. Mida venelased – intelligendid ja töölised, vanad ja noored, ateistid ja usklikud 1990ndate alguses Eesti elust tegelikult arvavad? Oma mõtteid siinsest elust ja suhetest põlisrahvusega jagavad Peipsiääre vene vanausulised, erumereväelane Anatoli Filippov, sanitaararst Juri Zabalevitš, kunstnik Igor Balašov, restauraator Juri Kostin, sotsioloog Dimitri Mihhailov jpt.