Otsingutulemused

Petseri kloostri peaväravate ees seisab tagasihoidlik puukirik – Püha Usukannataja Varvara nimeline. Siin toimetab juba aastakümneid preestrina Eestis kasvanud Isa Jevgeni. Ta ristib, laulatab, õnnistab, võtab pihile, mälestab, loeb üle koguduse kassa raha ja majandab kirikut. Ta saadab aastas ära ligi kakssada inimest. Surm on selle filmi üks tegelasi, ent mitte ainuke. Teine tegelane on elu, mida elavad isa Jevgeni ja inimesed, kes tema, kiriku ja kloostriga seotud. Nunn Olga, kes eluaeg meestejuuksuri ametit pidas ja neitsiks jäi. Odessast pärit Gennadi, kes juba 20 aastat hommikust õhtuni, näoga kloostri poole, Varvara kiriku seina ääres seisab ja lakkamatult palvetab.

Igal inimesel ja igal keelel on oma elukaar – sünd, elu, võimalik hääbumine. Eesti keele üks lähim sugulaskeel, liivi keel on elava suhtluskeelena otsa saamas. Aastatel 2009-2010 kohtus Tartu Ülikooli emeriitprofessor, keeleteadlane Tiit-Rein Viitso teadaolevalt viimaste inimestega, kelle jaoks liivi keel on olnud emakeel: Viktor Berthold Liepājast, Erna Vanaga Ventspilsist ja Grizelda Kristiņ Toronto lähedalt Kanadast. Helsingis kohtus professor Viitso ka teeneka liivi keele uurija Seppo Suhoneniga. Sellest liivikeelsest filmist kujunes hüvastijätt liivlaste kultuurimälu kandjatega – valmimise hetkeks 2011. a kevadel oli inimestest, keda külastati, elus veel vaid 101-aastane Grizelda Kristiņ.

Galina Grossmann on bioloogiateaduste doktor, leiutaja ja tervisenõustaja. Tema leiutatud on näiteks unikaalne kõhnumismeetod lipoliitika. Ent Galina Grossmann on ka helilooja, luuletaja, laulja, tantsija ja maalikunstnik. 2008. aasta suvel esietendub Munalaskme hooldekodus tema uusim muusikateos „Jumalate maa“, lugu Jeesus Kristusest, kes ristipuul ellu jäi ja kelle eesti vaimud viieteistkümne hobuse saatel uhkes tõllas Eestisse, jumalate maale tõid. Kaamera jälgib „Jumalate maa” sünnilugu alates esimestest helidest ja sõnadest kuni esiettekandeni. Film mängivast inimesest, tema usust endasse ja jumalasse.

Sündides ja kasvades saame ellu kaasa vaimse kaardi, mille abil oma saatust kujundame. Kaart ja elu meie ümber ei pruugi alati kooskõlas olla. Kaart võib olla kirevam kui elu, elu võib osutuda keerulisemaks kui kaart. 50-aastane Eric jõudis noore mehena olla Eesti NSV-le kuulsust toonud JUKU kooliarvuti loomise juures ja elada läbi hingeseisundi, mida kutsub kirgastumiseks. 1995 läks ta elama hooldekodusse. 2008. aasta hingedepäeva õhtul süütab Eric hooldekodu toas küünlad lähedaste mälestuseks ja paneb mängima Carl Orffi Carmina Burana. On viimane õhtu hooldekodus. Järgmisel päeval sammub Eric iseseisva elu poole. Neid samme mahub ka filmi.

Kihnu saarel hakkab toimuma suurüritus, kolmepäevane ehe kihnu pulmapidu. Meelis Leas on käinud kosjas Raili Oadil ja juulis 2007 saab neist seaduslik abielupaar. Esimesel päeval, reedel registreeritakse pruutpaar Pärnu perekonnaseisuametis. Sealt edasi sõidetakse paatidega Kihnu, kus sadamas on just abiellunud noori vastu võtmas pea kogu saarerahvas. Edasi minnakse pruudi sugulastega nooriku ja peigmehe sugulastega peiu koju. Peale pulmaliste kaasatoodud söögi nautimist on aeg minna kirikusse, kus laulatusel teenivad metropoliit Stefanus ja Kihnu koguduse õpetaja Viktor Ivask. Pidu kõigi traditsiooniliste pulmakommetega kestab kolm päeva.

Ühel ööl kogunevad Karahundži platool kentsakad nukud, eri aegadel ja kultuurides loodud jumalakujud. Samal ajal prinditakse tehnokeskustes välja kõiki tähekombinatsioone kõigis kirjakeeltes. Jumalate nimede kirjapanek toob Tiibeti kosmogoonilise müüdi järgi kaasa universumi lõpu. Looja on otsustanud jumalaid enne lõppu omavahel tutvustada. Kirju kamp isekaid puuslikke on üsna veendunud, et on ainujumalad. Selle tõdemuse sisendasid neile inimesed. Jumalad võidavad looja sümpaatia ja muusikakeeles suhtlev õnnistegija lükkab maailmalõpu edasi, lisades ladina tähestikku veel ühe tähemärgi. Aga meie galaktika teises otsas tegelevad mingid mõistusega olendid sama asjaga.

Aleksander on andekas noormees, kes ei tea, mida oma eluga pärast keskkooli lõpetamist peale hakata. Mõtted karjäärist, perest, ülikoolist või sõjaväkke minekust tunduvad talle võõrana. Teda justkui ei huvita miski. Õnnetuseks ei oska oma pojale nõu anda ka Aleksandri vanemad ega sõbrad. Aleksander on aastaid kõrvalt jälginud, kuidas elavad teised inimesed ning jõudnud arusaamisele, et ei taha saada nende sarnaseks. Aleksander tahab teistsugust elu. Aga millist just - seda ta ei tea veel. Siinkohal tuleb poisile appi tema onu, kes sõidutab poisi Võrumaale oma venna mõisa, kus pesitseb geeniuste ja hullude seltskond, kellele ükski müsteerium ei tekita probleeme.

Neljakümneaastane edukas ettevõtja Toomas otsustab teha aastase pausi - jätta naine, poeg ja äri ning asuda elama üksildase metsajärve äärde vanasse talumajja. Peatselt koputab uksele naabrimees, tema järel ka teine, ja näib, et terve küla värvikad elanikud vajavad temalt sõnumit, millele vihjab salapärane metsaneid. Toomas tunneb eneses tõekuulutaja väge ja vaimu. Kui aga abikaasa ja äripartner teda külastavad, tuleb loosse ootamatu pööre.

See on tragikoomiline lugu tavalise paneelmaja elanikest. Ühel heal päeval läheb elektroonik Anti hulluks ning otsustab televiisorite asemel maailma parandama hakata. Maailm aga ei näi Antit mõistvat ning tõlgendab tema positiivset sõnumit hoopis isemoodi.

Erki Kasemets teeb oma kunsti hävingu ääre peal. Ta tõmbab oma ideid väärtusetute asjade hulgast nagu mängukaarte suurest pakist ja heidab need sinna jälle tagasi. Tema loomingusse kuulub isikliku elu dokumenteerimine, polügoonteater, prügikunst ja perfomance’id, masinad, kineetiline kunst, mängud ja mängureeglite väljamõtlemine. Kasemets on keskkonnakunstnik. Tema näitustest ei jää midagi järele, tema kunst on kokku pandud tsivilisatsiooni jääkidest, pärast eksponeerimist galeriis rändavad tema teosed pahatihti prügimäele tagasi. Kasemetsa kunstis on tähtis kontekst: tema kunsti ei saa tarbida, aga saab selles osaleda.