Otsingutulemused

Unistamine on oskus. Lugu Paidest pärit kaksikvendadest, Rainer ja Ragnar Lusmägist, kel tekkis gümnaasiumis mõte asutada õpilasfirma. Idee sai alguse Ragnari kitarrimänguharrastusest. Ta tellis välismaalt plektroneid ehk medikaid, millega näppekeelpillide keeli tõmmatakse. 2011. aastal võitsid vennad Järvamaa noorte äriideede konkursi ja asusid arendama firmat, mis müüks muusikutele kitarritarvikuid. Edukas on ka nende ettevõte Praktikum, mis vahendab noori praktikakohtadele. Noored mehed julgevad mõelda mõeldamatust ja asuvad rajama teed kasvõi majandusministri ametikoha poole.

Raivo Hein on edukas internetiärimees, harrastusastronoom, astrofotograaf ja rännumees. Ühtaegu nii idealist kui ka materialist. Tõenäoliselt on Raivo ka Eesti esimene kosmonaut, sest pilet sir Richard Bransoni korraldatavale kosmosereisile on tal taskus. Raivo usub teadusesse, inimese tervesse mõistusse ja inimkonna helgesse tulevikku. Ta usub, et 1000-aastane inimene on täna juba sündinud. Ta arutleb inimkonna tuleviku, elu ja universumi müsteeriumi teemil. Lisaks Raivole mõtisklevad tõe, selle otsingute ja olemasolu üle astrofüüsik Jaan Einasto, füüsik Peeter Saari, teadusfilosoof Enn Kasak, astronoom Laurits Leedjärv, pastor Gustav Piir jpt.

Mart Kuurme on elupõline füüsikaõpetaja. 2013. aasta 21. oktoobril saabub ta Põhja-Ghanas asuvasse Kongo külla, et õpetada vabatahtlikuna füüsikat ja astronoomiat kohalikele lastele. 3. novembril on Ghanas oodata päikesevarjutust. Mart teeb selleks hoolega ettevalmistusi: hilisõhtused tähistaeva vaatlused, füüsikatunnid kohalikus keskkoolis. Taustal kohalike inimeste elu, mida tihti saadab tants – tantsitakse lõikuspeol, tantsivad lesed, kes käima saanud sheavõitootmise, tantsitakse jalgpallivõistlustel ja ka matustel. Tantsitakse isegi kirikus. Mart lähebki kirikust otse päikesevarjutust vaatlema. Varjutus on alanud varem, kui Mart oodata oskas.

Kolmel korral saavad kokku kaks samasooliste noorte paari, Eve ja Kaisa, Rain ja Andres ning lavastaja Ingomar. Plaan oli töötada pikema teatriprojekti raames läbi olulised teemad nende noorte inimeste elus: iseenda ja oma seksuaalse orientatsiooni aktsepteerimine enese ja teiste poolt, toimetulek homofoobiaga, õigus seadusega kaitstud pereelule ja laste kasvatamisele. Kohtuti jõulude paiku, Eesti Vabariigi aastapäeval ja kevade saabumise ajal. Nii teatriprojekt kui selle põhjal sündinud film jäid esialgselt kavandatust märksa lühemaks ja väiksemaks, kuid vestlused puudutasid suuri ja olulisi asju Eve, Kaisa, Raini ja Andrese elus.

Kas geeniusel on õigus oma teatrile, küsib Eesti teatri vanim tegevnäitleja Leida Rammo (1924) ja vastab: on küll. Tallinna Linnateatril on oma geenius – lavastaja Elmo Nüganen. Aga tal ei ole korralikku teatrimaja, suurt lava ega saali. Teater tuleb august välja tõmmata, otsustab Grand Old Lady ja võtab ette enneolematu ristikäigu ametkondade alistamiseks. Tarmukas proua kirjutab kirju, käib linnavalitsuse ametnike jutul, konsulteerib ärilehe peatoimetajaga ja kohtub miljonäriga. Vanadaam teeb kõik, et linnateatri varsti peaaaegu 20 aastat tühjana seisvasse lavaauku uhke teatrimaja ehitataks ja täituks teatrirahva ammune unistus.

Pime inimene ei ela pimeduses. Kui inimene on sündinud nägijana ja nägemise elu jooksul kaotanud, elavad tema vaimusilmas lood, pildid ja mälestused kunagi nähtust. 34-aastane Hedy kaotas nägemise noore täiskasvanuna. 2012–2013 osales ta tantsuprojektis Fragile, millest võtsid professionaalsete tantsijate kõrval osa ka nägemispuudega inimesed. Vahur Laiapea jälgib Hedy, Jaani, Kärdi ja lavastaja Ajjari koostöös valminud tantsulavastuse „Plexus” sündi alates esimestest proovidest kuni etendusteni Lissabonis, Oslos ja Tallinnas.

Eesti praegune piimatootmine triivib suurkarjade ja robotlautade poole. Rein Külama on truuks jäänud arhailisele väikepiimatalule. Koos naisega talitavad nad oma lehmad ise ja müüvad piima käest kätte. Juba kakskümmend aastat on Reinul rituaal – kaks korda nädalas sõidab ta läbi Maardu kivilinna ja endiste suvitusrajoonide piimaringi. Hoolimata sellest, et kaubanduskeskustesse ilmuvad toorpiima automaadid, jääb piimaringile tema võlu ja seega ka klientuur.

Dokumentaalfilm eksootilises Mongoolias toimunud meditsiinilisest missioonist, kus osalesid inglise ja hollandi kirurgide kõrval ka kaks eesti meedikut - missiooni juht doktor Jüri Teras ja anestesioloog Kristjan Kalling. Nende eesmärk oli opereerida songa all kannatavaid patsiente ja õpetada välja oma kohalikke kolleege. Kirurgide filmimise kõrval käis filmi autor vaimujõudu otsimas šamaan Ochiroo juures, veetis päeva budistliku kloostri mungaõpilastega ning õhtupooliku rändkarjakasvataja Battsingihi ja tema naise Ossortshami peres.

Eestis tegutsev liikumine Tour d'ÖÖ koondab jalgrattaaktiviste, kes korra kuus vallutavad linnaruumi. Suures grupis geriljarännak mööda Tallinna õhtuseid tänavaid loob sõitjatele üleva meeleolu. Metsateel kulgeva filosoofi jaoks on jalgratas kui tajuinstrument, teadvuse avardaja. „Kui jalgratta oleksid leiutanud tiibeti mungad, oleksid nad seda eelkõige kasutanud kui meditatsioonivahendit,“ ütleb kirjanik ja semiootik Valdur Mikita. Jalgratas kui mõtlemise vahend on oluline erinevatele loojatele. Jalgratturite eneseteadvuse kasv on suurenenud ülemaailmselt. Homo pedalis – need on inimesed, kes vaatlevad maailma jalgrattasadulast. Nende kõigi jaoks on ratas igapäevane tarbeese. Ja siis midagi veel. Võimalus olla vaba. Nad on väga erinevad inimesed, kuid jalgratas ühendab neid.

Poeetiline dokumentaalfilm lõunamaise temperamendiga kunstnikust Jaan Paavlest (1940 – 2010), kes on olnud skandaalne Eesti poeet ja peformance’i-kunstnik juba aastakümneid. Jaan valmistab ette oma 70. juubeli näitust “Alati on alati”, töötab viimase maali kallal ja unistab isiklikust ateljeest. Kuidas sünnib looming ja millele vastab kunstniku olemus? Peategelase ja tema sõbra Leo arutelude kaudu tõstatuvad elufilosoofilised küsimused. Sattudes mõneti koomilistesse ja ootamatutesse olukordadesse, interpreteerivad nad maailma täiesti teistmoodi, kui seda näeb tavainimene.