Otsingutulemused

1960-70ndad tõid nõukogude Eesti halli ja etableerunud kultuuripilti uue laine andekaid noori poeete ja kirjanikke, maalikunstnikke ja teatriuuendajaid. Käes oli muutuste aeg ja tunda oli vaba mõtte sündi. Evald Hermaküla alustas oma teatriteed noore, vihase geeniusena “Vanemuise” teatris, kus tõi lavale mitu siiani legendaarset lavastust. Ta oli teatriuuenduse peamine eestvedaja. Hermaküla suund oli selge – eemale tekstist ja mõistuspärasusest alateadvuse poole. Täispikk dokumentaalfilm räägib loo autori kasuisast Evald Hermakülast (1941-2000), karismaatilisest näitlejast, lavastajast ja väsimatust teatriuuendajast. Filmis segunevad lavastuslikud ja autori isiklikud mälupildid dokumentaalse arhiivimaterjaliga ning Hermaküla kaasaegsete mõtetega teatrist, elust ja surmast. Film uurib lavastaja ja kunstniku loomepsühholoogiat ja ...

Film räägib tugevast, kõigega hakkama saavast eesti naisest, kes on oma elus kogenud nii traditsioonilist pereelu kui ka väga palju muud. Saades kahekümendates eluaastates rahvusvaheliselt edukaks, kuid jäädes seal juures ometigi laiemale kodupublikule skandaalseks “ilgeks naisetrahvaks”, on tegelikult alati tegemist olnud kahe lapse emaga, abielunaisega Inglismaal, Goldsmithi ülikooli õppejõu, EKA professori, LGBT kogukonna liikme ja ühiskonnas nõrgemal positsioonil olevate inimeste eest võitlejaga, kes selle kõige juures tegeleb ka kunstnikukarjääriga.

Filmi peategelaseks on kirjanik Mehis Heinsaar, looja, kel meeldib rännata oma sisemises psühhogeograafias. Kirjanikku ümbritseb ebatavaline ja tähendusrikas loodus, ta oskab veel kõnelda loomade ja lindude keelt ning näha silmale nähtamatut. Kirjanik püüdleb läbi metsiku tihniku avarate luhtade poole, selliseid mitmepäevaseid matkasid nimetab ta ise vaese mehe palverännakuteks. Rändaja teel leiab aset seitse kohtumist, mis avavad vaatajale Mehis Heinsaare maagilist siseilma.

Põhjamaise vesterni tegevus toimub metsikus Lapimaa tundras. Filmi peategelane on noor kaevur Rupi, kes loodab tundrat õõnestades piisavalt raha kokku kühveldada, et kaevandusküla hingemattev tolm igaveseks jalgelt raputada. Aga töö kaevanduses on seiskunud, sest Rupi põdrakasvatajast isa keeldub oma maid müümast. Kõigele lisaks on manipulatiivne kaevandusboss, hüüdnimega Kalastaja, hakanud silma viskama Rupi sõbra naisele, kellesse ka Rupi on salaja armunud. Nüüd, kui elu kaevanduskülas muutub iga hetkega üha enam varisemisohtlikuks, peab Rupi otsustama, kuhu ja kellele ta kuulub. Kas isakodu ürgsele tundrale või isiklike huvide külmale maale?

Mark on rändaja, kes usub elu väljaspool kapitalismi. Ta loobus eduka seinatennisetreeneri karjäärist Londonis ja nüüd Tallinnas kutsub liituma kogukonnaga, kus elatakse ilma rahata ning omavahel jagatakse oskusi, kogemusi, toitu ja armastust. Tantristlikke energiaid valdava Margi soov on vabastada Eesti inimesed omamise instinkti haardest. Selle ülesande täitmisel tuleb tal seista silmitsi isiklikest ideaalidest veelgi võimsama jõuga.

Tallinna Lennujaama külje all aastakümneid toiminud aiakeste küla annab tegevust ja leivakõrvast sadadele Eesti venelastele, õigemini on koos palju rahvusi: venelasi, valgevenelasi, ukrainlasi, aserbaidžaanlasi. Rahvasuus pilpakülaks kutsutud asumis toimetavad agarad pensionärid varakevadest hilissügiseni. Suur-Sõjamäe suvemajade elanike hinges tiksub mineviku aeg, hoolimata pea kohal vihisevatest lennumasinatest. Suletud minevikuoaasil pole aga tulevikku. Inimestel tuleb maa vabastada, et lennujaama laiendusele ruumi teha.

Kakskümmend aastat tagasi kohtus Viljandis Kaevumäel käputäis pärimusmuusikuid ja alguse sai pärimusmuusika festival Viljandi Folk. Tänavusel juubelifestivalil liiguvad ringi umbes kahekümneaastased noored, pill kaelas, helin rinna sees. Nad vaatavad maailmale teistmoodi, nende väärtushinnangud on väärtuslikud hinnangud. Noortega koos kulgeb ja põimub Jaak Johanson, folgi ja kogu eesti pärimusmuusika käilakuju. Folk on uus punk.

Urbaniseeruva inimese ja looduskeskkonna suhted muutuvad üha probleemsemaks. Võibolla on ülemaailmne keskkonnakriis linnastuva elukeskkonna kriis, meie harjumuste, ootuste ja väärtuste kriis? Film peegeldab harjumuspärase maailma lõppemise aimdust New Yorgi alati pulseerivatel tänavatel; Türgis, iidses Hasankeyfis, mille ajalugu ulatub linnakultuuri algusaega, vanasse Mesopotaamiasse; Kambodža südames laiuva Tonlé Sapi järve kalurikülades ja Freiburgi ultramoodsas ökolinnaosas Lõuna-Saksamaal Vaubanis. Neli maailma paika, neli näidet sellest, kuidas inimene muudab keskkonda ja keskkond mõjutab omakorda inimest ja tema identiteeti.

Luuletaja Hando Runneli 2009. aasta suve hetked ja matkad Eestis. Enamasti on need Eesti ajaloo või kultuurilooga seotud kohad: alates Villem Reimani elukohast Kolga-Jaanis kuni Tartu ülikooli kohvikuni. Runnel võtab oma retkedele kas vaimus või ilmsi kaasa talle olulisi inimesi: Uku Masing, Hendrik Adamson, Jüri Matjus, Hannes Varblane, Vello Salum, Peeter Olesk jt. Filmis nähtava ja kuuldava mosaiikseist katkeist kujuneb Runneli vaimsuse üldilme, avaneb selle põhigi. See muide oligi Andres Söödi salaeesmärk ja -huvi, kui ta kaamera haaras ja ühes Hando Runneliga ühel ilusal suvel hulkuma läks.

Tahtejõulised ja vitaalsed veteranujujad ei soovi vanadust veeta kiiktoolis "tiksudes" ning seebikaid vaadates. Nad rokivad mööda maailma ringi ja võidavad medaleid, näevad nooruslikud välja ning nende hoiakud on elujaatavad. Üksteisele ollakse toeks mitte ainult treeningutel, vaid ka igapäevaelus. Kuigi enda sõnutsi jäädakse kogu eluks sportlasteks, ei spordita vaid medalite pärast. Sport on eelkõige elukvaliteedi kasvatamise ja elu pikendamise vahend.