Otsingutulemused

Siisi on aktiive ja nägus noor naine, kelle energiast jaguks esimese Eesti kosmosesüstiku saatmiseks Veenusele. Maailmaparandamise tung lennutab Siisi hoopis kaugesse Ugandasse, kus ta plaanib annetuste abil avada kohviku, mis pakuks tööd kohalikele puuetega noortele. Projekti algus on hoogne, ent mida aeg edasi, seda rohkem põrkub Siisi idealism kohaliku töökultuuri, sooliste eelarvamuste ja majandusliku paratamatusega. Lisaks kuhjuvatele probleemidele rahastusega ja klientuuri puudumisele, satub tulejoonele ka Siisi eraelu. Rahastajatele saadetavad videoraportid peavad aga särama optimismist, sest Aafrika vajab ju päästmist, kui juba päästma on hakatud.

Unistamine on oskus. Lugu Paidest pärit kaksikvendadest, Rainer ja Ragnar Lusmägist, kel tekkis gümnaasiumis mõte asutada õpilasfirma. Idee sai alguse Ragnari kitarrimänguharrastusest. Ta tellis välismaalt plektroneid ehk medikaid, millega näppekeelpillide keeli tõmmatakse. 2011. aastal võitsid vennad Järvamaa noorte äriideede konkursi ja asusid arendama firmat, mis müüks muusikutele kitarritarvikuid. Edukas on ka nende ettevõte Praktikum, mis vahendab noori praktikakohtadele. Noored mehed julgevad mõelda mõeldamatust ja asuvad rajama teed kasvõi majandusministri ametikoha poole.

Mart Kuurme on elupõline füüsikaõpetaja. 2013. aasta 21. oktoobril saabub ta Põhja-Ghanas asuvasse Kongo külla, et õpetada vabatahtlikuna füüsikat ja astronoomiat kohalikele lastele. 3. novembril on Ghanas oodata päikesevarjutust. Mart teeb selleks hoolega ettevalmistusi: hilisõhtused tähistaeva vaatlused, füüsikatunnid kohalikus keskkoolis. Taustal kohalike inimeste elu, mida tihti saadab tants – tantsitakse lõikuspeol, tantsivad lesed, kes käima saanud sheavõitootmise, tantsitakse jalgpallivõistlustel ja ka matustel. Tantsitakse isegi kirikus. Mart lähebki kirikust otse päikesevarjutust vaatlema. Varjutus on alanud varem, kui Mart oodata oskas.

Eesti ainsad elukutselised lambapügajad Mehis ja Raivo võrdlevad oma elustiili Soomes ehitustöödel käijatega, pügamistööd viivad neid tihti pikaks ajaks kodust eemale. Füüsikatudeng Aadama jaoks on lammaste pügamine hästitasuv rahateenimisvõimalus, mis võimaldab teha suhteliselt vähe tööd ja keskenduda õpingutele ülikoolis. 2013. aasta suvel otsustavad Mehis, Raivo ja Aadam sõita Šotimaale, et võtta osa Euroopa meistrivõistlustest lambapügamises.

Ajal, mil kümned tuhanded eestlased Soomes parema elu nimel tööd teevad, elavad paljud neist pidevas ooteseisundis. Alati pakitud kott, voodi kuskil anonüümses toas, köök, mida kasutab loendamatu arv inimesi - oma elu omas kodus saab elada vaid loetud tunde. Film räägib loo ühest majast Helsingi lähedal, mille allkorrusel elavad 10 eestlast ja ülakorrusel soomlane Tomi, kes neile tööd pakub. Estofiilist ülemus tunneb muret, miks eestlased oma vaba ajaga midagi ette ei võta. Eestlastel on aga hoopis teised mured.

Eesti praegune piimatootmine triivib suurkarjade ja robotlautade poole. Rein Külama on truuks jäänud arhailisele väikepiimatalule. Koos naisega talitavad nad oma lehmad ise ja müüvad piima käest kätte. Juba kakskümmend aastat on Reinul rituaal – kaks korda nädalas sõidab ta läbi Maardu kivilinna ja endiste suvitusrajoonide piimaringi. Hoolimata sellest, et kaubanduskeskustesse ilmuvad toorpiima automaadid, jääb piimaringile tema võlu ja seega ka klientuur.

Kas raudteeromantikast on tänasesse on jäänud kõigest sõnapaar? On rong sõiduvahendina Eestis jagamas oma eelkäija, hobuse, väljasuremisele määratud saatust? Kohtume filmis mehega, kes ametilt raudteeohutuse spetsialist, kuid hingelt iluotsija. Sündinud ja kasvanud raudteelaste perekonnas, kaotanud traagilise rongiõnnetuse tagajärjel oma lähedase ja pagedes tänagi aeg-ajalt oma vanematelt päritud raudteeputkasse elu üle järele mõtlema, kehastab Ivo kõike seda, millest raudtee-romantikud eelneva pooleteist sajandi jooksul rääkinud on.

Dokumentaalfilm eksootilises Mongoolias toimunud meditsiinilisest missioonist, kus osalesid inglise ja hollandi kirurgide kõrval ka kaks eesti meedikut - missiooni juht doktor Jüri Teras ja anestesioloog Kristjan Kalling. Nende eesmärk oli opereerida songa all kannatavaid patsiente ja õpetada välja oma kohalikke kolleege. Kirurgide filmimise kõrval käis filmi autor vaimujõudu otsimas šamaan Ochiroo juures, veetis päeva budistliku kloostri mungaõpilastega ning õhtupooliku rändkarjakasvataja Battsingihi ja tema naise Ossortshami peres.

Tallinna Lennujaama külje all aastakümneid toiminud aiakeste küla annab tegevust ja leivakõrvast sadadele Eesti venelastele, õigemini on koos palju rahvusi: venelasi, valgevenelasi, ukrainlasi, aserbaidžaanlasi. Rahvasuus pilpakülaks kutsutud asumis toimetavad agarad pensionärid varakevadest hilissügiseni. Suur-Sõjamäe suvemajade elanike hinges tiksub mineviku aeg, hoolimata pea kohal vihisevatest lennumasinatest. Suletud minevikuoaasil pole aga tulevikku. Inimestel tuleb maa vabastada, et lennujaama laiendusele ruumi teha.

Narva jõel asuvale Varesesaarele 1857. aastal asutatud Kreenholmi Manufaktuur, oma hiilgeaegadel 13 000 inimesele tööd andnud tekstiilikombinaat suleti lõplikult 2010. aastal. Viimase paari aastakümne jooksul on töö kaotanud üle kümne tuhande kudumisvabriku töölise. Oma sünget elulugu jutustavad nooremapoolsed Narva venelased, kreenholmlaste põlvkonna järglased. Karmid monoloogid räägivad hüljatusest, tänavaelust, alkoholist, narkootikumidest ja vanglast. Enamike elusaatust on kujundanud lapsepõlve hingelised ja füüsilised traumad. Põhjakihti vajunud noortel inimestel pole jõudu, lootust ega tahtmistki elumülkast välja rabeleda.