Otsingutulemused

Tallinna vanalinna endiste kloostrihoovide piirkonda Vene tänava ümbruses hingestab tänapäeval koostööühendus Ladina Kvartal. Iidsete müüride vahel on fondi Hereditas eestvõtmisel tekkinud omapärane habras kultuurikeskkond – muistsest pärandist kantud teater, muusika, kunstid, haridus, mõtlemine. Koos Dominikaani vendade ja Brigitiini õdede tagasipöördumisega Tallinna pärast ligi pool aastatuhandet kestnud eemalolekut, on taastunud ka suurejoonelised liturgilised sündmused. "Hereditas" tähendab ladina keelest tõlgituna “pärandit”, nähtamatut põlvest-põlve edasikantud elu vaimu.

Tallinna, kunagise kubermangulinna töölisagulid oma ajutiste barakkide ja kasarmutega on kurb pärand tänasetele elanikele. Majad on kehvas seisus, elutingimused ei vasta tänastele nõuetele. Neis agulites on sündinud ja kasvanud paljud rahvusliku kultuuri suurkujud. Kahjuks ei kajastu see vanade rajoonide saatuse määramisel. Linnaametnikud leiavad, et agulimajade probleemide lahendus on pigem lammutamine ja uute hoonete ehitamine, mitte eheda agulimiljöö ja inimsõbraliku elukeskkonna säilitamine. Probleemide tõstatamise taustal tutvustatakse ka Tallinna agulite ajalugu, kasutatud on arhiivikaadreid- ja fotosid. Kommentaarid majaelanikelt, arhitektidelt, ajaloolastelt ja linnaametnikelt.

Nõukogude rahufondi tellimisel valminud dokumentaalfilm rahufondi Eesti osakonna tegevusest ja rahuvõitluse rahalisest toetamisest.

Kui palju Eestimaad jõuab poole tunniga läbi rännata? Ja kõike nähtut voolavas poeetilises keeles esitada? Kontsentraat aegadest, kohtadest, loodusest ja inimesest suubub suvesse aastal 1984, mil Lasnamäe oli noor, maaelu tublil järjel ja autode nimi Žiguli. Kas need olid tõesti Nõukogude Eesti parimad aastad või see ainult näib nii? Tallinna vanalinna punased katused on ju alati punased, Tartu tervitab jaanipäeva ikka ülikoolilõpetajate säravate silmadega, Kasari jõgi otsib mere poole teed ikka läbi Matsalu roostike ning Lahemaa maalilisel sinilillevälul võib loodetavasti veel kaua kohata sookurgede peret.

Humoorikas filmipala moest kui sotsiaalsest nähtusest, moe mitmetest funktsioonidest, moe ja inimese suhetest tänapäeval, aga ka moe veidrustest ja plusspooltest. Mida kantakse 1980ndatel seljas, peas ja käes ning kuidas seda kõike nõukogude aja tingimustes hankida. Moejooniste autor on kunstnik Mari Kanasaar. Diktoriteksti loeb Jüri Krjukov.

Pildikesi linnamelust ja inimestest seal sees. Varjatud kaamera jälgib suvist linnaelu ja -melu ning inimesi linnakeskkonnas.

Antakse ülevaade olümpiarajatiste valmimisest Tallinnas. 1980. aastal toimuvaks suveolümpia purjeregatiks ehitati Tallinna Olümpiapurjespordikeskus, Tallinna linnahall, hotell Olümpia, lennujaam, telemast, restoran Pirita jpm, restaureeriti vanalinna, rekonstrueeriti tänavaid. Inimesed töötasid objektidel üle 1,2 miljoni töötunni tasuta. Filmis jälgitakse olümpiaehitiste valmimist.

Portreteeritav on TRA Draamateatri näitleja Kaarel Karm. Näitleja meenutab oma teatritee algust, mõtiskleb näitlejatöö olemuse üle ja räägib rolli sünnist. Enamasti kõlab näitleja tekst kaadri taga, pildis vaated teatrile, teatrilavale ja -saalile, näitlejatele proovis, laval, grimmitoas, tegelastetoas, teatrikostüümidele, inimestele riietehoius, saalis, tänaval või teatrikassa ees piletijärjekorras jm. Lisaks staatilised lavapildid ja proovid teatris mängitavatest lavastustest „Othello“, „Parvepoisid“, „Roosiaed“, „Päikese lapsed“, „Õnne sünnipäevaks, Wanda June!“, „Kui me, surnud ärkame“, „Inimeje ja inimene“ jt. Ekraanil paljud TRA Draamateatri näitlejad.

Suurtootmise puhul on elukeskkonna kaitsmise seisukohalt väga oluline loodusvarade kompleksne kasutamine ja jäätmete täielik utiliseerimine.

Evald Okas maalib portreed Aino Bachist. Kunstiteadlane Boris Bernštein kõneleb filmitegemisest. Tallinna südalinn, inimesed tänavail. Aino Bach jalutab, ostab ajalehte, lilli. Kunstnik Bach töötab oma ateljees, erinevad graafilised lehed. Vanad fotod. Aino oma kodus koos Debora Vaarandi, Olga Lauristini ja Boris Bernšteiniga. Aino Bach kunstinäitusel ja vanalinnas jalutamas.