Otsingutulemused

Portreefim vanast filmitegijast, kes vaatab tagasi kadunud ajale, filmidele, mis teda saatnud, ja kaaslastele, kelleta poleks seda kõike olnud. See on üks tahk Eesti esimese sõjajärgse põlvkonna loost ja omapärase eesti dokumentaalfilmi sünnilugu. Film elust, mälust ja kultuuri katkematusest. Peep Puks on teinud režissöörina 61 tõsielufilmi ja autorina ligi 40 telesaadet. "Vaadates tema filme 1969. aastast peale, mõistan korraga, miks Eesti saavutas taas iseseisvuse ja nii loomulikult", kirjutas filmikriitik Jaan Ruus temast. "Sest uurides rahva elamise jõu allikat, on Puksil õnnestunud seda eestluse elujõudu oma filmides peegeldada. Otsides enda jaoks elamise jõudu, on ta leidnud üles rahva elujõu allikad."

Ilmalikus kultuuris kipub surm olema tabuteema ja sellest rääkimist välditakse. Olenemata, et surm on üks elu osa, on inimestel tekkinud sellega seoses liigsed hirmud. Ameerikast Eestisse kolinud kultuuriloolane ja antropoloog Paul Firnhaber arvab, et üheks põhjuseks võib olla teadmatus - me ei tea lõpuni, mis surm on. Erinevate maade matmisrituaalne ja surmakultuuri uurinud teadlane arutleb oma Viljandi kodugaleriis surmahirmu üle ning valgustab meid, millest on surma kujutamine kujutavas kunstis välja kasvanud, milline on inimkonna pärand ühiskonnale üldisemalt ning mis teda köidab väikeses Viljandis, kuhu ta on tulnud oma vanaduspõlve veetma.

Paarile andekale tüdrukule toetudes asub kunagine Epp Mäe treener ja olümpiasportlane Arvi Aavik looma Eesti esimest maadlusnaiskonda, kus sportlased ja ka treenerid töötavad tema kujundatud treeningkava järgi. „Hulluks treeneriks“ kutsutud kompromissitu ja kirglik Aavik ei piirdu aga ainult spordiga, ta tahab luua midagi, mis on suurem kui sport. Ta tahab kaotada piiri treeneri ja sportlase vahel, et kokku võiksid saada inimene ja inimene.

Dokumentaalfilm Rein Taageperast on kvintessents suure mõtleja ja suure tegutseja eluteest ning elutööst. Filmis kõnelevad arhiiviürikud, aga ka tema kaasteelised nii Kalifornias kui Eestis. Ja muidugi Rein Taagepera ise.

Film tugineb osaliselt Tõnis Mäe eluloole, kuid keskendub rohkem tema tänasele loomingule, uute laulude valmimisele – ja näitab, kuidas ka igas uues loos peegeldub tema isemoodi maailm, kajastuvad erinevad hetked kogu tema elust ja Eesti kultuuriloost.

Mees kukub katuselt alla. Teine upub. Kolmas süttib põlema. Kuhu iganes vaatad, mehi langeb nagu loogu. „Olgu muld neile kerge!“ ohkavad mornid lesed endale ristimärki ette lüües. Selline on elu ja surm Viragos – külas, kus alates Teisest Maailmasõjast ei ole ükski mees elanud nii kaua, et näeks oma neljakümnendat sünnipäeva. Kuni tänaseni. Inspireerituna Lõuna-Eesti eluolust, kus kaasaegne karm reaalsus põimub müstilisega, räägib film loo virāgō’dest – naistest, kes omavad nii kangelaslikke kui vaenulikke iseloomujooni

Film jälgib Euroopa Eestlaste Koori teekonda 2019. aasta juulis toimuvale XXVII Üldlaulupeole läbi kahe inspireeriva peategelase silmade. Bonnis toimuvas koorilaagris on dirigent Elo Tammsalu-Schmitz silmitsi raske ülesandega - uus repertuaar tuleb selgeks teha koorile, mis kohtub ainult paar korda aastas ja kus käivad koos väga erineva laulmisoskusega inimesed. Kooris laulab ka Elo abikaasa - sakslane Hartmut Schmitz, kes on armastuse pärast ära õppinud eesti keele ja kelle suureks sooviks on minna laulupeole. Nende ponnistused jätkuvad nende kodus Aachenis. Hartmut peab palju vaeva nägema, et laule ära õppida ja Elo töö ei lõpe ka siis kui ta kodus on. Kas see ...

Tõsielufilm purjetaja Ahto Valterist ja tema seiklustest keskendub mehe ümbermaailmareisile 1938–1940. Ainulaadse meresõidu filmijäädvustustele, Ahto Valteri ja tema isa Rudolfi päevikute tekstidele rajatud jutustus annab edasi kahe maailmasõja vahelisel ajal läänemaailmas valitsenud ajastu vaimu, kaasates arhiivikaadreid ja väljalõikeid ajalehtedest. Filmi avab ja lõpetab Ahto poeg Ewan Duff Walter, kes kuue nädala vanuselt koos vanematega ümbermaailmareisi alustas. Ahto Valter on inimene, kellest tänapäeval eriti palju ei teata. Poiss, mees ja meediasündmus, kellest rääkisid suure maailmasõja eelõhtul ajalehed mõlemal pool Atlandi ookeani ja kes seejärel unustati.

Risti kirikuõpetaja Annika Laats ei karda võitlusi, olgu nende vallandajaks kultuuriväärtused, koguduse hoole alla võetud pagulased või dogmaatilised arusaamad usust ja inimesest.

Leonhard Lapin on Eesti moodsa kunsti klassik, kuid samas ka enfant terrible, keda saadavad pidevalt skandaalid, pikantsed legendid ja kadedate nurin. Lapin astub eneskindlalt keskpärasuse konnasilmale, ise olukorda täiel rinnal nautides. Muusade poolt armastatud kunstnik ei häbene oma salasuhteid. Neid jätkub Lapinil ka nüüd, mil 70 juubel seljataga. Uus eesti film avab uksed kaduva boheemluse maailma, kus poliitkorrektsuse asemel vohab mahlakas sõnavara.