Otsingutulemused

Ekraanil on monumendid ja kunstimälestised, mille saatus on olnud lähedalt seotud Eesti Vabariigi ajalooga. Sõna saavad eesti skulptorid, endised meelsusvangid, ühiskonna- ja kunstiteadlased. Miks me vajame oma monumente? Kuidas on suhtutud monumentidesse ja kunstimälestistesse Eestis ajaloo tõmbetuultes? Mälestusmärgid võivad olla ideoloogia ohvrid. Ainuüksi 20. sajandil on Eesti üle elanud mitu riigivõimu, mis ajaloo areenilt lahkudes on võtnud kaasa ka oma monumendid. Ajal, mil stabiilse arenguga riikides on suhtutud monumentidesse kui kunsti- ja ajaloomälestistesse, on paljude sõjamälestiste saatus Ida-Euroopas muutunud aktuaalseks.

Poiss ja tüdruk jalutavad pargis ja söövad banaane. Tüdruk on hea kasvatusega ning paneb söödud banaani koored taskusse, poiss aga viskab oma banaani koored maha. Tegu osutub saatuslikuks.

Kakskümmend viis aastat Eesti Kunstimuuseumi juhtinud kunstiteadlane Inge Teder (1931) asus muuseumi etteotsa 1960ndate keskpaigas, mis oli pöördeline aeg nii ühiskonnas kui ka muuseumi elus. Mitmed eestiaegsed klassikud, eriti väliseesti kunst, olid toona ebasoovitavad, noorte töödes nähti aga formalismi mõjusid. Osava diplomaadina oskas Teder võimukoridorides laveerida ja enamasti sai oma tahtmise. Tederi ajal täienesid jõudsalt kunstimuuseumi kogud, kunstnikud ja kollektsionäärid kinkisid tihti teoseid ning riik eraldas muuseumile raha kunstiostudeks.

Uus aeg loob uued soorollid. Aimur Säärits on üks kolmest Eestimaa meessoost lasteaiakasvatajast ja nelja lapse isa, lisaks sellele medalisepp, Saksa kõuriku koolitaja ning Jõgeva kuulus sumotreener. Helge portreefilm näitab "onu Aimuri" agripäeva hommikust õhtuni, võimlemistunde ja spordipäeva lasteaias, medalite meisterdamist oma firmas, maadlustreeninguid ja võistlust spordihoones. Isadepäevaga alanud film lõppeb emadepäevaga, mil Aimuri abikaasa Ave kutsutakse presidendi vastuvõtule koos teiste tublide eesti emadega.

Kadrioru loss on olnud läbi aegade Tallinna kroonijuveel. Pidulik ja uhke Rooma baroki stiilis keisriloss, mida ümbritses Versailles’ eeskujul purskkaevude, hekkide ja lilleparteritega regulaaraed, kerkis karge Läänemere äärde Vene valitseja Peeter I tahtel. Pea 300 aasta jooksul on loss üle elanud mitmeid ümberehitusi, remonte ja tulekahjusid. 1991-2000 restaureeriti loss võimalikult algsel kujul. Nüüd on Kadrioru loss nii Eesti kui ka kogu Põhja-Euroopa barokkarhitektuuri üks kaunimaid näiteid.

Riigimees ja diplomaat Friedrich Karl Akel, elukutselt silmaarst, oli Eesti Vabariigi riigivanem, kolme valitsuse välisminister, saadik Soomes, Roostis, Taanis ja Saksamaal. Ta arreteeriti 1940.aasta sügisel ja mõsiteti surma järgmise aasta suvel. Kaua aega ei teatud tema saatusest usaldust väärivat tõde. Oma isast ja perekonna saatusest kõnelevad Fr. Akeli tütred Lia von Sydow Stockholmis, Asta Treude Tallinnas ning tütretütar Lii Heribertson. Akeli saatuslooga põimub Rootsi Kuningriigi ja Eesti Vabariigi lugu, mida kroonib Carl XVI Gustavi ja kuninganna Silvia visiit 1992. aasta kevadel.

Dokumentaalfilm on tehtud suurte muutuste künnisel – Eesti Vabariigi taasiseseisvumise alguses. Rikkalik arhiivimaterjal võimaldab käsitleda Eesti riigi meremeeste, laevade ja sadamate ajalugu ning saatust läbi aegade. Meenutused Eestist kui mereriigist viivad Eesti Vabariigi algusaastatesse. Meremeeste ja laevade saatused on üks osa kogu riigi saatusest. Filmis kajastuvad traagilised sõja-aastad ja meresõit võõra lipu all. Kasutatud on arhiivikaadreid ja -fotosid. Intervjueeritud on paljusid merelaevandusega seotud inimesi, kes räägivad Eesti merelaevanduse ajaloost, headest ja keerulistest aegadest – minevikust, olevikust, tulevikust. Lootused uuele elule puudutavad noorte meremeeste väljaõpet ja nende unistust olla Eesti meremees, seilata Eesti lipu all.

Filmiportree kunstnik Jüri Arrakust. Kohtumised tema ateljees ja maakodus, maalide väljapanekuks ülesseadmisel ja loomehetkedel, saatmas kunstniku mõtisklused elust ja kunstist.

Film 1718. aastal Peeter I poolt Kadriorgu rajatud lossist läbi aegade ja inimeste. Lossis on käinud Rootsi kuningas Gustav V, seal on töötanud riigivanem Rei ja president Päts. Seal on vastu võetud gümnaasiumilõpetajaid, kirjanikke ja diplomaate. Eesti Vabariigi ajal sai sellest valitsuse residents. 1940. aasta 21. juuni sündmustest räägib Oskar Pärn, uue valitsusjuhi Johannes Varese tegevusest tema kunagine sekretär Aldo Roomere. Aegade muutudes tulid lossi uued inimesed - Eduard Päll, August Jakobson, Johan Eichfeld, Aleksei Müürisepp, Artur Vader, Karl Vaino, Johannes Käbin, Arnold Rüütel.

Laule Olivia Saare sõnadele ja Tõnis Kõrvitsa viisidel esitavad Kadi-Signe Selde, Ave Kumpase laululapsed, J. Tombi nimelise kultuuripalee poistekoor ja ansambel Kavaler.