Otsingutulemused

Euroopa Kultuuripealinna Segakoor on noor tegutsev koor asjalikest kultuuri- ja kunstiinimestest, kelle südameasjaks on laulu abil tutvustada maailmale Tallinna kui 2011. aasta kultuuripealinna. Saanud Laululahingu saatest tuule tiibadesse, esineb koor Helsingis, esindab Eestit Kooride Olümpial Hiinas Shaoxingis ja EXPO maailmanäitusel Shangais. Motivatsiooniks on rõõm laulmisest, tahtmine tegutseda ning hea seltskond. Segakoori paneb suurepäraselt toimima positiivsusest pakatav koorijuht Veronika Portsmuth ja eks iga koor ole just oma juhi nägu!

Koloriitsest korstnapühkijast, eriväljaõppega luurajast ja legendaarse Valli baari lorilaulikust sai saatuse tahtel eriti salajane niiditõmbaja iseseisvumisaja öölaulupidudel. Aastaid hiljem avastas ta, et teda kirjutatud ajaloos revolutsionäärina ei mainita. Aeg on tõde päevavalgele tuua ja ajalugu ümber kirjutada. Saage tuttavaks - tema hüüdnimi on Korsten.

Kroonikafilmis viiakse vaataja visuaalsele reisile lähiminevikku, kus aasta algul valitsev ülim optimism asendub aasta edenedes kainestava reaalsusega. Pühendatakse tähelepanu kohustuslikele sündmustele: vabariigi aastapäeva paraad ja presidendi vastuvõtt Estonia teatris. Edasi liigub lugu uue õiguskantsleri ja palju poleemikat tekitanud vabadussamba temaatika juurde. Kaamera jõuab ka 2008. aastal esmakordselt ilmavalgust näinud Uma Pido ja punklaulupidusid kajastama. Finaalis muutub aktuaalseks kohalejõudnud majanduskriis ja sellega kaasnevad dramaatilisused. Film pakub pistelise valiku aastal 2008 toimunud suurtest ja väiksematest sündmustes.

Kakskümmend viis aastat Eesti Kunstimuuseumi juhtinud kunstiteadlane Inge Teder (1931) asus muuseumi etteotsa 1960ndate keskpaigas, mis oli pöördeline aeg nii ühiskonnas kui ka muuseumi elus. Mitmed eestiaegsed klassikud, eriti väliseesti kunst, olid toona ebasoovitavad, noorte töödes nähti aga formalismi mõjusid. Osava diplomaadina oskas Teder võimukoridorides laveerida ja enamasti sai oma tahtmise. Tederi ajal täienesid jõudsalt kunstimuuseumi kogud, kunstnikud ja kollektsionäärid kinkisid tihti teoseid ning riik eraldas muuseumile raha kunstiostudeks.

Dokumentaalfilm uurib kunagises idablokis ja ka Eestis leviva nõukanostalgia põhjusi. Optimistlikke filmikaadreid elust Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis kommenteerivad kunagised vabadusvõitlejad Lagle Parek, Tiit Madisson ja Tunne Kelam, analüüsides kriitiliselt nii tollaseid kui praeguseid ideoloogilisi klišeesid.

Suvekuudel saabuvad Tallinna hiiglaslikud lõbulaevad, igaühe pardal üle tuhande reisihuvilise, kes kõik enamjaolt Ameerikast. Tallinnas viibimiseks on neile nähtud kuus tundi. Neid ootavad sadamas otsatus rivis bussijuhid, giidid ja tuuriorganisaatorid. Kruiisituristid läbivad tempokalt olulised vaatamisväärsused, söövad kõhud täis ja lahkuvad. Tallinn oli vaid järjekordne peatus nende pikal teekonnal. Sadamakaile jäävad järele lehvitama pingelisest päevast surmväsinud kohalikud teenindajad. Mida turistidele üleüldse näidati ja räägiti? Kes vahendavad meid ühepäeva-turistidele? Ja kes on need turistid?

Eestimaad saab näha mitut moodi. Tillukese ääremaa või piiririigina. Pealiskaudselt. Aga saab ka teisiti, maasse sisse minnes ja seda tunnetates. Ja siit avaneb hoopis teine kiht. See film on eestlase hinge inventuur enne postmodernistlikku pealiskaudsusse suundumist. Meie maa lugu, selline nagu ta on. Selline, nagu meie seda näeme. Tundeline ja mõtteline. Lugude ja faktidena. Oma ja vahel võõras. Mitte veel kadunud. Mandrijää ja laulu koosjõul kujundatud maa.

Eestimaa inimesed enne 2003. aasta 14. septembri euroreferendumit. Rõõmsad, uhked, lühikesed, blondiinid, kurvad, vihased, juhuslikud, laulvad, tantsivad, leplikud, igavad, kavalad, pikad, brünetid, töökad, tugevad, vanad, noored, kained, purjus, ilusad, arad ja julged inimesed kohtusid bussi juures, mis peatus Eesti väikestes asulates, et jagada informatsiooni Euroopa Liidu kohta.

Keskmes on kolm eesti meest. Mart Laar käivitab "Welcome to Estonia" märgiprojekti, Linnar Priimägi tegeleb mainekujundusega ja reporter Jüri Muttika otsib oma tegu ja nägu. Peategelane, noor eesti ajakirjanik on üles kasvanud varakapitalistlike kiirete muutuste rütmis. Ta on oma maa patrioot, aga talle jääb arusaamatuks, mida kujutab ja millistele põhimõtetele tugineb tänapäeva Eesti identiteet. Identiteediotsing on filmi keskne telg. Kuna Eesti pole üheselt mõistetav tervik, siis võtab reporter kasutusele erinevad taktikad ning vaatepunktid, et sel teel "valgustada" Eesti erinevaid reaalsusi. Oma otsingutel võtab ajakirjanik appi intervjuukatsed Mart Laari ja Linnar Priimäega.

Vabadusvõitleja Enn Tarto jutustab oma elust ja võitlusest Eesti taasiseseisvumise eest. Mees, kes on erinevates kinnipidamisasutustes veetnud kokku 14 aastat, külastab filmi alguses Patarei vanglat. Film esitab vaheldumisi peategelase poliitilisi seisukohti ning juba tuttavaid ajaloolisi kaadreid: vene vägede saabumisest Eestisse 1939 kuni laulva revolutsiooni sündmusteni ja Tallinna Draamateatri ees peetud pikettideni poliitvangide vabastamiseks.