Otsingutulemused

Suveöine pulmapidu kisub ootamatult pruutpaari Astridi ja Tõnise järsuks lahku kasvamiseks. Side, mis veel hiljuti tundus nii tugev, et lubada “jah, igavesti” ja otsus, mis äsja oli nii selge, langeb kahtluse alla ööl, mil oodatud kooselu pidi algama. Pulmadele eelnenud unistused ja mõtted sellest, mida abielu kummagi jaoks tähendab, ei ole enam see ankur, mis Astridit ja Tõnist antud lubaduse küljes hoiaks. Olles end teineteise külge sidunud, muutub ühe osapoole kõhklus ka teise kõhkluseks, teise raskus tõmbab ka esimese alla. Teadmata veel, kuidas olla koos, jäädes lihtsalt endaks, annab teed hirmule, et pühendumine teisele tähendab endast ilma jäämist. Abiellumise eel ...

Film jälgib noorpaari Jacot ja Sabinat, kes valmistuvad lapse sünniks ja kohanduvad uue eluga vanematena. Jaco ja Sabina kohtusid 2020. aasta suvel ja on sellest ajast saati kogu aeg koos olnud. Aastaga on nende elus palju toimunud - nad kolisid kokku, külastasid Sabina kodumaad Kolumbiat ja Sabina jäi lapseootele ning neist said lapsevanemad. Sabina töötab Wise'is ja soovib jätkata eksperimentaalfilmide tegemise ja fotograafiaga. Jaco aga peab hauakaevaja ametit ja tahab õppida haljastust. Nende suurim unistus on elada maal looduses, väikeses suvilas, kasvatades oma aeda ning põllusaadusi. Sabina ja Jaco on paar, kes on nii erinevast kultuuriruumist kui ka generatsioonist. Sabinal ...

Kui keha ja kell räägivad eri asju.

1990 aasta suvi. Peatselt on algamas NSV Liidu meistrivõistluste järjekordne hooaeg. Kalevi korvpallimeeskond seisab pärast aastaid kestnud rasket tööd veelgi raskema valiku ees - Nõukogude Liit laguneb, Eesti püüdleb taasiseseisvuse poole ja ühiskonnas tõstab pead arvamus, et eestlased ei tohiks Nõukogude Liidu meistrivõistlustel osaleda. Mehed, kes on pühendanud kogu elu spordile ja treeninud vaid ühe eesmärgi nimel, teevad raske ja ühiskonnas ebapopulaarse valiku. Otsustatakse siiski mängida... Mitte miski pole aga mängijaid ja treenerite tiimi valmistanud ette niivõrd tormiliseks hooajaks. Pärast kõikvõimalikke vintsutusi saab meeskonnal olla vaid üks eesmärk...

Kas linna planeeritakse autodele või inimestele? See küsimus kerkib aina teravamalt. Sõnades luuakse küll helget tulevikku, kuid teod ja investeeringud räägivad tihti vastupidisest. Maria Uppini dokumentaalfilm uurib, kui keeruline on ellu viia suuremat visiooni, mis nüüdisajastaks linnaruumi Eestis. Vastandliku loojapaari loo kaudu näeme laiemalt võitlust ja muret elukeskkonna ja selle kvaliteedi pärast.

Dokumentaalfilm portreteerib hinnatud laulupidude dirigenti ja muusikaõpetajat Lydia Rahulat, kes on lastesse muusikaarmastust süstinud juba üle viie aastakümne. Kuid tema elutöö on siiski Tallinna Poistekoor, kus Lydia taktikepi all on meesteks sirgunud mitu põlvkonda poisse. Lydia ei aja taga ainult noote, lisaks lauluoskuse treenimisele on ta neist kasvatanud ka härrasmehed. "Päris suur hulk Eesti meestest on tänu temale palju paremad mehed," ütleb filmis dirigent Siim Aimla, kes laulis Rahula käe all RAM-i ettevalmistuskooris. Nende meeste seas on ka paljud tänaseks tuntud lauljad ja muusikud, nagu Koit Toome, Karl-Erik Taukar, Uku Suviste, Artjom Savitski, Mikk Saar ja muidugi Lydia poeg, Tomi Rahula. ...

Film räägib tugevast, kõigega hakkama saavast eesti naisest, kes on oma elus kogenud nii traditsioonilist pereelu kui ka väga palju muud. Saades kahekümendates eluaastates rahvusvaheliselt edukaks, kuid jäädes seal juures ometigi laiemale kodupublikule skandaalseks “ilgeks naisetrahvaks”, on tegelikult alati tegemist olnud kahe lapse emaga, abielunaisega Inglismaal, Goldsmithi ülikooli õppejõu, EKA professori, LGBT kogukonna liikme ja ühiskonnas nõrgemal positsioonil olevate inimeste eest võitlejaga, kes selle kõige juures tegeleb ka kunstnikukarjääriga.

Ilu tuleb pika pilli peale. Käsi peseb kätt. Kasuta vett, seepi ja hõõru käsi harali sõrmedega. Protseduuri kestvus 60 sekundit.

Vanemad suruvad lastele tihti peale enda vaateid. Garaažis askeldava isa kirg ralli vastu läheb aga sedavõrd kaugele, et tema laps muutub rehviks. Seeläbi tirib “Sierra” meid sürreaalsesse autoralli maailma.

60 sekundit. 24 režissööri. 1 uppuv lehm. Selle stop-motion nukufilmi iga järgneva kahe sekundi stsenaristiks ja lavastajaks on uus inimene. Igal režissööril oli kokku 24 kaadrikku, et oma tahtmisi teostada ning seda kõike ühe tunni jooksul. Kõik, mis idee loojad neile impulsiks andsid, oli kunstniku ehitatud ruum, kaamera, valgus ja tegelased.